Ühelt kõnniteeplaadilt teisele kalpsates

César Aira romaanikestes ei saa milleski lõpuni kindel olla – võib-olla veab kirjanik lugejaid jälle ninapidi.

EVA-STINA RANDOJA

„Kas tuleb siis võit koju või mitte?“ Nüüdseks juba harjumuspäraseks saanud küsimus, millega lõunapoolkera kevade saabudes hakatakse piinama Argentina igavest Nobeli auhinna kandidaati, liigitamatu absurdi viljelejat César Airat.

Ladinaameeriklased tavatsevad naljatleda, et Argentina sürrealism tekitas César Aira, kelle loomingust on tänaseks saanud omaette ilukirjandusžanr. Kuna kirjastus Salv andis äsja välja „Tondid“, tundub paslik küünevõrd salapärasuse loori kergitada. Kes on see argentiinlaste elav klassik?

Innukad lugejad liigitavad Aira teosed alatasa lihtsakoeliselt airalikuks ja mitte-airalikuks. Üritada tema sõnaseadeid kuidagi kategoriseerida on asjatu, ent kui peaks, hõivaks „Tondid“ koha vahest viimases laadis raamatute hulgas. Jutustuses valmistub üks tšiili perekond kohe-kohe valmivas eluhoones aasta viimast päeva ära saatma, muu hulgas võetakse vaatluse alla suhestumine linnaruumiga ning vastandatakse ehitatu ja ehitamatu. Autori loomingule on tunnuslik, et märkamatult võtavad teatepulga üle luulud, sellest õhkub katastroofilist tragikoomilisust ja mängureegleid muudetakse tundmatuseni. Milleski ei saa lõpuni kindel olla – võib-olla veab kirjanik lihtsalt lugejaid jälle ninapidi.

César Aira armastab oma lugusid sepitseda Buenos Airese Florese linnaosa kohvikutes. Ta kirjutab käsitsi (märkmepaber peab olema viisaka kvaliteediga) ja aeglaselt, aga järjepidevalt. Ta on sententsi „nulla dies sine linea“ ehk „mitte ühtegi päeva reata“ kohandanud endale sobivaks: „mitte ühtegi päeva leheküljeta“, sest just nii palju ta kirjutab. Lehekülg päevas ja võimalikult keskendunult, et ei peaks hiljem parandusi tegema. Ühel hetkel kisub tekst tahes-tahtmata pisut rappa, kuid lühijutust või novellist veidi pikema žanri eelis ongi ehk see, et õhustik ei pea olema kogu aeg ühtmoodi pinev. Kui ka kujutlusvõime vahepeal liiga käest ära läheb, satub varem või hiljem paberile jälle midagi mõjusat, mis üldmuljet silub. Vahest just sel põhjusel Aira nimetabki oma töö tulemusi „romaanikesteks“ – mõnetine negatiivne kõrvaltoon sel on –, sest suurromaani temalt ei tule. Romaanikesi on ta sellevastu välja andnud üle 120, üritamata neid seejuures kuidagi taastekitada.

Kirjatöid avaldab Aira nii kuulsate mammutkirjastuste kui ka prestiižsete väikekirjastuste kaasabil. Või hoopis mõne sõbra kodukootud trükikojas, kus valmistatakse raamatuid näiteks tänaval vanapaberit koguvatelt inimestelt soetatud materjalist. Viimase variandi puhul pole imestusväärne, kui teose tiraaž on kaheksa. Pärast autorieksemplari mahaarvamist jäävad alles vaid müstilised seitse.

Argentinas ei anna Aira juba aastakümneid intervjuusid. Ehe näide, et silma saab paista ka pidevalt pildil olemata. Nendel harvadel juhtudel, kui sulemeister välismaise meediaga vestlema nõustub, sünnivad omamoodi mikroskoopilised väärtteosed. Selle aasta veebruaris – juhtumisi kirjaniku 75. sünnipäeval, ilma et intervjueerija seda taibanud oleks – oli see au Rootsi televisioonil. Muheda olekuga Aira heitis pisut valgust oma kirjutamismeetodile: „Lapsed ei kõnni õues kunagi sirgjoones. Nad turnivad trepiastmetel, kalpsavad nendelt maha. Hüppavad ühelt tänavaplaadilt teisele. Nad leiavad alati mõne mängu. Täiskasvanu aga lihtsalt läheb, ta ei seisata kuskil. Minu kirjutamine sarnaneb pigem laste kui täiskasvanute kõnniga. Kaldun teerajalt pidevalt kõrvale.“

Rohke iroonia ja paroodia pärast uuriti ühes mõne aasta taguses El Paísi intervjuus Airalt, kas ta valib teadlikult peamiseks tööriistaks huumori. „Ma ei usalda huumorit. Kõik, mis mu raamatutest välja loetakse, on ette kavatsemata. Mina võtan oma leiutisi väga tõsiselt; kui need kellelegi nalja teevad, siis fantaasialennu puudumise tõttu,“ sedastas kirjanik. Sellega seoses kerkib vaimusilma ette tema 2005. aasta teos „Cómo me reí“ ehk „Oi kuidas ma naersin“, kus autor kirub lugejaid, kes peavad ta tänaval kinni puhtalt selleks, et teada anda, kui palju nad mingi looga naerda said. Võiks arvata, et vähemalt sõnakunstnikul endal on neid lõbus kirjutada, aga mitte sinnapoolegi. „Kirjutades lõbutsemine on kõige hullem, mida lugejatele teha saab. Samavõrd kergemeelne on ka kannatamine. Mõistlik on jääda jahedaks ja valvsaks.“

Minu kogemus piirdub praegu 19 Aira teosega, mistõttu ei saa ma end kaugeltki asjatundjaks pidada, ent tänu sellele ei ole veel karta ka vaimustuse raugemist. Kahju on vaid sellest, et ma Aira loomingut juba varem ei avastanud. Näiteks aastat viisteist tagasi: tavapärane elektrikatkestus, Rosario-nimelise miljonilinna immigrantide linnajagu, hoogsate nahkhiirte vahel laveerides pabersalvrätikule joonistatud kvartalite väljalugemine, labürintjas korruselamus kobamisi oma vastasustatud üürikorteri otsimine … Ideaalilähedane miljöö, kus neelata küünlavalgel 1983. aastal trükimusta jõudnud jutustust „La luz argentina“ ehk „Argentina valgus“/„Argentina elekter“, mille kordustrükid kirjanik kategooriliselt ära keelas (tõik, mis teda samuti suurepäraselt iseloomustab). Õnneks on raamatutel tüütu komme ükskord siiski õige lugejani jõuda.

Lõpetuseks César Aira sõnad ühest Alejandro Zambrale antud intervjuust, mis ilmus 2003. aastal Tšiili kirjandustudengite ajakirjas Grifo: „Laias laastus on mu loomingu kohta kirjutatud liiga palju heldeid arvustusi. Üksikud kriitikud on mind nahutanud nii, nagu ära olen teeninud. Ja mul on sellest kahju; koguni nii kahju, et see on ajendanud mind edasi kirjutama ja end üha uuendama, kirjutama inimeste vastu, kes mind kiidavad, pannud proovima aru saada, mis neile meeldib, ja toimima risti vastupidi. Õnneks on ka neid, kellele mu tegemised põrmugi meeltmööda pole.“