Ajaloolasena aja voolus

Enn Tarveli näol oli olemas mõjukas isik astumaks vastu seisukohale, et ei ole kunagi olemas olnud eesti rahva muistset vabadusvõitlust.

ALAR MAAS

Loomad surevad, sugupuud surevad

ja sina sured samuti,

ei kao aga kunagi meeste kõne,

kui on hinnata head.

Loomad surevad, sugupuud surevad

ja sina sured samuti,

Tean aga ühte, mis iial ei sure:

kohus koolnute üle.

Nõnda elu kaduvusele tähelepanu juhtides osutab „Vanem Edda“ ka sellele, mille jäävusega kõigil tuleks arvestada. On ilmselge, et kohtupidamise all pole silmas peetud midagi teispoolsusse kuuluvat, vaid elavate inimeste tegevust, mida tõepoolest ju päris kindlasti hakkavad kellegi siitilmast lahkumise järel viljelema need, kellel oli temaga mingi osadus. Ühest küljest võiks sellist kohtupidamist kadunu rolli ja tähenduse määratlemiseks pidada elavate puhul paratamatuseks, teisest küljest aga ka nende kohuseks. Kohuseks nii lahkunu kui ka elavate eneste seisukohalt, sest saab ju lahkunu nõnda võimaluse mingil kombel õpetlikuks osutudes elavate maailma panustada.

Et kellegi üle õiglaselt kohut mõista, on kindlasti vaja teda vaadelda aja voolus – selles kulgeva ja tunnetavana. On vaja vaadelda nii inimest ennast kui ka tema loomingut. On ju inimese mis tahes tegu hinnates ikka oluline silmas pidada nii seda, mida jõutud teha, kui ka seda, millistes tingimustes on seda jõutud. Nii tuleb ka kellegi tajutut, mõeldut ja tehtut hinnates püüda hinnata teda mõjutanut, mõtlema ja ütlema ärgitanut.

Aja vool kannab inimesed uude ümbrusse, kus avanevad uued vaated ka seni läbitud teele. Inimesi võiks kujutada selles liikuvate paatidena, mida vähemal või suuremal määral juhitakse. Inimese kui tajuja ja looja hindamisel peame paratamatult lähtuma sellest, kuivõrd ja milliste tulemustega oli keegi vooluses taotlemas oma kulgemise suunamist. Ei piisa ei tahtmisest seda paati kuhugi juhtida ega sellest, kas jätkub oidu mõistlikke sihte seada ja eesmärke püstitada. Vooluses pinnalpüsimine, sihi silmaspidamine ning eesmärgini jõudmine on võimalikud sedavõrd, kuivõrd on paadijuht adekvaatne: saab aru vooluse loomusest ning suudab mõistlikult kasutada vaatepunkte, mis liikumisel avanevad. Niisiis sõltub see, kuidas õnnestub paati tüürida või kuidas see end voolusest lihtsalt kanda laseb nii paadijuhi tahtmisest kui ka suutlikkusest. Mida heitlikum on voolus, seda suuremaid nõudmisi esitab see paadijuhi juhtimis-ja orienteerumisvõimele.

Orientatsiooni säilimine sõltub esijoones sellest, kuivõrd peetakse silmas tähelepanu väärivat ja kui adekvaatselt osatakse seda hinnata. Kui selleks vajalikul määral võimeline ei olda, võib juhtuda, et ajavoolu järsul käänul, selle voolu kulgedes üle kärestiku uutesse oludesse, võib seal nähtu ja kuuldu ajada paadijuhi sel määral segadusse, et kõik varem nähtu ja kuuldu enam arvesse ei tule. Ning nii võib ühes seniste orientiiridega kaduda ka suunataju.

Eesti on kahtlemata neid paiku siin maailmas, kus aja vool on olnud eriti heitlik. Voolusäng on olnud kärestikuline ja järskude käänakutega. Niisugustel vetel on mõistagi pandud ajavoolus sõudja tahe, vastupidavus ja oskused tihtigi kõige suuremal määral proovile.

Enn Tarvel oli põhimõtteliselt nõus temast vaid paarkümmend aastat vanema Voldemar Milleriga, kui too möönis, et tema põlvkond on üle elanud kaheksa suurt pööret, mille käigus senine absoluutne ametlik tõde on muutunud absoluutseks ametlikuks valeks. Miller ühes oma kaasaegsetega on meie hulgast lahkunud ning nüüdseks on rivisse jäänud peaaegu ainult need, kes oma kogemustele tuginedes saavad hinnata aegu üksnes üheainsa pöörde eel ja järel.

Niisiis on küsimus selles, kuidas õnnestus Enn Tarvelil aegade voolus vastu pidada ning mida jõudis ta seejuures märgata ning millele osutada.

Enn Tarvel oli ehk viimane aktiivselt tegev ajaloolane, kes sai tagasi vaadata mitmele juba teadlikuna isiklikult kogetud pöördele. Kahtlemata andis see eeliseid hindamaks praeguse aja iseloomulikke suundumusi.

Kogu elu vältel suutis ta säilitada oma elulaevukese juhtimiseks vajaliku selge pilgu, orienteerumisvõime ja suutlikkuse kasutada seda laevukese juhtimiseks. Kogu nõndanimetatud nõukogude aja vältel tuli Tarvelil hoida oma ajavoolus liikuvat elulaeva teiste selliste hulgas, kes samuti taotlesid selle tüürimist ning võimalust mööda koguni vastuvoolu hoidmist – mõistagi targu peavoolust kõrvale hoides. Pärast seda, kui järjekordse kärestiku läbinud ajavool oli pöördunud uude suunda, nägime teda paraku küll taas vältimas selle peavoolu, ent ühtaegu ilmutamas eneseteadvat ja innukat südikust tegevuses, milleks nüüd oli suuremaid võimalusi kui varem. Nüüd võis teda ikka ja jälle näha mõttevahetuses aja peavoolus liikuvate laevukeste juhtidega ning neid hoiatamas peavoolus ähvardavate ohtude eest – olgu siis ideoloogiliste karide, orienteerumisvõime kaotuse või lihtsalt end allavoolu kanda laskmise ahvatluse eest. Sel ajal mõeldut, öeldut ja tehtut on kahtlemata põhjust pidada ta elutöö tähtsaimaks ja kõige tähenduslikumaks osaks. Tähtsaimaks oli sel ajal nii Eesti ajaloo üldkäsitluse koostamine kui ka aktiivne vastandumine end moodsaks väitvale ajalookäsitlusele.

Koos Enn Tarveli „Eesti rahva looga“ (2018) jõudis Euroopas universalistlikke püüdlusi peegeldava ametliku ajaloo kõrvale sellest erinev – mõningaid selle peamisi juhtmõtteid vastustav üldkäsitlus. Selle näol on ühelt poolt tegemist Tarveli elutöö, teiselt poolt aga selle kõige kokkuvõttega, mis tal oli ja mida ta tahtis meie ajale öelda.

Enn Tarveli käsitluses leiavad ajaloos kõige rõhutatumalt osutamist need asjaolud, mis viisid meie rahva eneseteostuse ja saatuse kujundamise võimaluste järsule ahendamisele ja allutasid ta katsetele tema maailmanägemist ja ellusuhtumist järsult muuta – mis viisid meie rahva allutamisele võõrvõimudele ning nende katsetele oma võitu kindlustada. Niisiis ennekõike muistse vabadusvõitluse aegu ja Teise maailmasõja eel ja kestel Eestis ja Eesti ümber toimunuga seonduv. Arvestades nii neil aegadel toimunud sündmuste tähtsust meie rahva kujunemisloole kui ka seda, et seniajani on osutunud püsivaks omaaegsete vallutajate pärijate huvi näidata toimunut nende esivanemate tegevust soosivas valguses, tuleb sellist rõhuasetust pidada igati õigustatuks. Kestab ju võitlus neil aegadel toimunule tähenduse andmise küsimuses tänapäevani.

Muistse vabadusvõitlusega seonduv on jäänud meie ajalooteadvuse kujundamisel tähtsaimaks sündmuseks. On kahtlemata ülioluline, et Enn Tarveli näol leidus keegi, kes astus väitlusse aja peavoolu seisukohtadega, mida serveeriti põhimõtteliselt uutena. Meie enesehinnangu, kultuuri ja lõpuks ka selle kaitsemehhanismi ülesannet täitva riigi hea käekäigu huvides on ülimalt tähtis, et keegi nägi läbi ja tegi üldsusele nähtavaks vanade arusaamade uue ideoloogilise katte.

Enn Tarveli näol oli olemas mõjukas isik astumaks vastu seisukohale, et ei ole kunagi olemas olnud eesti rahva muistset vabadusvõitlust, sest polevat olemas olnud ei eesti rahvast, tema arusaama vabadusest ega selle kaotamisest. Tarvel võttis ette selgitada, et niisugused arusaamad, mille väljakäimine ohustab otseselt meie rahvusliku identiteedi aluseid, on põhjani valed ega kujuta endast midagi uut, esindades üksnes uues ideoloogilises kuues meie rahva 800 aastat tagasi alistanud jõudude huve. Tarvel oskas näidata, et sellised väited kujutavad siirdumist vana baltisaksa kulturträger’liku käsituse juurde. Tema osutatu tähtsust ei tohi alahinnata.

Tõepoolest on äärmiselt küsitava väärtusega „Eesti ajaloo“ II köite koostajate katse glorifitseerida meie rahvalt oma saatuse kujundamise võimaluse võtnud vallutajate massihävitustööd ning võtta omaks selle õigustamiseks kasutatud väidete süsteem. Äärmiselt küsitava väärtusega oleks see ka siis, kui oleks tõepoolest uus. Ent paraku oli õigus Tarvelil, kes möönis, et tegemist on ikka sellesama ammust ajast tuntud kulturträger’liku käsitusega, mis on rõivastatud pisut moodsamasse kuube. Ning kui rahvuse mõiste ei leia meile harjumuspärases mõttes suuremate riikide ajaloolaste seas kasutamist, siis osutab see ju ka ühele suurimale probleemile kogu üleilmastuvas maailmas ning Euroopas – nimelt kultuuridest möödavaatamisele. On ju kultuuri kandjaks just rahvus.

Meie ajalooteaduse ja ajalooteadvuse seisukohalt on kõige küsitavam kõigi rahvaste ühtse arengutee hüpotees. Lääne-Euroopa olevat jõudnud sel rajal kõige kaugemale. See Euroopa kultuuriline konstruktsioon väidetakse olevat üldinimlik, kogu maailmale omane. Euroopa kultuuriruumis toimunud muutusi ja selle ruumi laienemist mõistetakse paratamatute ning progressiivsetena. Selle kontseptsiooni kohaselt nähakse Lääne-Euroopa kultuuris mingi ühtse üldinimliku kultuuri kõige kõrgemalt arenenud osa ja projitseeritakse selle pinnale kõigi rahvaste kultuurides asetleidnu. Vastavalt hinnatakse ka Eestis toimunut.

Paraku on põhjust pidada meie ajalookäigu projitseerimist Lääne-Euroopas toimunu pinnale suurel määral eksitavaks, sest see võtab meilt võimaluse leida vastus meie kujunemisloos väga olulistele küsimustele või suunab tähelepanu neilt sootuks kõrvale. Need oleksid küsimused eelkõige selle kohta, mis ikkagi on eriomane meie maailmatajule, maailmamõtestusele ja maailmakäsitusele ning sellele, kuidas ning kuivõrd on need muutunud ja muutumas ajas. Küsimused selle kohta, mis tuli neisse uut, mis kadus, mis muutus olulisemaks, mille tähendus vähenes. Küsimused selle kohta, kuidas on eestlane kujunenud, muutunud läbi aegade, mida ning mil määral on mingi ajajärk toonud meile uut ning mida suunanud unustama.

Kui loobuksime kultuuri mõiste kasutamisest selle XIX sajandil kujunenud tähenduses, seda eeskätt marksistlikul viisil ühiskonna majandusliku korralduse pealisehitusena, siis võiksime eesti kultuuri vaadelda mitte ainult osana mingist üldinimlikust kultuurist, vaid ka omaette täiesti omapärase kultuurina – tajumise, mõtlemise ja tegevuse ühtsusena. Omaette kultuurina, millel on mõnevõrra teistsugune arusaam sellest, mille poole püüelda, ning mille suundumused ei ole pruukinud ühtida nendega, mis olid mõjukad Lääne-Euroopas.

Enn Tarveli käsitlustele osaks saanud kriitika näib paljuski olevat kohatu. Olgu siis asi selles, et Tarvelist pole õieti aru saadud või et ta on väidetavalt öelnud seda, mida ta tegelikult ei ole. Võtame näiteks viha motiivi, mille suhtelist vähesust on Enn Tarvel pidanud eesti uuema ajalooteadvuse nõrgaks küljeks. Oponendid on väitnud, et viha ei saa olla õigeks orientiiriks. Ent orientiirina pole Tarvel seda käsitanud. Vihas on ta näinud adekvaatset ja mõjusat reaktsiooni ülekohtu vastu seismisel ning selle vähesuses asjaolu, mis on andnud lisavõimalusi nendele, kellega meil on tulnud vastasseisus olla, kes on tahtnud meie rahva eneseteostust ahendada või koguni meie eksistentsi ohustada.

Tarvel juhtis tähelepanu võimalusele lõpetada mõned igikestvad vaidlused küsimustes, mis tegelikult on ammugi olnud vastatavad. Näiteks küsimus, kas oli ikkagi olemas 700aastane orjapõlv või mitte. Enn Tarveli kommentaari võib kokku võtta nii: tavapärases tähenduses ei ole Eestis muidugi kunagi orjust olnud, küll olid aga põliselanikkonna võimalused oma saatust kujundada järsult ahenenud. Meie ajalooteaduse kalduvust käsitleda meie minevikku meid ennast põhjendamatult väeti ja armetuna näidates on Tarvel esile toonud muudeski seostes, näiteks Sigtuna hävitamise, Lihula lahingu või ka Jüriöö ülestõusuga seonduvasse süüvides.

On küllaldaselt alust tõdemuseks, et Enn Tarvel ei lasknud ajavoolus oma paaditüüri käest ning suutis ikka oma valitud kursil püsida. Kõigil meie rahva esindajatel on seeläbi tekkinud võimalusi parendada arusaama sellest, kust me oleme tulnud, kuhu jõudnud ning kuhu sattumas. Tema öeldut võib pidada heaks ja oluliseks sel määral, et selle tähendus tõepoolest ei kao.

Võib-olla et ühes asjas ei olnud Enn Tarvelil siiski päriselt õigus. Nimelt siis, kui ta väljendas arusaama, et ei ühiskonna ega inimese elul pole tabatavat mõtet. Selle mõtte võiks ju näiteks leida taotluses suurendada inimese tunnetuse haaravust või süüvivust, konstateerides, et ajaloolased teevad ju seda lausa ameti poolest. Nii ka Enn Tarvel, kelle igapäevane tegevus mõtestas ja rikastas meie kõigi elu haruldaselt isikupärase jõuga.