Inimkeelne aruanne inimmõõtmelise ruumi kohta

Värske inimarengu aruanne toob hästi välja pärandi ning ruumi hoidmise ja kavandamise kitsaskohad: sõltuvuse poliitilistest otsustest ja spetsialistide kaasamata jätmise.

LEELE VÄLJA

1995. aastast peale koostatakse iga kahe aasta tagant Eesti inimarengu aruanne, mis annab ülevaate Eesti sotsiaal-majanduslikust olukorrast. See on siiani olnud sotsiaalteadlaste pärusmaa. Värskes aruandes on aga vaatenurka laiendatud ning sisse toodud ka teised, mitte vähem olulised elukvaliteeti mõjutavad asjad, nagu meid ümbritseva füüsilise ruumi, eelkõige avaliku ruumi kvaliteet ja identiteeti kujundavad püsiväärtused, nagu pärand ja looduskeskkond. Eraldi peatükk on pühendatud ka vaimsele keskkonnale, kusjuures aruteluruumi mõiste all on käsitletud nii ajakirjanduses kui ka ühismeedias toimuvat. Rõhuasetuste muutus on panustajate hulka toonud rohkem teadlasi ja laiema ringi huvigruppe. Võib oletada, et selleaastasel aruandel on lugejaid palju rohkem kui seni.

Aruande meediakajastus iseloomustab hästi aruandes käsitletud meediaruumi olemust. Välja on valitud rahvast enam kõnetavad teemad: suurlinnastumine, maa ja linna lõhe, tulevikustsenaariumid jne. Seda, et aruandes on juttu ka n-ö pehmematest ja üksikisikule ehk rohkemgi korda minevatest nähtustest, nagu avaliku ruumi kvaliteet, pärand ja looduskeskkond, saab teada siis, kui lugeja jõuab päris aruandeni. Kui jõuab.

Pärandi esiletoomine näitab kvalitatiivset muutust pärandikäsitluses: selles ei nähta vaid erialaspetsialistide imelikku tegevust, mis n-ö päris elu segama kipub, vaid ühiskonna vaimse ja füüsilise terviku osa. Pärandit on käsitletud laiemalt, igati kooskõlas tänapäevase pärandikäsitlusega. Vaadatud pole mitte ainult riikliku kaitse all kultuurimälestisi, vaid kogu varasemat ruumiloomet, mida saab kaitsta ka omavalitsuse tasandil planeeringutega. Seda enam mõjub aga muust tekstist irdsena pärandi peatüki alguses esile toodu, et kaitsealustest kultuurimälestistest veerand on halvas seisundis ja kasutuseta. See tõdemus iseloomustab pigem 1990. aastate keskpaika, mil praegune mälestiste nimekiri koostati. Hiljem lisatu moodustab sellest vaid väikese protsendi. Asjaolu, et meie mälestiste nimekiri ei peegelda praegust arusaama riigi kaitset vajavast pärandist ega ka pärandist laiemalt, oleks olnud siinkohal ehk kohane rõhutada. Alguses esile toodud trööstitu fakt oleks nii ehk mõistetavam ning seostunud ehk paremini muidu igati suurepärase analüüsiga, kus on välja toodud pärandi roll meie ruumikäsitluses ja arengustrateegiates.

Paljude teada-tuntud pärandiaspektide juures, nagu turism, identiteet ja linnaruum, on esile toodud ja ära seletatud paljud valdkonna sõlmküsimused. Nagu näiteks, miks ei peeta vajalikuks varemeid üles ehitada ja mis on muinsuskaitsel koopiate vastu. Selgitada tuleb sedagi, millised on kultuuripärandi riikliku kaitse alla võtmise kriteeriumid ja kuidas on need arusaamad viimastel kümnenditel muutunud. Esile tuuakse viimase kümnendi kohaliku ja kahjuks ka riigi tasandi sageli lühinägelik ruumipoliitika, kui leitakse, et uue maja ehitamine on odavam ja otstarbekam kui olemasoleva korrastamine. See vastab tõele vaid siis, kui osa andmeid arvestamata jätta.

Aruandes rõhutatakse: „Kaalukate ruumiotsuste tegemisel peab hindama ka pikaajalisi sotsiaal-majanduslikke mõjusid, sealhulgas arvestama ehitiste kogu elukaarega – ehitamise, kasutamise, korrashoiu ja lammutamisega; väärtuste juurde loomise ja säilitamisega ning asukohast tulenevate mõjudega“. Ilmekalt on esile toodud meie pärandikaitse vastuolud: paljud soovivad nautida keskaegset Tallinna vanalinna, reisida mööda Eestit ja imetleda kirikuid ning linnuseid, pidada uhkes mõisas pidu või nautida õdusat miljööd kunagises puitagulis, millest tänaseks on saanud nii mõneski linnas eliitrajoon. Kes aga võtab vastutuse, et pärand säiliks, et me saaksime seda kõike teha? See on jäänud väheste kanda. On selge, et avaliku hüvena käsitletava ruumi säilitamine ei saa jääda ainult eraomaniku kanda. Aruandes on välja toodud, et riigi eeskuju on selles küsimuses olnud vägagi ebajärjekindel. Positiivsetele näidete kõrval nagu riigigümnaasiumide renoveerimine on varnast võtta õnnetu Liberty suvemõisa juhtum.* See viitab meie ruumiga seotud plaanide kitsaskohale: sõltutakse poliitilistest otsustest, mis on sageli just sellisel tasemel, nagu otsustajate arusaamad ning haridus parasjagu võimaldab. Spetsialistide nõuannetega arvestamine on aga pigem õnnelik juhus kui reegel.

Eesti inimarengu aruande pärandipeatükki võib vaadelda suurepärase sissejuhatusena muinsuskaitsesse, mistõttu peaks seda lugema iga valdkonnaga seotud ametnik, arendaja ja pärandihuviline, kes selles vallas midagi arvata tahab. Nii saavad ehk plaanid realistlikumad ja rumalad küsimused jõuavad hääbuda enne, kui need avalikult välja hõigatakse.

Nii pärandit käsitleva peatüki kui ka kogu aruande suure väärtusena tuleb esile tuua ka n-ö inimkeelsus, mis annab võimaluse kasutada seda alustekstina kõigis aruandega hõlmatud valdkondades. Vältida on suudetud teadusliku teksti lastehaigusi ehk põhjendamatult keerulist sõnakasutust ja lohisevaid lause­konstruktsioone. Kõigile arusaadavalt on muu hulgas selgeks tehtud, mis on avalik ruum ja miks see inimesele hea on. Ka pärandi temaatikat ja loodusküsimusi on selgitatud paremini kui üheski senises avalikkusele suunatud dokumendis. Seega on aruandel ka suur potentsiaal õppematerjalina, seda nii gümnaasiumis kui ka kõrgkoolide esimesel astmel, aga ka näiteks ametnike tasemekoolitusel.

* Liberty suvemõisast pidi saama presidendi residents. Selle projekteerimiseks on kulunud üle 350 000 euro, umbes pool iga-aastasest riiklikust restaureerimistoetusest. Hooned võeti vabaõhumuuseumilt üle 2014. aastal, ehitusprojekt koostati 2015. aastal. 2017. aastal otsustas president Kersti Kaljulaid presidendi residentsi siiski mitte rajada ning praeguseks pole otsustatud, mida edasi teha. Muuseumile, kus soovitakse hooned kasutusse võtta, ei ole neid samuti tagasi antud. (Juhtumi kirjeldus on pärit inimarengu aruandest.)