Argidialektika 3. Mina ja sina

MARGUS OTT

Mina olen mina. Selge see. Mul on need-ja-need omadused, tunnused, iseloom, keha. Ma olen sellest-ja-sellest rahvusest, soost, eagrupist, ajastust, ühiskonnagrupist. Mul on need-ja-need vanemad. Mul on need-ja-need mälestused, unistused, tajud, mõtted. Ma olen paigas. Mul on see kõik – teisisõnu, ma oman end.

Kui ma olen teatud soost või ühiskonnagrupist, määravad mu need teised inimesed – nii oma soo ja grupi sees kui ka need, kellest see sugu ja grupp on eristatud. Nendest lahus poleks mingit tähendust lausel, et ma olen naine, nõbu või narvalane.

Ma ei ole üleni enda teha, vaid mind suuresti teevad teised inimesed. Need suhted võivad mu väga kiiresti ümber kujundada. Näiteks kuulus Stanfordi eksperiment: vabatahtlikud jagati suvaliselt „vangideks“ ja „valvuriteks“, ja õige pea hakkasid esimesed teisi kiusama. Positsioon ajendas sellist käitumist. Katsed on näidanud, et isegi tillukesed ümbruse stiimulid võivad märkimisväärselt meie käitumist mõjutada. Ühes katses lasti inimestel leida taksofoni avast münt (ajal, mil veel olid ühiskondlikud telefoni­automaadid). Pärast seda olid nad kaas­inimese vastu märkimisväärselt lahkemad. Veel ühes katses lasti inimestel mängida eksperimentaatorite poolt salaja kallutatud mängu; eelistatu oli ülbem, ahnem ning omistas oma (tegelikult teenimatut) edu enda või­mekusele.

Niisiis, kui me tahame anda enda täismääratlust, siis me peame sellesse sisse haarama teised inimesed, oma suhestatuse nendega. Ma pole ainult eraldivõetud „mina“, vaid ka „mina-suhtes-sinuga“. Sinusuhe on osa minust endast, sina oled osa minust. Kuidas sa minuga suhestud või millised sinad minuga suhestuvad – see ei ole üleni minu kontrolli all. Olen loonud endale ilusa mina – teinud trenni, pidanud dieeti, käinud kultuuriüritustel. Aga siis ajab keegi mu veoautoga alla. Või tuleb heast peast sõimama. Või vastupidi, mu mina on kujunenud jälestusväärseks – aga siis tuleb keegi ja ootamatult aitab mind, ütleb hea sõna. Just säärasest ülemäärasusest (ükskõik kummas suunas) võib koguni avaneda uus eksistentsiaalne mõõde (nagu avastas Jean Valjean „Hüljatutes“ või Jules „Pulp Fictionis“). See mõõde polegi midagi muud kui see, et ma olen alati midagi muud. Et mu teadmine ja enda omamine on vaid üks osa minust. Et ma sisaldan omaenda määratluses „eimiskit“, enda eitust kui seda, mis ületab mind ja paneb mind end ületama, üle minema teiseks. Paneb mind muutuma, üle saama muuks.

See minu teistele-olemine on samavõrd „mina“ kui minu „endale-olemine“. Ma ei saaks olla endale, kui ma poleks teistele (ja ka ümberpöördult). Tavamõtlemine armastab tõmmata selget piiri enda ja teise vahele. Mina olen positiivne ja teine on nega­tiivne tähenduses „mitte-mina“. Kui piir jääb väliseks, siis me laguneme laiali. Õigupoolest lagunevad laiali minu enda kaks aspekti, endale-olu ja teisele-olu. Aga ometi nad kuuluvad minus kokku. Teine inimene on minus endas. Ei ole nii, et ma esmalt oleksin endas ja seejärel suhestuksin teise inimesega. Ma juba algusest peale olen teistega koos, iseendas. Teisiti ei saaks ma elada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht