Ajalugu ja maagia ning astroloogia

Miks KGB-lane ei tulnud oma üllitisega välja siis, kui ta need dokumendid väidetavasti omandas, või kui poleemika Pätsi rolli üle kõige kirglikum oli, vaid nüüd, kui Putin on hakanud ajaloohuvi ilmutama?

JAAK VALGE

Mälestustahvel Konstantin Pätsile Ufas.

Wikimedia Commons

Enneolematult soodsad võimalused odavalt informatsiooni levitada tähendab info selekteerimise vajaduse muutumist samavõrra oluliseks. Ajalooteaduse puhul tähendab teabe selekteerimine hoolikat allikakriitikat. Vastasel korral saame hulga omavahel võistlevaid narratiive, mille puhul ühe või teise eelistamine sõltub lihtsalt meeldivusest. Nagu muinasjuttude puhul ikka. Olen aru saanud, et seni soovib meie ühiskond neid iseenesest mõlemaid vajalikke žanre – muinasjuttu ja ajalugu – siiski eristada, s.t uskuda, et see, millest ajalooraamatutes kirjutatakse, on mingilgi määral tõeväärtusega. Ning ka hindab seda. Apollo kaupluseketi e-kataloogi ajaloorubriigis on erinevaid raamatuid veel üle kolme korra rohkem kui astroloogia ja maagia rubriigis.

Aga nende ajalooraamatute seas on siiski nii häid, halbu kui mõttetuid. Mõned teosed ei ole pälvinud väärilist tähelepanu, mõned (eriti tõlkeraamatute seast) on nende madalast usaldusväärsusest hoolimata liigselt haibitud, sest verd ja/või seksi jätkub ning lugu jutustatakse ladusalt. Suur osa on ka selliseid, mille ilmumisest või ilmumata jäämisest pole maailm muutunud ega muutu paremaks või halvemaks. Ei muutu üldse. See tähendab, et nad pole kuigi usaldusväärsed ja on halvasti kokku kirjutatud. Niisuguseid ei panda lihtsalt tähelegi.

Üpris tähelepanuväärne on aga raamatu ilmumine, mille puhul tahaksin ajaloolasena öelda (nii halvasti kui see ka ei kõla), et parem kui selline tekst üldse ilmavalgust poleks näinud. Üks selline tähelepanuväärne sündmus, mil nii öelda tahaks, ongi nüüd suvel Postimehe kirjastuse abiga aset leidnud. See on KGB karjääriredelil polkovniku auastmeni ja Eesti NSV KGB esimehe asetäitja ametikohani jõudnud Vladimir Pooli publikatsiooni ilmumine. Pool jutustab oma ametkonna dokumente kasutades ühe loo.

KGB dokumente ei soovitaks mina üldse mitteajaloolastel uurimistöös kasutada. Isegi teemaga kursis olevatele ajaloolastele on nad ülimalt keerulised, kui just KGB struktuuri või ülekuulamismeetodeid ei uurita. Näiteks Vene ajaloolased on KGB uurimisdokumentidelt DNA-analüüsi abil leidnud verejälgi.

Arvan, et Eestis võiks olla vast kümmekond ajaloolast, kes tunnevad 1920.–1950. aastate poliitilist tausta piisavalt, et ülekuulamisprotokollides või nuhkide ettekannetes olulist ebaolulisest ja usaldusväärset ebausaldusväärsest eristada. Sest ülekuulajad olid üldjuhul – ning antud juhul kindlasti – ebakompetentsed, aga seda enam püüdlikud, ja ülekuulatavad polnud mõistetavalt kuigi altid oma tegelikke teadmisi jagama. Ehk käis suure rumala kassi ja nõrga ning kavala hiire mäng, mille käigus pudenenud teave sisaldab kindlasti tegelikust elust lähtunud informatsiooni, aga rikkalikult ka desinformatsiooni.

Kuid lisaks taustateadmistele on uurimistööks vajalik teada dokumentide päritolu ehk seda, kuidas nad tekkinud on, s.t kelle poolt, kelle ülesandel, kelle jaoks ja millal koostatud ning missuguses seoses on nad teiste dokumentidega. Juba XIX sajandil, mil ajalugu kujunes teaduseks, sai üheks arhiivinduse aluspõhimõtteks provenientsi- ehk päritoluprintsiip, mille kohaselt üksikdokument muutub tähenduslikuks vaid koosmõjus teiste sama isiku või organisatsiooni dokumentidega. Ning ajaloouurimuse nagu iga teise teadusele pretendeeriva uurimuse puhul on endastmõistetavaks eelduseks autori väidete kontrollitavus.

Antud juhul pole ühtegi tõsiseltvõetava uurimistöö eeldust täidetud. Seega pole meil ka ühtegi põhjust, miks Pooli üllitist peaks tõsiselt võtma. Esiteks ei tea me, kas need dokumendid on üldse autentsed. Võibolla osa on, aga osa mitte. Vähe sellest. Oletades, et nad on autentsed, on neid dokumente kasutanud ning abituid kommentaare teinud Pool ikkagi amatöör, kes 1920.–1930. aastate ajalugu ei tunne. Kuna meil puudub võimalus neidsamu dokumente kasutada, ei tea me, kus autor eksinud on. Lisaks (oletades, et dokumendid ikkagi on autentsed) ei tea me, ega ilmselt ei saa ka kunagi teada, kas autor on neid omale meelepärases suunas moonutanud. Muidugi võiks eelnevaga seotult küsida ka seda, miks autor ei tulnud oma üllitisega välja siis, kui ta need dokumendid väidetavalt omandas, või vähemalt kümmekond aastat tagasi, kui poleemika Pätsi rolli üle meie meedias kõige kirglikum oli? Vaid nüüd, kui Vladimir Putin on hakanud ajaloohuvi ilmutama.

Lisaks kõigele muule on selle üllitisega seotud eetiline aspekt. Meie suhtumine Konstantin Pätsi võib olla kriitiline, aga see kriitika lähtub siiski tasakaalukast analüüsist ja sellest, et kritiseeritav on üks Eesti riigijuhte, kes võis teha vigu, ent kelle poliitika lähtus ikkagi Eesti huvidest. See aga, et KGB polkovnik targutab Pätsi füüsilist ja moraalset piinamist kajastava kahtlase teabe taustal sellest, kui tubli, tark ja patriootlik piinatav ikka oli, edastades ridade vahelt kaasajale sõnumi, et Venemaa pretensioonide korral on otstarbekas uuesti alistuda, on lihtsalt odioosne.

Mulle oleks meeldinud, kui Postimehe kirjastus oleks enne raamatu ilmutamisotsust konsulteerinud mõne teemat tundva ajaloolasega. Nüüd, mil see juba ilmunud on, kutsun üles raamatut mitte ostma, seda sisuliselt arvustama ega ühelgi moel reklaamima. Lugege parem Urmas Vadi raamatut „Ballettmeister“, kus on samuti juttu Pätsist neilsamadel aastatel. Vadi ja Pooli tekstide tõeväärtus on samal tasemel, aga „Ballettmeister“ on väga hea kirjandus. Pooli raamatul ei ole kirjanduslikku ega tõeväärtust. Vang nr 12 kõlbaks parimal juhul astroloogia ja maagia rubriiki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht