Täpsed tekstid

Kogumikus „Lakutud mees“ tutvustatakse naissoost ungari kirjanike lühiproosat. Raamatust leiab nii tihedat olmet kui ka nappi fantaasiat ja hammustavat satiiri.

PEETER SAUTER

Ungari Instituut annab tänuväärselt eesti keeles välja ungari kirjandust, mugavate taskuraamatutena. Esimene pääsuke oli János Háy „Budapesti sillad“, teisena on ilmunud ungari naissoost kirjanike novellid ja novelletid kogumikus „Lakutud mees“.

Ungarlaste nappust ja täpsust kirjanduses tean varasemast. Aastaid tagasi avaldasid muljet József Balázsi „Bálint Fábiáni kohtumine Jumalaga“ ja „Ungarlased“. Samuti Mihály Babitsi „Kurg­kaliif“, mida võiks vabalt võrrelda Poega ta paremail päevil, või siis László Krasznahorkai „Viimne hunt“. Minu silmis on need sugulased napi ja tiheda soome kirjanduse, näiteks Antti Hyry teostega, kuid ühtlasi ka Peter Handke või Thomas Bernhardi loominguga, kraamiga, mis mulle sobib.

Väikeses ungari naiskirjanike valimikus on tihedat olmet Krisztina Tóthilt ja ühtlasi nappi fantaasiat … ja hammustavat satiiri, aga kõik on väljapeetud ja pretensioonivaba.

On rõõm, et meil on ridamisi noori ungari keelest tõlkijaid eesotsas Lauri Eesmaaga. Omal ajal tõlkis Jaan Kross ungari keelt oskamata reaaluste järgi ära Imre Madáchi „Inimese tragöödia“, mida Vanemuine Toominga-Hermaküla säraval eestvedamisel mängis – just tänu sellele, et ungari kamraadid olid Niidule-Krossile Budapestis südamele pannud, et Madách tuleb ära tõlkida. Lapsena meeldisid mulle Emil Kolozsvári Grandpierre’i „Imeflöödi“ muinasjutud (tlk Valmen Hallap). Nii tekibki side ja võib kokku kasvada. Viimastel aastatel on järjest eesti keelde jõudnud László Krasznahorkai, Péter Esterházy, Péter Nádasi jt ungari kirjanduse suurkujude teosed. Meil veab, et paljud on Tartus ungari ja soome keelt õppinud. Soome kirjandust tõlgiti varem eesti keelde hoogsalt, nüüd tundub mulle, et on hoog vähe raugenud, aga ei pruugiks. Ega siis sõprus läbi ole.

Alati on vaja mõnd ainuisikulist eestvedajat, nii nagu meil Hendrik Lindepuu teeb väsimatult eestikeelseks poola kirjandust. Arvo Valton on toonud eesti keelde hulgim Venemaa ugrimugri autoreid. Kui tema enam ei viitsi-jaksa, kes siis tegema hakkab? Kes võtab tuletungla ja sammub edasi?

Paar sõna „Lakutud mehe“ iga autori juttude kohta eraldi.

Luuletaja, prosaist ja tõlkija Krisztina Tóth, Ungari üks loetumaid kirjanikke.

Bea Bulla / CC BY-SA 3.0 / Wikimedia Commons

Krisztina Tóthi novellis „Kakskümmend viis trepiastet“ (tlk Lea Kreinin) ja teistes nappides piltides inimestest tänavalt räägitakse paaril leheküljel vihjeliselt ära suur jupp inimese elust ning siiski jätab autor palju lugejale mõistatada. Nagu prantsuse uus romaan oleks ellu ärganud.

Kinga Tóthi „Kuupaistepalged“ (tlk Berit Puidet) on valus haiglalugu üksikute detailide kaudu. Suurem osa jääb vee alla, nagu Hemingway soovis ja soovitas, aga ise ei vaevunud alati tegema.

Edina Szvoreni jutus „Õmblus­karbis pole ööloomadele ruumi“ (tlk Lauri Eesmaa) on lesbidaamid rakkes suhkru­haige pojaga. Olukord läheb keerulisemaks, kui üks sõbrannadest kaotab varju ja teine ei julge talle seda öelda. Mida varju kaotamise kujund tähendab, ei oska jälle öelda mina. Võib-olla on jutt painavast peresaladusest, mis on kõigil kuskil seinakapis kolisemas – saladus, mille pärast on oht, et meid ei peeta enam normaalseks.

Borbála Szabó jutus „Cecman ja mitme­parteisüsteem“ (tlk Orsolya Kiss ja Silver Sild) hakkavad koolilapsed mängima poliitikat. Lasteparteid muutuvad vihaseks nagu parteid igal pool ja asi kisub vägivaldseks. Lahendust ei ole ega tule, kuni kooli juhtkond jama lõpetab. Päriselus paraku ei ole koolidirektorit, kes kõik parteid ühekorraga laiali saadaks. Szabó „Lahutus“ (tlk Reet Klettenberg) on samuti tervenisti kujund. Nii nagu lahutavad mees ja naine, lahutavad siin vanemad oma viieaastasest pojast: iseloomud ei sobi temaga nii hästi kui uue poisiga mänguväljakult. Mis teha, hakka astuma. Muhe ja arusaadav. Moraal moralismita.

Gabi Csutak oli 2018. aastal UNESCO kirjanduslinna Tartu resident, osales festivalil „Hullunud Tartu“ ja korraldas fotonäituse „Uneledes Tartut“.

Szőcs Petra Fotója / Eesti Kirjanduse Selts

Gabi Csutaki „Sisisevas kammis“ (tlk Kadri Pärtel) muutub vaimne surve lapsele füüsiliseks. Äng väljendub juba valusas kammimises, mis on siiski ka lapse meelest vajalik, kuna nii harva saab selga panna pidukleidi ja jalga punased kingad. Tuleb soengutegemine ära kannatada, hambad ristis. „Tark põrsake“ kujutab kaksikelu lasteaias. Jutu „Telekas nutetakse“ tegevus leiab aset ajal, kui läänest ei tohtinud rääkida, aga kõik läänelik oli hinnas ja kes sai, pages läände. Kes oli läinud, võis juba tagasi tulla, kui piir kõigile lahti läks.

Anna Mécsi jutus „Komorebi“ (tlk Siiri Kolka) elavad tõlkijast ja kirjanikust isa ning tema tütar osalt fantaasiamaailmas, kuni isa sureb. Tütar peab tegelikkusega kohanema, kuid ei keera isa fantaasiamaailmale ka hiljem selga. See jääb alatiseks temaga.

Aliz Mosonyi „Poemuinasjutud“ (tlk Mirjam Parve) on väikesed brautiganlikud laastud eri eluhoiakutest, soojad fantaasiad. Kehvade Päevade poes istuvad ostjad maha ja ootavad, kuigi midagi oodata pole. Vanade Ahjude poes käivad armastajad. Jne.

Ilusad, õrnad, vahel valusad, alati täpsed lood.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht