Uues maakeeles

Aliis Aalmanni raamatus on rütm ja süntaks, traditsioon ja uuenduslikkus niivõrd kummalises vastastikmõjus, et loovad stereoskoopilise pildi.

MIHHAIL TRUNIN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Деревья! К вам иду!…
Puud! Te juurde tulen!…

Marina Tsvetajeva

„Värske raamatu“ sari on tänavu püstitanud rekordi: kõik kolm teost, mis viimase aasta jooksul selles sarjas on ilmunud – Ave Taaveti „Valerahategija“, Aliis Aalmanni „Verihaljas“ ja Anna Kaare „InteГрация“ –, on saanud Betti Alveri auhinna nominentideks. See sündmus annab peale Värske Rõhu vaatevälja avaruse tunnistust ka sellest, kuivõrd erinevalt võivad tänapäeval kirjutada autorid, kes avaldavad end ühes ja samas kohas.

Laureaadi Aliis Aalmanni raamat „Verihaljas“ distantseerub otsekui meelega aktuaalsetest päevateemadest ja viib lugeja (Lõuna-)Eesti looduse ja müstilis-meditatiivse sügavuse maailma. Aalmann pole muidugi esimene, kes on valinud sellise strateegia, millest ta räägib otse ka intervjuus, kus nimetab oma inspireerijaid – need on Kristel Rebane, Kristiina Ehin ja Triin Paja (kõik kolm autorit on eredad ja märkimisväärsed). Kuid olles neid kolme nime maininud, liigub Aalmann kohe iseenda luuletöö saladuste juurde: „Väga tihti sünnib idee hoopis ühest sõnast või fraasist, värsireast või lausest, kogemata kuuldud vestluskatkest. Konkreetsete nimede nimetamine jätab mõnes mõttes alatult varju kõik muud inspiratsiooniallikad“.1 See otsekui juhuslikult pillatud tunnistus on non multa, sed multum, kus paaris sõnas leidub nii poeetika kui ka luuletaja traditsioonisse suhtumise kogu iseloomustus.

Alustame viimasest. Rahvaluule poeetika tähtsuse kohta on palju jõudnud rääkida nii Aalmann ise (muu hulgas oma raamatu videoesitluses2) kui ka tema arvustajad. Ja tõesti häälestab juba esimene luuletus „põle, mu päike“ lugeja rahvaluule lainele nii oma kujundite rea kui ka oma vormiga: päikese, maa, tuhast tõusva linnu jms kujundid on kätketud imperatiivsete konstruktsioonide korrapärastesse ridadesse, mis on valdavalt kolme- või neljasõnalised. Vihje ümbermõtestusele ja (luule)uuendustele, mida lugejal tuleb oodata, ilmub avaluuletuse viimases kahes reas: „õpeta meid laulma / uue maa keeles“, kus silmanähtavalt mängitakse ja mõtestatakse ümber eesti keele traditsiooniline nimetus. Ühtlasi näib tegu olevat vihjega e/Eesti kirjanduse looja K. J. Petersoni manifesteerivatele ridadele luuletusest „Kuu“: „Kas siis selle maa keel / laulu tuules ei või / taevani tõustes üles / igavikku omale otsida?“.

Mulle tundub, et parim sõna „Verihalja“ iseloomustamiseks on paljukihilisus. Mitte niisama ei maali Aalmann juba mainitud videos kogu oma jutustuse jooksul lausa mitu pilti (alguses lõuendile, seejärel teksajakile), millele kannab värve kiht kihi järel. Ja kindlasti mitte niisama pole raamatu kujundus tehtud nii, et haljas värv voolab järk-järgult soojemaks muutudes üle verevaks ning veetaimelehe kontuurid muutuvad elegantselt verelibledeks.

Selliseid haakumisi ja sujuvaid üleminekuid on Aalmanni luuletustes palju, eriti raamatu esimeses osas, kus peaaegu iga luuletus on varem tekkinud sõna või kujundi suurendatud peegeldus. Need haakumised võivad olla tähenduse tasandil, näiteks luuletusele „lauka lapsed“ eelnevad read luuletuses „kaheksakand“: „olid / soo ja mättad / seal sündisid lauka lapsed / natuke pärast päikesetõusu algust“; aga luuletuse „aeg“ ees asub luuletus „põhjapoiss“, mis lõpeb ridadega: „et kolm õde pilkases koopas / saaks kedrata aega“. On foneetilisi haakumisi, näiteks luuletusele „tule tantsime“ (toon ära alguse ja lõpu) …

tule tantsime
kasemahlapurjakil
suveöösvipsis
tedretäpid helendamas
nagu jaanimardikate parv
[—] kuidas öö
kopsude vahele pesa punub
kuidas peopesades puhkeb õide
hommik ja
silmades
süttib hõõguvate süte värske tuli

… järgneb luuletus pealkirjaga „tuul“. Nõnda moodustub kokkukõlade järgnevus – tule–tuli–tuul –, kuid mitte ühe rea või stroofi sees (nagu luuletajad, ja Aalmann sealhulgas, sagedamini teevad), vaid kahe kõrvuti oleva teksti vahel.

Selles kontekstis ei üllata, et põhiline poeetiline võte, millel rajaneb „Verihalja“ poeetika, on siire, s.t värsi lõpu erinevus intonatsioonilis-süntaktilise fraasi lõpust:

sinuta oleks mul järv. sinuta
roniksin üle mändide nagu valendav hommik
sinuta heegeldaksin end härmatiseks kahe
maailma vahele. püüaksin kinni lendavad
kuldkalad ja salasoovid. sinuta
oleks see järv minu. need kalad minu. korja
end kokku. koli sinna, kus ei teata isegi mu nime
vahulillede udusel voodil
tahan olla sinuta

Esitatud luuletus on huvitav mitmes suhtes. Nagu tunnistab Aalmann ise,3 ongi see teadlik vastuhõige ja justkui vastus laulule „Oma laulu ei leia ma üles“ (sõnade autor Leelo Tungal), kus on rida „vahulillede udune voodi“. Siin on ka vähem silmanähtav, kuid nagu näib, mitte vähem tähtis viide eesti kirjanduse klassikale, Juhan Liivi luuletusele „Sinuga ja sinuta“. Erinevalt Liivist ja Tunglast, kellel värsiliigendus langeb ühte süntaktilisega, lõhub Aalmann siirete abil süntaktilisi sidemeid peaaegu igas reas. Ja selles seisneb uuendus, mis toimub sellise visandatud traditsiooni taustal: rahvaluule – klassikaline luule – poplaulupoeesia. Olgugi anžambmaan eesti luuleloos laiemalt juba üsna levinud võte, mõjub Aalmanni siire mitme teguri koosmõjul uuenduslikuna.

Luban endale laskumist mulle lähedasse valdkonda. Vene luuletajate hulgas on samasugusel viisil kirjutanud näiteks Marina Tsvetajeva, kelle luules, mis on tulvil nii rahvaluulemotiive, müstilis-mütoloogilisi kujundeid, meditatsioone looduse taustal kui ka korduvaid süntaktilisi konstruktsioone, olid siirded mitte erandiks (ja seega silmatorkavaks väljendusvahendiks), vaid peaaegu reegliks:

Что нужно кусту от меня?
Не речи ж! Не доли собачьей
Моей человечьей, кляня
Которую – голову прячу

В него же (седей – день от дня!).
Сей мощи, и плещи, и гуще –
Что нужно кусту – от меня?
Имущему – от неимущей! [—]

А мне от куста – не шуми
Минуточку, мир человечий!
А мне от куста – тишины:
Той – между молчаньем и речью.

Той – можешь ничем, можешь – всем
Назвать: глубока, неизбывна.
Невнятности! наших поэм
Посмертных – невнятицы дивной.

Mis vaja põõsal minust? / Ei juttu ju! Ei osa koeralikku / minust inimlikku, needes / mida – pea peidan // temasse (hallim – päevast päeva!). / Tollel jõul ja lainetusel ja tihedusel – / mis on vaja põõsal – minult? / Sellel, kel on – sellelt, kel pole? [—] Aga minul põõsalt – ära käratse / minutikese, inimmaailm! / Aga minul põõsalt – vaikust: / seda, mis vait olemise ja kõne vahel. // Seda võid eimillekski, võid kõigeks / nimetada: sügav, möödumatu. / Selgusetust! meie poeemide / surmajärgsete – imepärast ebaselgust.

Ma esitasin Tsvetajeva luuletuse „Põõsas“, mis on Aalmanni luulele lähedane oma kujundiehituse poolest, mitte selleks, et nimetada Betti Alveri auhinna laureaati uueks Tsvetajevaks (kuigi tunnistan, see võrdlus tuli mulle „Verihaljast“ lugedes üsna ruttu pähe). Palju tähtsamaks pean üldist traditsiooniga töötamise põhimõtet – kui luuletaja töötleb ajale vastu pannud rahvaluule- või kirjanduslikku materjali, mitte valjuhäälselt „vanast maailmast lahti öeldes“ (nagu seda tegid näiteks Itaalia ja Vene futuristid), vaid ühendades vastandid uues sünteesis. Ja Aalmannil on see hiilgavalt õnnestunud.

„Verihalja“ esimene arvustaja leidis raamatu meetrilis-rütmiliste eksperimentide kirjeldamiseks sobiva sõna – „regivärss“.4 See on veel üks tähtis kiht Aalmanni poeetikas, mis on raamatus kohal üsna eriilmeliselt – ja alati tingimata nihkega. Esiteks on mitu luuletust demonstratiivselt jaotatud stroofideks, nagu seda tavaliselt tehakse riimitud värsi puhul, kuid seejuures on tegu vabavärsiga. Teiseks, meetrilis-rütmilised lõigud kohtuvad vabavärsiga ja astuvad sellega võitlusse isegi ühe teksti piires:

meie maad on üsna soised. | meie härjad
jäärapäised. | meie naised mitme väega. | meie
mehed kuldse käega. ||
meie maad on rabedad. | meie naabrid kadedad |
meie loomad usinad. | armastuse sosinal ||
kusagilt voolas siia me veri, | silmapiiril loksuv läänemeri |
sirutas juured ja jätked, | jõi neid jõgesid
ja järvi |
värvis maastiku koduvärvi ||
kasvatas endast hiied ja loopealsed
kandis samblamantlid ja rahnud
pärast tõrva, tuhka, tuld
pussnugadest põimit’ pilvi
ja kõigest hoolimata
pole me lahkund

Kahe paksu joonega eraldasin üksteisest sarnased meetrilis-rütmilised fragmendid, ühe joonega kvaasivärsid, mis sobituvad ühe või teise värsimõõduga. Alguses on neli värssi neljajalalises trohheuses, seejärel neli värssi kolme­jalalises trohheuses daktülilise klausliga, aga seejärel riimilised rõhulised värsid (naisriimiga). Kuid nagu võib näha, ükski neist kvaasivärssidest peale viimase (mida võib tõlgendada üleminekuna vabavärssi) ei hõlma eraldi rida! Kõik meetrilis-rütmilised lõigud on nihestatud nii, et foneetiliselt (s.t kuuldavalt) on nad olemas, aga graafiliselt (ja järelikult struktuurselt) neid pole. Kuid ka edaspidi – juba vabavärsi sees – säilivad riimluule visuaalsed tunnused: üleliigset silpi ära lõikav apostroof või nud-kesksõna tunnusest vokaali väljajätmine, mida finaalis domineeriva vabavärsi kontekstis on vaja hüpoteetilise riimi rahnud – lahkund tekitamiseks.

Aliis Aalmanni raamatus on rütm ja süntaks, traditsioon ja uuenduslikkus niivõrd kummalises vastastikmõjus, et loovad tõesti stereoskoopilise pildi. Äge, võluv debüüt ja auga teenitud auhind!

Vene keelest tõlkinud Aare Pilv

Otsides maagilist sõna. Pille-Riin Larm intervjueeris Aliis Aalmanni

1 Liisa Mudist, Selleks et tulevikumõtteid vaigistada, hakkasin vaatama rohkem minevikku. Intervjuu Aliis Aalmanniga. Värske Rõhk, 2021, nr 70: va.ee/selleks-et-tulevikumotteid-vaigistada-hakkasin-vaatama-rohkem-minevikku-intervjuu-aliis-aalmanniga/

2 Vt youtube.com/watch?v=dD8cbTKHz3I

3 Podcast’is tARTu hääl. Saade „Kuidas kirjutada debüütkogu“ on kuulatav siit: tartupood.ee/podcast-tartu-haal või Värske Rõhu lehelt: va.ee/podcastid/

4 Vt Iiris Viirpalu, Arhailise maiguga keel. – Värske Rõhk 2021, nr 72: va.ee/arhailise-maiguga-keel/

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht