„Võimatu on kirjutada ilma joovastuseta”

Sirp

Väljavõtteid Doris Kareva vestlusest Asta Põldmäega Tampere Maja kohtumisõhtul 4. märtsil.       Doris Kareva: „Kirjad pääsukestele” on aasta kõige tavatum proosaraamat. Omalaadne  epistolaarromaan. Kuidas ja mis asjaoludel üldse tekkis mõte kirjutada niisugune ajast üsna väljas asuv raamat? Asta Põldmäe: Tema kirjutamine ongi ulatunud üle mitmete aegade. Kõige üldisem impulss oli ammune tahe kirjutada midagi ilukirjanduslikku tavaliste kirjade vormis, mida inimesed üksteisele saatsid, veel enne arvutite ja meilide saabumist. See žanr, see kirjandusliik on mind ammu paelunud. Kirjandusajaloos  ei ole just palju selliseid teoseid. Kiri on väga intiimne eneseväljendus. Nii ka kiriromaan. Tavaliselt ongi tegu kiriromaaniga, minul on epistolaareleegia, kirieleegia, natuke põgusam kogu kirju, romaaniks kasvatamata.

Mu üks lemmikraamatuid on vene kirjaniku Veniamin Kaverini 1972. aastal ilmunud ja Maret Käbini suurepäraselt eesti keelde tõlgitud „Peegli ees”, mis ongi romaan kirjades. Seda raamatut ei ole peaaegu keegi lugenud. Tegemist  on kahe inimese kirjadega, kumbki pole Kaverin ise. “Peegli ees” kirjeldab õpetlasest matemaatiku Karnovski ja iseõppijast kunstniku Liisa Turajeva kirjavahetust. Need kaks inimest peaaegu ei kohtugi, väga põgusalt, aga vahetavad terve elu kirju. Tegemist on järelsõna tunnistusel ajalooliste isikutega, see ei mängi aga rolli, tegu on ikkagi puhtalt ilukirjandusliku teosega. Kiriromaanis kaob see autori tihti tühjusse  põrnitsev pilk, millega prosaist alati, erinevalt luuletajast, ränka võitlust peab … Kirja ent kirjutatakse silmad teise silmades ja see annab tekstile elu (samas ent on seda raskem tekitada midagi süžeetaolist, kuigi mitte võimatu). Kirjandusleksikonides peetakse kiriromaanideks enamasti siiski ühepoolseid kirju, kas kujutletud vastustega või siis üldse vastusteta. Ma mõistan hästi, et kui kirjanik üritab nii eneselähedaselt kui võimalik kehastuda üheks  tüübiks, kellekski A-ks, kes saadab kirju B-le, on väga raske samasuguse intensiivsuse ja veenvusega kehastuda teiseks inimeseks, B-ks. See peaaegu ei lähe kunagi korda, sest muutub ebaehtsaks, ja siis leitakse, et on hõlpsam teha nägu, et need vastuskirjad on läinud kaotsi või neid pole tulnudki. Ühe poole igatsusele keskendumine annab parema tulemuse.

Ega sellised kirjad ole asjalikud, nad on ikka rohkem nagu muusika, hinge ühendruum. Liisa Turajevagi  leiab, et lahusolek kirjades on viinud lahutamatuseni. Muide, ta tunnistab, et enne Karnovskile kirjutama asumist teeb ta ennast ilusaks. Nõnda jõudsin ka mina oma epistolaareleegias arusaamisele, et pole vaja kujutada kahe osapoole kirju, aitab ühest küll. Aga siis mõtlesin, kuidas oleks võimalik vastaspoole puudumist välja vabandada. Vastaspool on keegi kättesaamatu isik, keda isegi teietatakse,  sest ta pole isegi niipalju tuttav. Talle saadetakse vastuseta jäävaid pöördumisi. See keegi „Teie” on väga apaatne, ta ei reageeri ja seeläbi kahaneb järjest kirjade väljavaade mingit lähedust saavutada, nagu ka muidugi lootus lugejal – kunagi näha saada vastuseid. Raamatu ülesehitus on selline, et alguses on esimene kiri, mis pole pääsukestele, teine on juba rohkem pääsukestele, kolmas on kiri pääsukestele „pärast surnukskülmumist”. See ei  tähenda, et keegi on teises ilmas, vaid et see epistolaarne püüdlus on lihtsalt põrganud vastu seina – nagu vahel elus juhtub. Püüdlus, mis on osutunud tühjaks. Eesti keeles on selle kohta väga kaunis ütlus: „läks vastu taevast”, või siis teine ilus väljend „läks ja laulis”, mis on tähenduselt sama …

… Niisiis oli mul oma tegelik adressaat sellega käes. Kaeblused tumma ja osavõtmatu „Teie” üle on suunatud kellelegi kolmandale,  need lähevad „vastu taevast”, need lähevad lindudele. Kõige armsamad linnud on minu jaoks olnud alati meie rahvuslinnud pääsukesed. Pääsukestega siis saabki kõnelda, nemad ei vasta, aga kuulavad kõik ilusti ära. Nagu eluski, kui me valime mingi oma pettumuse, luhtumuse usaldusaluseks kellegi kolmanda, see tähendab asjasse mittepuutuja, siis sageli hakkabki meid märkamatult huvitama see kolmas, sest see on siiski keegi elav, nähtav,  tajutav, keegi, kes ei põgene ära, ja kuivõrd me oleme juba enesest nii palju öelnud, et meie luhtumine, teadmine meie äpardusest juba on kellegi kolmanda meelevallas, siis võib see kolmas saada ootamatult väga lähedaseks. Mis silmi, see südamesse! Päriselt vabaks niikuinii enam kunagi ei saa ja võib rahulikult kõnelda temaga nii, nagu olekski tema see püüdluste, kujutluste ja igatsuste algne objekt. Linnudpääsukesed sobisid minu arvates selleks väga  hästi, kõige oma diskreetsuse, ilu, oma elavuse, läbinisti positiivse olemusega ja ka sellega, et nad pikaks ajaks meilt ära kaovad. Sest usaldusisikud, kui nad on inimesed, muutuvad teinekord üksteisele väga koormavaks. Nii saigi minu raamatu pealkirjaks „Kirjad pääsukestele” …

D. K.: See raamat on huvitav asitõend sellest, mismoodi elu kunstiks üle läheb. Nagu sa alguses ütlesid – kirjad, millele ei vastata, või  igasugune kontaktipüüd, mis ei leia vastust, jõuab kellegi kolmanda juurde, siin on selleks pääsukesed, enamasti see ongi see, kuidas kunst vormuma hakkab. Ja sinu valitud väljendusvorm, poeetiline proosa, on niivõrd tihe ja kuigi sa kirjeldad väga lihtsaid realistlikke episoode, siis niivõrd müütilises võtmes, et nad omandavad suure sümbolkaalu. Kui palju sa oma tekste toimetad või heidad kõrvale sellest, mida sa üldse kirjutad? 

A. P.: Jah, ikka palju, s.t võib-olla ikka vähe, sest ma ei kirjuta üldse kuigi palju. Aga kahtlustamine käib ikka, et kas see on eluloaga sündinud tekst. Mustandeid ja väljajääke on alati tubli virn. Järele jääb enamasti see, mille suhtes olen rahulik, et ükskõik kust lahti lööd, ikka võib ette lugeda ja ka selle eest vastutada. Pikem proosa, romaanikangas, koosneb pea alati ju eri näoga kohtadest, on teatud pingestatud kohad ja on sillakesed ja üleminekualad,  mis tuleb lihtsalt ära kannatada. Kui olen kõnelnud näiteks Maimu Bergiga sel teemal, on ta ohates käega löönud, et tean ju küll, et see koht on väheütlev, argine, tuim, aga ma ei saa muidu ju teise tähtsa kohani välja, ei saa ju kõike anda võrdse aktsendi ja raskusega. Lühiproosas seevastu ja eriti miniatuuris saab ja isegi tuleb piirduda vaid tähendusest laetud tekstiga. Ütlematagi selge, mis kohustused see asetab siis keelele, stiilile. Armutu žanr, mis  pole kahvatuna üldse mõeldav, kus peab lõikama iga kant. Veel rohkem kui mujal on seal kõik mustaga valgel.

D. K.: Öeldakse, et hingamiseruumi peab ka olema. Et kogu aeg ei saa tekst olla ühtmoodi pinev. Selles mõttes on see raamat ka ehitatud nagu pääsupesa: siin ei ole sellist lobedust, et keerad paar lehte edasi ja midagi erilist ei juhtu. See on ääretu hoolsusega ehitatud, vooderdatud, suure pühendumise ja armastusega  kirjutatud raamat. On vist üsna loomulik, et mida kogenum on toimetaja – ja sina oled teinud toimetajatööd, lugenud ja kirjutanud palju aastaid –, seda raskem on inimesel vaba käega midagi üldse valmis visata, ilma et kukla taga kohe käivituks sisemine kontroll. Selles raamatus on üsna hästi tasakaalus apollooniline ja dionüüsiline alge. Kuidas see sul õnnestus? Kuidas need alged üldse sinu jaoks loomingus esinevad? 

A. P.: See küsimus rõõmustab mind väga. Sellega oled mõista andnud, et joovastuslik ja selgemõistuslik poolus on tasakaalus. Pole ise osanud seda niimoodi hinnata. Aga kui nad on tasakaalus, siis vastus kõlab, et on võimatu kirjutada ilma joovastuse ja vaimustuse ehk ilma inspiratsioonita. Kui saabub selline õnnelik kirjutamise aeg ja seisund, kus sulle öeldakse justkui kuskilt sõnu ette. Kirjutajad teavad seda seisundit küll. Kui niisugune kirjutamise  õhin parajasti valitseb, on sinu kohus igal sammul sellele saba peale astuda, et see ei kasvaks üle pea, et see ei kaotaks juurdepääsetavust võõra silma jaoks, et säiliks ja sünniks selgus. Vaimustus ja visionäärsus ja suur hingepalang ei maksa kirjaniku töös midagi, kui see pole tehtud teistele arusaadavaks. Aga kummaline on see, et selguses eneses peitub joovastus. Kui oled selle kätte saanud, et sa arvatavasti suutsid väljenduda nõnda, et teine inimene  sellest osa saab, et oled teritanud ta sellise puhtuse, arusaadavuse ja mõtteselguseni, siis selguses eneses on vaimustus. Nii et selgust ei tohi karta.

D. K.: Need olid nüüd küll kuldsed õpetussõnad. Kas suhtud iseendasse samasuguse leebuse ja nõudlikkusega nagu oma arvukatesse autoritesse või säilitad eristaatuse?

A. P.: Leebus enda suhtes on minu jaoks arusaamatu asi nagu enese armastamine. Ma pole  seda kunsti veel omandanud. Iseendaga oled kuidagi liiga harjunud, mis seal ikka armastada või leebe olla. Oled, nagu sa lihtsalt oled. Aga mind kummitab küll kogu aeg kartus, et ma tüütan lugeja ära, pean selle asja välja viskama, pean selle peatüki maha jätma. Kui sa seda nimetad nõudlikkuseks, siis see on mul muidugi olemas, sest hirm ja vastutus on igapäevase teiste autorite toimetajana seda suurem.

D. K.: See meenutab mulle Kanti maksiimi: tee  oma tegude eesmärgiks teiste õnnelikkus ja iseenda täiuslikkus, mida sina tundudki järgivat. Sa oled ääretult mõistev ja kannatlik teiste autoritega, mul on jäänud mulje, et enda suhtes oled palju rangem.

A. P.: Siin on vaja öelda selgituseks, et töötan juba 24 aastat Loomingu toimetuses kirjandusosakonna toimetajana, ja selle kena ümberkäimise kohta autoritega … ma võiks mõndagi öelda. Alles eile istusime Jaan Malini luuletuste  juures, enne tema esinemist musta laega saalis, ja tegime seal täitsa karmi tööd. Aga mingisuguse tulemuseni me jõudsime, ega see töö ei jõudnud vist veel päris lõpule, kuid loodan, et kõik järgmised etapid kulgevad ehk samas üksühemõistmise vaimus. Jaan on just viimastel aastatel eriti põnevalt lahti läinud. Oleks kui mitu luuletajat tas koos. Jah, autoritega ma teinekord ikka … arvan, et need on kuldsed inimesed, kes ei vihasta ja kannatust ei kaota ja  uksest välja ei sammu.

D. K.: Palju mõjutab sind see, mida sa loed? Kuidas mõjutab sind eesti kirjandus või autorid, keda sa loed, ehk mis on see materjal, millest sa oma pääsupesi punud? Selge on see, et loodus ja inimene ja kõiksugused meeleseisundid tunduvad põhimaterjalina. Aga kuivõrd mõjutab sekundaarne ehk siis teised tekstid?

A. P.: Kui palju teised tekstid sekundaarsed ongi? Minule on need kohutavalt tähtsad. Ma  ei peagi raamatute ilma kuidagi sekundaarseks. Hiljuti ilmus üks huvitav luuleraamat – Ameerika luuletaja ja kirjandusprofessori Billy Collinsi „Allegooria surm” Ann Musta tõlkes – ja autori järelsõnas öeldakse, et ega kirjutamiseks pole vaja elamust, on vaja teist raamatut, on vaja lugeda häid raamatuid. Need ongi tõukejõud, mitte ainsana, kuid ilma nendeta ei saaks kuidagi hakkama. Nii et mõjud on ikka väga suured. Kuigi loen oma kutsetöö pärast  kogu aeg, ootan iga päev nagu hingeõnnistust pääsu teatud raamatute juurde.

D. K.: Mõjutab ikkagi elamus, ükskõik kas ta tuleb siis loodusest, vihmast, valgusest või teise kirjutatud sõnast.

A. P.: Väga õige!

D. K.: Sellisel juhul – kui eeldada, et elame kõik ühes õhuruumis – ongi ju kirjandus pääsukeste kirjad pääsukestele. Ehk kui sina kirjutad taevasse või „vastu taevast”, siis see on nagu õhku  visatud kaevuvesi, mis pritsmetena tagasi langeb. Samamoodi teevad ju ka teised ja me saame need kirjad kätte. Me saame kätte need kirjad, mis on kirjutatud pääsukestele, kuna me tunneme iseendas ära pääsukesed. Nii et mitte ainult ei saa öelda, et „läks ja laulis”, vaid „tuli ja laulis” – ehk siis kõik, mida kirjutame, peegeldub ning äratab uusi vidinaid ja sädinaid. Aga sul on praegu tegemisel üks huvitav tõlge. Tahad sa sellest rääkida? 

A. P.: Jaa, heameelega. See oli kõik väga ilus, mida sa rääkisid! See oli õige jutt, peab meeles pidama! Tõlge on valmis ja ootab Loomingu Raamatukogus raamatuks saamist. See on täiesti teistmoodi raamat, aga haakub jälle kuidagi minu enda eluga. Tundsin, et kui see juba olemas on (autor on soome kirjanik Veikko Huovinen), siis peaks ikka eesti lugeja sellest osa saama. Sest see on meie, põhjamaade inimeste, ühine  ellukuuluv nähtus, millega me keegi ei oska küllalt hästi hakkama saada. Raamatut lühidalt iseloomustades võib öelda, et see polegi õieti ilukirjandusteos. Autor ise lahkus läinud aastal, jättes viimase teosena maha raamatu oma pojast, pealkiri ongi ilma poetiseerimata „Poja surm”. Raamat ilmub vahest maikuus. See kõneleb autori kolmandast lapsest, pesamunast Pekkast. Kuna ta oli kirjaniku poeg, siis võib-olla oli kadestamist, Huovinen on ju väga  nimekas kirjanik, kaalukas soome humorist, kirjutanud mitmes laadis, romaanidest tembutavate käsiraamatuteni välja, eesti keeleski on tema teoseid tosinkond.

Kirjaniku laps oli teatud eriseisundis. Kui ta oli lõpetanud oma koolid ja juba ülikoolis, hakkasid ilmnema keskendumisraskused ja mingi erakluse veidrus. Ta ei seltsinud, või kui seltsis, siis kujutles, et temaga ei sõbrustata teisiti, kui et ta peab sõprust justkui ostma. Ta tegi kenasti teistele välja ja kuidagi kujunes nii, et Huovinen kostitab ja nad selle pärast sõbrad ongi. Kas see nii oli või ei olnud, ei saagi vanemad selgeks, aga tegemist oli lihtsalt depressiivse, erakliku ja end mitte usaldava noormehega. Kuni ta mingisuguse tühise joomakakluse tagajärjel põgeneb ülikoolilinnast Oulust ja oma korterist. Õnnetuseks oli isal Oulu lähedal Hailuoto saarel üksik kalurionn, isa  kirjutamispaik – kirjanikel on ikka maailmast eraldumise kohad. Pärast seda äpardust hakkas pojale, kes oli juba matemaatika magister, samuti onnis meeldima, ta leidis seal varjupaiga. Liigagi hakkas meeldima. Süütegu polnud nii suur, et see oleks sellist eraldumist põhjendanud. Vanemad märkasid, et poeg kaob igal võimalikul juhul ära ega lähe mitte paha peale, vaid sinna onni. Ülikool jäi pooleli, töökohta ei suutnud pidada. Isa rahastas  ja muretses, ema samuti. Poeg jäigi hütti eraklikule saarele algelistes tingimustes elama. Isa märkas, et midagi on ikka täitsa halvasti: poeg ei tahagi sealt enam ära tulla, ei sõbrusta kellegagi, magab lõunani, koristamatus, rämps. Isa hakkas teda seal regulaarselt külastama, viis puhast pesu, kanistriga joogivett (80aastane isa ja ligi 40aastane poeg). Ja nii see elu läks, kuni selgus, et tegemist on ikkagi juba vaimsete häiretega. Tuli korraldada  arstiabi, vanemad püüdsid kõigiti teda elule tagasi võita, poeg eraldus järjest rohkem ilma nähtava põhjuseta. Isa tegi selleks, et pojal oleks mingigi vastutus, kuuluvus reaalsesse ilma, onni kinkelepingu. Hiljem saab talle selgeks, et see oli viga, sest sellest alates ei lasta isa enam uksest sisse … Talutakse päeva jagu, aga siis tuleb isal tagasi minna.

Nagu arvatagi võib, lõppeb lugu katastroofiga, inimene ei ole määratud täiesti üksi olema. Poiss kirjutab aegajalt  ka mõne salmikese, mitte sugugi kõige kehvema. Aga kirjanikutöö on siiski midagi muud, see on pingutus ja kontaktid ühiskonnaga … Pojale kutsutakse psühhiaatriline abibrigaad, viiakse ta jälle haigemajja, siis vabaneb, tuleb onni tagasi ja rohtusid eriti ei võta. Aga neljakümnese inimese ellu ei saa tungida lumesahaga sisse … Lõpp on kurb, Pekka läheb vastu ööd varatalvisesse hangunud järve. Isal on muidugi suured süümepiinad, sest  mõlemad vanemad on näinud ette, et see on pääsmatu hukkumine, aga mõistnud, et täiskasvanud inimese elu ei ole võimalik väevõimuga õigeks seada. Terve elu oli Huovinen viimistlenud oma humoristlikku stiili ja keelt, oli oma kuvandi täiesti teises suunas ehitanud, üksi tema Konsta Pylkkäneni nime nimetamine veab iga soomlase näo naerule – ja nüüd, oma litaaniat sõnastades poja mälestuseks, on lubanud ta  endale vaid nii lihtsaid, igast stiilivärvist puhastatud sõnu, et nii lihtsaid ei leia sõnaraamatustki …

D. K.: Tõlkimine on peaaegu alati tugev läbielamine. Kujutan ette, kui palju sinult endalt sellisest tekstist väljatulek nõudis.

A. P.: See on tõsi, ainult et mõnda asja tegemata jätta ei saa. Selle raamatu nähtavakstegemine ei ole kellegi asi rohkem kui minu. Kui me elame siin maal, kui meil on need lapsed – kõik  on ju kellegi lapsed! –, see meeletu üksildumistarve, enesessesuletus … Kaanepaberi pöördel palub Huovinen „Poja surma” asjus mitte pöörduda ta poole ühegi intervjuusooviga.

D. K.: Kindlasti on selles missioonis ka teatud ettehool, et sa oma tegevuse läbi võib-olla hoiad kellegi elus midagi ära. Päris kindlasti ei läinud see vaev tühja. Kas sul on praegu ka mõni selline asi, mida sa tahaksid kirjutada või tõlkida, millega tegeleda?  Või on pärast „Pääsukeste” valmimist aeg, kus ootad, et maailm ise tuleb sinu juurde ja näitab midagi?

A. P.: Jah, eks ma ootan loodusesse pääsemist ja rahulikku aega. Suvehommikuid. Hea, kui on väikseid lapsi ümberringi, ja neid on. Lydia Koidulast olen kirjutanud pikema jutustuse, mis käsitleb tema teise tütre Anna sündi, mis toimus tema ainsal suurel Euroopa reisil, kui Michelsonide  perekond oli veetmas doktor Eduard Michelsoni stipendiaadiaastaid Saksamaa ja Austria parimais ülikoolides. Kirjavahetuses kodustega – taas kirjad! – avaldub tema üksikasjaline kursisolek omaste eluga, lakkamatu südamlik, murelik hool nende pärast. Koidula lõplikust lahkumisest Kroonlinna olen avaldanud novelli „Talvine teekond”, mõned motiivid on korjunud veel tema elust, mida tahan teemaühtseks  proosaraamatuks kirjutada.

D. K.: Iga kirjutaja, kas ta sellele mõtleb või ei, kirjutab mingisugusele talle teadaolevale pinnale, mis moodustub nende tekstide ja autorite vahel, mis on talle olulised. Ta nagu pingutaks oma ainsa lõuendi, mis talle antud on, erinevate autorite, kultuuride vahele ja see, mis ta teeb, on mõistetav just sellel taustal. Olen näiteks Eeva Pargile öelnud, et see, mida ta kirjutab, on minu meelest põhjamaade kirjandus.  Kõige äratuntavam just selle kaudu, võib-olla kisub natuke saksa poole ka. Kuhu sina oma ruumi või pinna joonistaksid?

A. P.: Enne vastamist tahan öelda, et Eeva Pargi plastilisus proosakirjanikuna on erakordne ja ma imetlen tema orgaanilist kirjutamist. Naiskirjanikke on praegu eesti proosas ikka üldse väga häid, keda aina tahad õpilase pilguga lugeda, nii stiililiselt kui maailmavaateliselt: Mari Saat, Maimu Berg, Tiia Toomet, oh veel.  Aga dialoogikoolituseks tasuks kindlasti kõigil eesti kirjanikel sukelduda Mats Traadi vastvalminud hiidteosesse. Niisiis on minu lõuend ühest otsast kinnitunud eesti proosasse ja luulesse. Väga värskendavalt ja õhkutõstvalt mõjusid mulle ka Debora Vaarandi noorusmälestused, see on nagu linnatänava leitsest männimetsa sattuda. Muidugi, lõuendi teine äär on kindlasti kõvasti kinnitunud hispaaniakeelsete autorite külge.  Octavio Paz, Jiménez, vaikne ja õrn Azorín, Pablo Neruda oma võimsa, otsekui elu süleleva energiaga pole lakanud mõju avaldamast.