Anneli Ott: „Regionaalsuse aspekt peab olema iga poliitilise otsuse juures.“

Kultuurilehe peatoimetaja intervjuu kultuuriministriga

Kaarel Tarand: Millisena näete teie oma rolli ministrina? Kas olete pigem valdkonna huvide esindaja valitsuse juures või valitsuse huvide ja poliitika esindaja ja kehtestaja valitsemisealal?
Anneli Ott: Ma ei usu, et seda nii selgelt ka keegi varem on näinud, eks see peab olema tasakaalus. Minister on valitsuses kokku lepitud poliitika esindaja, samas peab minister olema see, kes viib valdkondade teemad poliitilistesse aruteludesse, kus lepitakse kokku, millised on prioriteedid olenevalt koalitsioonierakondade maailmavaatest ja õigem lähenemine probleemide lahendamisele. Minister peab suutma mõlema poole taotlusi täita, see kõik on üks poliitiline töö.

Kriisiaasta jooksul on iga professionaalse kunsti ja kultuuritegevuse ala oma hädade ja probleemide kohta ministeeriumile tohutult sisendit andnud. On seda tegutsemiseks piisavalt?
Kus see mõõdupuu asub? Mis meil on, sellega töötame, ja nagu kõigis kriisist rohkem puudutada saanud valdkondades, on pigem positiivne, kui sisend valdkondadest tuleb. Seda lihtsam on mõista ja seda täpsemad saame olla kriisipakettide väljatöötamisel ja lahenduste väljapakkumisel.

4. märtsil saite ühispöördumise enam kui 250-lt kultuuriühenduselt ja seal on väga konkreetsed ettepanekud, millele tuleks ainult summa juurde kirjutada ja sellega valitsusse minna. Mis seis nende ettepanekutega on, hädad ju kiireloomulised?
Teemad, probleemid ja lahendused, mida seal kajastati, ei olnud mulle kui ministrile midagi uut ja võõrast. Kohtun valdkondade esindajatega iga nädal ja koosolekutel on teemad läbi käinud. Et selline pöördumine tehti, on vajalik ühiskonnale laiemalt, et mõistetaks, millised probleemid kultuurivaldkonnas on seoses kriisiga. Millised saavad täpselt olema toetusmeetmed, kindlasti ministeerium vaatab neile ettepanekutele otsa. Alati tuleb ka teiselt poolt vaadata. Millised on riigi võimalused, kuhu fokuseerida toetusi. Praegu oleme paralleelselt esitatud pöördumisega – ja eks selle ajend oli, et ministeerium on küsinud valdkonnalt sisendit – koostamas kava, millega minna valitsusse järgmisel nädalal ja seoses ka riigieelarve strateegia (RES) läbirääkimistega. Kriisist väljumisel on pikem perspektiiv: me ei räägi ühest-kahest kuust, vaid sellest ja järgmisest aastast.

Pöördumises taotletakse, et valitsus eraldaks oktoobrini kriisiabi püsikulude ja praegu ebapiisava töötukassa palgameetme suurendamiseks, saamata tulude kompensatsiooniks, nagu tehti eelmisel aastal.
Ministeerium on kogu aeg seda väitnud, et meie valdkonnas on probleem suur, sest on neid, kes on saanud tegutseda osaliselt, ja neid, kes üldse mitte, näiteks suurkontsertide korraldamine on olnud üldse keelatud. Aga me peame vaatama ka seda aspekti, et Eesti kultuur on olnud Euroopaga võrreldes üpris avatud …

See lohutab meid vähe, et teistel on veel halvemini.
… selles mõttes, et kultuuris sõltub ju kõik väga palju üksteisest: me sõltume külastajatest, kes tulevad ja tulemata jäävad. Laiem teema on, ma ei hakka ümber rääkima neid varem tehtud asju, et täna [8. III] rahandusministeerium tuli välja infoga, et lisaeelarve on koostamisel ja sinna kultuuriministeerium oma sisendi annab.

Millist summat küsima minnakse?
Ma ei räägi täna summadest, kultuuriministeerium plaanib minna summadega välja järgmisel nädalal. Eelduslikke summasid praegu välja öelda ei saa, sest need on tihti poliitilise kokkuleppe tulem ja ministeerium peab omapoolset sisendit tugevalt andma samamoodi nagu palgatoetuse paketi puhul, kus me seda tegime ja läbirääkimisel ka kaitsta suutsime. Kuidas täiendavad kriisimeetmed kokku lepitakse, on märtsi ja aprilli alguse otsused.

Pöördumises on juttu veel riskifondi loomisest, loomeliitudele lisatoetuse eraldamisest ja ELi vahendite suuremahulisemast suunamisest loomemajandusele.
ELi vahendite osas ütlen küll, et need otsused jäävad eelmisesse aastasse, see töö tehti siis. Ma ei oska väga kommenteerida, kuidas kultuuriministeerium seal oma sisendi andis ja seda kaitses. Millised detailsemad meetmed välja kujunevad ja missugused toetused saavad olema, eks nad on erinevad, aga kindlasti seal võimalusi on.
Loomeliitude osas on nii, et kriisi ajal on neile eraldatud üle 7 miljoni toetust ja praegune toetuse maht on 3,2 miljonit, mis on veel välja jagamata ning ootel seoses loovisikute ja loomeliitude seaduse muudatustega, millega proovime esimesel võimalusel valitsusse ja riigikokku jõuda, maikuus.

Miks sellega nii kaua aega läheb, kui hädavajadus on ilmne?
Sest ka kultuuriministeerium peab seadust täitma ja vastavalt selle toimetama. Kuna meil eriolukorda ei ole, siis täidame seadust ja teeme samm-sammult. Kooskõlastusringi on küll tõenäoliselt võimalik lühendada.

On ju ka võimalus minna valitsusest mööda ja lasta oma partei riigikogu liikmetel eelnõu algatada.
Aga meil on ka loomeliidud partneriteks, kellega koostööd teeme ja kes tahavad oma sisendi anda ja kooskõlastada. Kuna kultuuriministeeriumil on muudatuseks detailne pädevus, siis need kitsaskohad, mis kriisi raames on selle seadusega välja tulnud, on siin kõige täpsemalt teada. Põhjus, miks me praegu siia jõudnud oleme – aga mina ei olnud siis minister –, on, et sügisel pakuti loomeliitudele alternatiivset võimalust toetuse jagamiseks, aga kahjuks sealtpoolt kooskõlastust ei tulnud ning sooviti jätkata olemasoleva süsteemi alusel. Loomeliitudega on välja jagatud toetustega kuni maikuuni arvestatud ja loodetavasti saame selleks ajaks seaduse, mille alusel täiendavalt 3,2 miljonit valdkonnale jagada.

Üldisemate asjade juurde. Kas on õige, et kui koalitsioonilepingut läbi räägiti, siis teie neil kõnelustel ei osalenud?
Päris nii ei ole, et mina ei osalenud. Ma ei istunud seal laua taga, kuid punktide paberilepanekul küll osalesin, vaadates üle nii erakonna platvormi kui ka meie tegevuskava.

Võib siis öelda, et ideed, mis seal kirjas, on ka teie ideed?
Kindlasti.

Esimene suur asi valitsuse tööplaanis on valdkonna arengukava aastani 2030. Selle puhul kasutatakse väljendit „koostamise ettepanek“. Mida see tähendab, kui me oleme juba kolm aastat mitmes vormis sellesama väljatöötamises osalenud? Kas hakatakse otsast peale või mis juhtub?
Peab arvestama, et uus valitsuskoalitsioon tahab oma sisendi sinna anda, aga protsess sai teises vormingus oma alguse, päris arengukava ei ole koostatud kolm aastat, sest alguses koostati riigikogu jaoks kultuuripoliitika põhialuseid, aga kui aastal 2020 oluliselt muutus riigi strateegilise planeerimise raamistik ning mindi üle tegevuspõhisele eelarvestamisele, siis sellest tulenevalt tuli hakata koostama ka kultuuri arengukava. See on palju spetsiifilisem, me kõik ju teame, mida arengukava peab sisaldama. Ega töö, mida tehti põhialuste kokkupanekuks, kuhugi kaduma ei lähe. See on hea alus, millesse tulevad sisse valdkondade spetsiifilisemad vajadused, me räägime ka RESi planeerimisest arengukava kontekstis. Et seda hakatakse oluliselt ümber tegema, ei ole vaja arvata. Aga edasi me sellega läheme ja plaanime selle esimesel võimalusel riigikogule esitada.

Kas siis praeguse seisuga ei jää arengukava valitsuse otsuseks, vaid läheb riigikokku?
Ei, see jääb valitsuse otsuseks, aga kindlasti minister seda riigikogus esitleb.

Kas edasises protsessis, kui on vaja teha valdkondlikke täpsustusi, toimuvad uuesti kaasamised, töötoad, arutelupäevad ja kes seda juhtima hakkab?
Ma arvan, et küsimus on tekkinud sellest, et on rohkem valdkondi, kuhu kriis on jõudnud, ja arengukava koostamise protsess ei ole liikunud nii kiiresti, kui peaks. Peame seda endale tunnistama. Aga täna on tõepoolest nii, et kriisi ohjamise probleemide lahendamine võtab väga suure aja ka ministeeriumilt. Sellest tulenevalt täiendavad kohtumised, sisendi küsimised on pigem kooskõlastusring.

Millised on teie silmis kõige tähtsamad eesmärgid, mis annavad arengukavale õigustuse ja mis tuleks 2030. aastaks meie kultuuris saavutada?
Arengukava ongi laiapõhjaline ühiskondlik kokkulepe ja olen oma prioriteetidest mitmes intervjuus rääkinud. Oluline on, et kultuur jõuaks kõigi inimesteni. Nii investeeringute kui ka kontsertide ja etendusasutuste programmide kavandamisel me näeksime regionaalsuse aspekti. Samuti eelarvestrateegia planeerimisel: kultuurikiirendi ja kultuuriranits on ka sellised tegevused, mis võiksid kultuurile täiendava tõuke anda.

Kultuuriranitsaga peab valitsuse tegevuskava kuupäevade järgi õige kohe valmis saama. Milleks see ranits hea on?
Meetme väljatöötamisega ministeerium tegeleb ja ma ei ole detailidega, millise ettepaneku ministeerium teeb, kursis. Põhimõte on, et kui räägime muuseumidest, kontsertidest, kunstinäitustest jne, siis kõik me põhikooli üle 130 000 lapsest peaksid jõudma vähemasti korra-kaks aastas neid külastada, et need oleksid õppeprogrammiga kooskõlas ja täiendaksid ainepädevuse arendamise eesmärki.

Suuremad omavalitsused ja kultuuriasutused on neid programme juba aastaid teinud. Aga mida siis kinni maksma hakatakse, kas vedu või piletiraha või …?
Ma ei oska seda detailselt veel öelda, aga kui seda küsimust arutasime, siis just nii see laual oligi. Transpordi küsimus on oluline. Kui Võrumaalt tahad lapsed Tallinna viia, maksab see vähemasti 800 eurot bussiraha.

Lahendus on ju lihtne? Tuleb anda omavalitsustele, kes on koolipidajad, rohkem raha ja küllap nad teevad, mis vaja.
Nii saab alati öelda, aga poliitiliselt see „andke raha“ ei tööta. Rahaandmiseks on alati vaja esitada põhjalikud argumendid. Neid, kes raha küsivad, on ju igas valdkonnas väga palju. Kui riik niimoodi käituks, siis me pikalt efektiivselt ei toimiks.

Kui riigil on pikaaegne kogemus üldhariduse finantseerimisel omavalitsuse kaudu …
Ongi mõeldud, et tulumaksu tasandusfondi kaudu KOVidele või millised saavad detailsed lahendused olla. Täna mul seda lahendust ei ole ning selle esitamiseks ei ole veel ka tähtaeg. Meil on peaaegu kaks kuud aega ja selle me ka välja töötame. Mais, kui saja päeva plaan saab esitatud, siis tõenäoliselt ma sellega ka välja tulen.

Ma loen valitsuse saja päeva programmist, et analüüs ja ettepanekud kultuuriranitsa loomiseks on tähtajaga 11. märtsil, seepärast küsin.
Saja päeva programmiga tuleme me lõpuks välja ikka mai alguses, mis on minu isiklik tööplaan, on teine asi.

Milles seisneb kultuurikiirendi?
Kultuurikiirendi on selliste projektide rahastamiseks mõeldud meede või programm, kus tahame toetada – nagu poliitilise arutelu käigus oli algne põhimõte – neid projekte, mis on kooskõlas rohe- ja digipöördega ja mille tulemusena muutub kultuur kättesaadavamaks. Kriis on meile toonud palju näiteid, kuidas see on võimalik digilahenduste toel. Need on otsekontaktid, aga on ka hoopis teise iseloomuga digilahendusi, mis kultuuri tõstavad. Eesmärk on, et kui on projekt või tegevus, mille tõstmine järgmisele trepiastmele on lisatoetusega võimalik, siis neid toetada. Kui Eestis on mingi väga lahe projekt, aga selleks, et see näiteks Eestist välja viia, leida koostööpartnereid, seda esitleda, siis selleks toetust anda, anda headele projektidele tõuge, et neid tõsta.

Kas selleks luuakse mingi uus keha? Meil on ettevõtete toetamiseks eelarverahaga juba mitmeid sihtasutusi, igal oma häda.
Praegu ettepanekut täiendava asutuse loomiseks ei ole. Siin ei ole summad ka nii suured, jäädes maksimaalselt paari miljoni kanti. Toetused saame jagatud olemasolevate süsteemide baasil.

Ministri tööülesannete hulgas on ka eesti keele majade laiendamise kontseptsiooni väljatöötamine. Kas see on mõistlik, et ühe kitsa haridusküsimusega, nagu seda on eesti keele õpetamine, peab tegelema just kultuuriministeerium, kui haridusministeeriumis on selleks kompetentsi sootuks rohkem?
Selle üle saab alati vaielda ja muudatusi on ka tehtud, nagu rahvastikuministri ülesannete jaotamine. Kultuuriministeerium on seotud rahvuskaaslasi puudutavaga juba umbes 12 aastat. Pikaajaline traditsioon ja tõenäoliselt on süsteem töötanud, seega pole põhjust, et „sidusa Eesti“ alaeesmärk, mida veab kultuuriministeerium, peaks mujale liikuma.

Eesti keele majad ei puuduta enam üleilmset tegevust, need peaksid ju tulema Eesti vähe-eestilikesse linnadesse täiskasvanute keeleõppe toetamiseks?
Kohtla-Järve, Jõhvi, mõned väiksemad veel on piirkonnad, kus meil on keeleprobleem. Külastasin ka Tallinnas eesti keele maja, kus tehakse tõesti tänuväärset tööd ja on head näitajad, kui paljud sealt on teenust soovinud ja oma keeleoskust parandanud. Sellega tuleb edasi minna ja näen, et tulevikus on ministeeriumil sellega puutepunkte rohkem. Kas koostöö haridusministeeriumiga on piisav, siin jään vastuse võlgu, aga sisetunne ütleb, et tuleks üle vaadata, kas võimalusi oleks rohkem. Eesti keele maja ei peaks jääma suunatuks ainult neile, kellele eesti keel ei ole emakeel. Saame eesti keelest, selle ajaloost, kogu kultuuriloost rääkida ka eestlastele.

Veel on kirjas, et tehakse „loomevaldkonna ökosüsteemi tervikkäsitlus“. Mis see on ja mida uurima hakatakse?
Sama teema, millest enne rääkisime. Loomeliitude ja loovisikute üldine positsioon ühiskonnas, nende sotsiaalsed garantiid ja praeguse kriisi raames selgunud kitsaskohad toetuste määramiseks seaduse kaudu. Ühiskond on väga palju muutunud, aga seadus kehtib 2005. aastast. Ministeerium teeb praegu hanget, kes hakkaks uuringut tegema selgitamaks näiteks, kui palju omavalitsused panustavad, millised loomevaldkonnad saavad rohkem raha ja millised vähem, kus on praeguses sotsiaalsüsteemis pudelikaelad, kuhu inimesed takerduvad ja mida peaks muutma. Kogu pildi laiem kaardistamine, pildi sisse minek ja vaatamine, et pikemas perspektiivis seadust põhjalikult uuendada.

Läheme eelarve juurde. Kas teie arvates on kultuuri, täpsemalt ministeeriumi valitsemisala eelarve osa riigieelarves pärast aastaid kestnud suhtelist vähenemist piisav? Millise plaaniga eelarveläbirääkimistele lähete?
Praeguse kahe protsendiga oleme Euroopa tipus. Kriisis oleme täielikus eriolukorras, juurde on tulnud huvitavaid tegevusi, peast öeldes tuleb meile juurde Rally Estonia eelarve, Team Estonia kolm miljonit, mis on muutunud püsikuluks ja millele kindlasti toetust juurde saab, siis liikumisharrastuse propageerimine. Olemasolevalt ressursibaasilt tuleb edasi liikuda, aga praegu hakkame eelkõige rääkima kriisimeetmetest ja alles seejärel läheme RESi aruteludesse sisse. Selle juurde tuleb samuti kriisist väljumise pakett.

Just investeerimise poolel on kultuuris teemasid, mida on lubamatult pikka aega, aastakümneid, ainult arutatud ja kavandatud, aga tulemust ei ole. Riiklike suurobjektidega on läinud ideest ja projektist valmimiseni kaugelt üle kümnendi. Millised võiksid lähiaastatel riigieelarve strateegisasse pääseda?
Läbirääkimistega me alustanud pole ja seda täna öelda ei saa. Mul on omad soovid, aga neid detailselt ei avaks, et poleks hiljem probleeme, et neid ei tulnud. Me räägime ka neist, mis on praegu riigikogu kultuurikomisjonis. Ooperimaja laiendamine on üks meie prioriteet ja praegu tundub, et see on komisjonis positiivse tagasiside saanud. Tulemas on rahvusraamatukogu renoveerimine, ERMi osas on veel lõpetamata makseid, kus tuleb leida ressursse. Kultuuri valdkonnas on meil ühiskonnas olulised suured objektid, millele läheb ka palju ressurssi, lisaks spordiobjektid, räägime Käärikust, räägime jalgpallihallidest.

Nendega, mille kultuurikomisjon kevadel eeldatavalt pingeritta paneb, on asi lihtne ja järgmiseks 25 aastaks seis selge: neid tehakse vastavalt kulkale prognoositud maksulaekumisele. Selle kõrval on ju suuri muid, rahvusringhääling, muuseumide ühishoidlad jne, mida peab rahastama väljaspool kulka süsteemi. Kas valgus nende osas terendab?
Mis taotlused on RESis , selles ei ole uue valitsuse tulekuga midagi muutunud. Aga selle arutelu peame natuke edasi lükkama.

Sama saab ju öelda ka riigieelarve kohta: et midagi pole teada ja ei ole suvist majandusprognoosi jne. Kuid ometi töötab kultuuri valitsemisalas iga päev tuhandeid inimesi, kes on viimastel aastatel harjunud, et ministrid tegelevad ka nende palga mahajäämusega. Kas teil ja valitsusel on kavatsus saavutada kõrgharidusega kultuuritöötajate palga alammäära tõus, püüelda lõppenud arengusuundades seatud keskmise palga eesmärgi ja õpetajate palgaga võrdse taseme poole?
Praegune valitsus on tegelenud väga tõsiselt kriisiga, kus on Eesti ja kogu Euroopa. Minister on igal nädalal kohtunud valdkondade esindajatega koos ja eraldi, kuulanud nende sisendit ja tagasisidet. Palga teema ei ole mitte ühelgi neist koosolekutest tõstatunud. Ainuke küsimus on see, kuidas kriisist väljuda, kuidas ellu jääda ja millised on vajalikud meetmed – see on ministrile olnud kuu aja jooksul tugev tagasiside. Mina selle eest ministrina ka seisin, praegu oleme teinud ühe paketi. See 4,4 miljonit, mis tuli, lisaks töötukassa meede, erinevad alad on siin esindatud. Minister ja ministeerium on kindlasti siin teinud väga suure töö, et valdkonda kriisis aidata. Neid meetmeid ministeerium esimesel võimalusel ka hakkab välja jagama. Kõigepealt tuleb need välja töötada, seda tehakse varasemate kompetentside alusel mõningate muudatustega. Palgatoetuse küsimus on teie poolt mulle kui ministrile tõstatatud esimest korda.

Mitte palgatoetuse, vaid palgatõusu.
Ma ei ütle, et see ei oleks sees, aga ei saa väita, et minister ei ole teinud või seisnud või sellest rääkinud.

Küsisin seetõttu, et teie kolleeg haridusminister on küllap saanud teistsuguseid signaale, sest on lubanud õpetajatele palgatõusu eelarvest kindlasti taotleda.
Ma ei ole öelnud, et kultuuriministeerium seda ei taotle. Aga liigume samm-sammult ja praegused prioriteedid on olnud kuskil mujal. Ma ei väida, et see ei ole vajalik, ja see on kindlasti üks arutelu teema. Mina ei käi enne välja arve, kui need arvud on olemas ja need on midagi, mida saame oma inimestele reaalselt lubada.

Viimane teema: regionaalne tasakaal. Teie jutust jääb mulje, et see tähendab senisega võrreldes ikkagi mingit ümberjaotamist. Mis suunas mõtted käivad ja mille arvelt see võiks tulla?
See on õige, raha tulebki ümber suunata, nii et regionaalsuse aspekt oleks iga otsuse juures. See ei ole kultuuriministri erisoov, vaid laiem Eesti poliitiline suundumus või mõttekoht, millest räägime nii omavalitsuste, teede investeeringute, digiarengu puhul, et regionaalsuse aspekt peab olema iga poliitilise otsuse juures. Mina pean seda oluliseks ja püüan sellel rõhku hoida.
Võtame näiteks raamatukogud. Oluline on – ja oleme seadusemuudatust tegemas –, et me ei räägiks raamatukogude puhul üleminekust ainult digilahendusele ses mõttes, et raamatud sõidavad keskusest inimesele koju ja tagasi. See ei ole lahendus. Väikesed raamatukogud peavad säilima, sest nende roll ei ole ainult raamatute jagamine, see on kogukonnas palju suurem ja Eesti kultuuriruumis üldse.
Teiseks riiklikud kontserdisaalid ja teatrid. Ei pea olema nii, et peab igast Eesti otsast Tallinna kohale minema. Eestis võiks olla senisest rohkem neid keskusi, kuhu riikliku programmi raames läheb avaliku raha eest töötav teater või kontserdiorganisatsioon kohale ja jõuab inimesele lähemale. Et ei oleks ainult võimalusi omavalitsustel, kus elanikkond kasvab ja kel on eelarves suuremad võimalused, vaid ka neil, kus tendents on katastroofiliselt vastupidine.

Seega peavad Tallinn ja Harjumaa ülejäänud Eesti elu aina suuremal määral hakkama kinni maksma?
Kindlasti mingis osas peavad, sest tasakaalustatud Eesti elu on meie kõigi trump. Kui vaatate kriisiaega, siis väga paljud suurematest keskustest otsisid võimalust veeta aega kuskil kaugemal rahulikumas kohas. Kese ja tugevus on Eesti kultuuri ajaloos väga oluline olnud. Eesti kultuur on saanud väga tugevaid inimesi just kuskilt metsatukast ja metsa tagant, kus identiteeditunnetus on väga tugev.