Võib-olla hiljem

Artikkel sarjast „Millest mõtled?“

JÜRI KOLK

Me kõik satume aeg-ajalt teeröövlite otsa. Muidugi, tänapäeval on paljud asjad maskeeritud leebemaks, salongi­kõlblikuks, aga nende olemus ei ole muutunud. Räägin praegu nendest, kes passivad kaubanduskeskustes ja üritavad internetiühendust või pensionisammast müüa.

Väidan, et avalikku ruumi astumisega ei anna ma kellelegi voli endale kallale karata. Tekitatakse olukord, kus ma pean oma isiklikku ruumi kaitsma, ennast võõra käest päästma või siis olema valmis finantsotsusteks, kui läksin tegelikult kurke ostma. Ma ju näen, et ta on inimene, võib-olla isegi tore inimene, aga kui ma tema neetud toodet või teenust ei taha, siis on temast raske mööduda. Ei ole nii hirmus lihtne kedagi tõrjuda, tundmata ise südames, et käitun ebaviisakalt. Muidugi, saan hakkama, igaühel omad nõksud, aga selline olukord on häiriv, sotsiaalsete loomadena on meile omasem hakata suhtlema. Mõnikord võtab röövel su kehakeelt kuulda ja jätab su rahule, aga teinekord ronib ikkagi külje alla ja püüab sind mingi viisaka küsimusega vestlusse tõmmata. Aga ma ju tean, kuhu see vestlus tüürib! Ma ei taha. Ja viisakus toob kaasa vestluse jätkumise – isegi viisakusvormeleid kasutades on vestluse katkestamine meist paljude sisetunde karmil hinnangul ebaviisakas – ning ebaviisakalt käitumine rikub tuju nii kurgiostjal kui ka teeröövlil. Kokkuvõttes aitab röövlite palkamine kaasa matslikkuse, tigetsemise nakkuslikule levikule. Jaa, muidugi on selle mõju tühine, aga mingi mõju sellel kahtlemata on.

Hüva, saan teeröövlist mööda ja siis jõuab teadvusse, et kogu aeg karjutakse ruuporist soovitusi osta veel seda ja toda, minna sinna ja teha neid ja teisi asju. Sedasorti pealetükkivat müra on kõik kohad täis. Mõnikord ajab see täiesti hulluks.

Olete kahtlemata märganud, et küllalt paljud programmide ja operatsiooni­süsteemide sisse ehitatud robotid kipuvad suvalisel hetkel teile midagi pakkuma, juhivad tähelepanu teie tegevuselt kõrvale, hüppavad põõsast tee­rajale ja esitavad ultimaatumi. Reeglina on teil valida ainult kahe vastusevariandi vahel: a) „jah, ostan“ ja b) „võib-olla hiljem“. Mida kuradit? Kus on lihtne selge konkreetne ja lõplik „ei“?! Kes võõrandas minu õiguse keelduda? Muidugi on mul õigus ümber mõelda, aga korporatsioonil ei tohiks olla õigust mulle lakkamatult peale käia. Olgu öeldud, et Windowsi operatsioonisüsteemiga arvuti suutis minuga nii aktiivselt suhelda, et läksin just Kubuntule üle. Esmamulje põhjal hea otsus.

Ameerikas on rikkurid ja korporatsioonid kasutanud mõne ebamugava oponendi (keskkonnaaktivisti) vaigistamiseks kohtusüsteemi. Esitavad tema vastu kümneid süüdistusi lootmata võita ühtegi protsessi. Piisab, kui kõik oponendi ressursid kinni panna, kui kogu tema aeg ja energia kuluvad tõestamisele, et ta ei ole kaamel. See on konkreetsete inimeste teadlik teguviis, aga minu hinnangul teeb tarbimishulluse õhutamisele (jah, nii ütlengi) keskenduv maailm – antud juhul tuleneb see meie alateadlike kokkulepete raamistikust – laias laastus sama: meid pannakse metsiku keeldumiskoorma alla, saame öelda ainult „ehk hiljem“, me peaksime kõigi nende vilkuvate tulukeste vahel säilitama kaine mõistuse. Paljud saavad küllaltki hästi hakkama, aga sellest ei piisa. Oleme olukorraga leppinud, nagu peakski asjad nii käima, aga ei pea. Ja kogu see karussell keerleb ajal, kui räägitakse rohepöördest. Paraku, nii näib, on pöörde asemel üsna tihti pesu ja ainult tehnoloogiate vahetamisest ei piisa – isegi kui need tõesti on kokkuvõttes rohelisemad.

Usun siiralt, et kellelgi ei ole õigust mulle oma solki kõrva valada. Veel enam – kas või näiteks keskkonnakaitse eesmärkide poole püüdlemine lausa nõuab, et seda ei tehtaks. Enda kaitsmine selle mürafooni eest ei peaks olema uppuja (loe: indiviidi) asi, vaid toimuma ühiskondliku leppe, hoiakute tasandil. Ja see nõuab seadusi ja regulatsioone. Ega üksik ettevõtja samuti julgeks oma müügimasinate tuure vähendada, hirm konkurentidele alla jääda on tugev motivaator. Oleks vaja ühiskondlikku muutust, õlekõrte kaudu joomine ei päästa. Õilis, aga ei päästa.

Jah, väidan, et need eelkirjeldatud teeröövlid on ebameeldivad ja teevad halba (rikuvad tuju ja küllalt tihti on sellised käigu pealt langetatud otsused halvad), aga neist järgmisel tasandil on suunamudijad. Jaa, suunamudijate hulgas on ka selliseid, kes tõepoolest mingit päris asja ajavad, aga suur osa on lihtsalt igasuguse südametunnistuseta ja eriliste anneteta tegelased, kes kulutavad omavahelise kraaklemise ja (varjatud) turundusega meie kõigi aega. Tarbige rohkem, tarbige glamuursemalt!, kuulutavad nad. Nüüd, kui olete selle lause ära lugenud, võite loobuda nende sahmimist jälgimast. Ja tülitseda võib ju ise – oma sõprade ja sugulastega. Suunamudijad on teeröövlitest hullemad, sest nad röövivad kõige väärtuslikumat, mis meil on – aega ja tähelepanu.

Ja lõpuks on teeröövlid ja suuna­mudijad lihtsalt meie korporatiivse maailma mutrikesed, pole mõtet neid süüdistada, asi on üldistes hoiakutes. Olen veendunud, et me peaksime hakkama liikuma nõusolekupõhise maailma poole. Ja sellestki on vähe – me peaks liikuma tahteavaldusepõhise maailma poole. Praegu ei suudeta mõista seda, et ei on ei. Ei on kindlasti ei ja kõigil peab olema võimalus seda sõna kasutada. Aga see on alles algus, sest tõesti – isegi nõusolekust on vähe, ma tahaksin, et saaksime tagasi agentsuse, saaksime öelda, et me tahame, ning et võimalused ei piirduks selle vastuvõtmisega, mida meile pähe määritakse.

Ja, oih, ma ei rääkinud sellest üldse, aga kuulge, seks on kindlasti õhina­põhine. Peab olema. Kui ei ole ilmne, et teine inimene TAHAB teiega seksida, siis jätke ta rahule. Praegune seadus, milles selge keeldumise puudumist tõlgendatakse nõusolekuna, on selgelt vigane. Võiks öelda – kuritegelik.

Jan Kausi skulptuur „Ei!“ Voronja galerii näitusel „Comeback“ (2015)

Margus Ansu / Postimees / Scanpix Baltix