Suitsu nurk VI — Jan Kausi „Balti jaam“

JOOSEP SUSI

(1) Kohe hakkab rong sõitma. (2) Kohe veab ta ennast üle harvade Tallinna viaduktide, kohe hakkab mööda libisema Tehnika tänava kastanirivi, mille lehestik iga aastaga linnaõhu käes üha varem ära väsib. (3) Kohe tulevad linnaäärsed tootmishooned, roostega kaetud tsehhid, asfaldiplatsid, õhtumaised võpsikud, kus kasvab prügi ja mehed ehitavad suuga suuremaid linnu kui see, milles nad oma päevi õhtusse joovad. (4) Aga enne seda on need paar venivat minutit seisvas vagunis. (5) Ta on veel siin, aga samas juba mujal. (6) Kui on suvi, siis ootavad teda kinnikasvavad järved ja väikelinnade tusased kohvikud. (7) Kui on talv, siis näeb ta ennast aknaklaasilt nagu peeglist ja püüab mööda vuhisevate valgusfooride tulesid. (8) Kunagi sõitis ta talviti sagedamini, siis kui vanaema veel elas. (9) Igal juhul on alati sees väike kärsitus, olgu minek kui tahes argine või tüütu. (10) Need paar minutit veel seisvas rongis. (11) Toredad minutid: ta pole enam siin, kuid veel mitte ka mujal.

Balti jaamast hakkavad eesti kirjanduses hargnema mitmed huvitavad teed. Enamasti võrdlemisi proosalised, tegemist on üldjuhul eepiliste lugude alguspunktiga, kust piki metafoorseid raudteerööpaid hakkavad mööda kodumaad välja joonistuma traagilised ajaloomustrid ja üldinimlikud eneseotsingud. Aga ka luulelised. Kindlasti võib seal kohata – vähemasti seni, kuni armastus peale tuleb – praegusaja esirongiluuletajat Veronika Kivisillat näiteks hambutu joodikust vanamutiga juttu puhumas („21. november 2019“) või Hasso Krulli paranoiliselt tunneli betoonlage ja kaabuga möödujat vahtimas („Balti jaama tunnel“). Küllap võib seal vahel trehvata ka kummalist rohelise seljakotiga meest valjul häälel raamatut lugemas. Huvitaval kombel pole Balti jaamast liikuma hakkamine sageli aga sugugi lobe. Vahel seisavad uksel näiteks uued isandad, kes Jeesust meenutavat vanameest koos hiiglasliku ristiga lihtsalt rongi peale ei luba ja sealt hakkavad hargnema juba eksistentsiaalsed võitlused meie kõigi nimel (Jaan Krossi „Rist“). Vahel läheb papa aga piletisappa ja ema teda otsima ja väikesel tüdrukul hakkab oodates hirm ning ta pistab nutma (Carolina Pihelga „Balti jaamas“).

Pihelga „Balti jaamas“ on „rongini veel veidi aega“. Kui isa ja ema on tüdruku kõrvalt ilmselt ainult viieks minutiks ära läinud, hakkab lapsel mõistagi hirm. Mis siis, „kui nad ei tulegi tagasi“? Õieti jõuabki tüdruk juba arusaamale, et vanemad vist ei tulegi enam tagasi. Aeg on tõesti lõputult pikk ja ootus talumatu, kui pole teada, kui kaua on vaja oodata ja kas ootus kunagi üldse lõpeb. Või nagu Ristikivi kirjutab: „eks ole ootamine kõige raskem just siis, kui me ei tea aega, kui rong võib tulla viie minuti, aga ka viie tunni pärast. Või ei tule rongi hoopiski. Siis kaob jõud kätest, just nagu seoksid neid nähtamatud käerauad. Ja sealt edasi surmamõistetu üksikkongi on ainult üks väikene samm.“ Balti jaamas võib viis minutit kätkeda tõepoolest tervet igavikku.

Balti jaamas võib viis minutit kätkeda tervet igavikku.

Tibukonn / Wikimedia Commons

Jan Kausi „Balti jaamas“ on rong juba tulnud, rongi peale pääsemisega pole muret ja oodata pole nii kaua samuti tarvis. Viie minuti asemel pelgalt „paar venivat minutit“. Põhisituatsioon on lihtne ja hõlpsasti äratuntav: kodanik reisija on Balti jaamas juba rongis ja ootab selle väljumist (oleks tekst pisut hiljem kirjutatud, võiks tegelane rongiaknalt aja surnuks löömiseks muidugi luuletusi lugeda). Nagu suures osas „Tallinna kaardi“ luuletustest, on siingi algimpulss ruumiliselt väga konkreetne ja põhikonflikt füüsiliselt tajutav ja lugedes taaskogetav: hetk, mil rong pole veel hakanud liikuma. Teisalt on oluline, et ruumilisele konkreetsusele vastandub ajaline määratlematus, see kõik võib juhtuda alati ja juhtubki alati vähemasti siis, kui me seda teksti loeme. Aga ajaline struktuur ise on Kausi luuletuse puhul harukordselt kompleksne ja toimib mingis mõttes nagu lõõts, paiguti aega venitades, siis kokku surudes, ikka venitades ja kokku surudes. Ja sellest hakkab põhisituatsioon järk-järgult üldistuma ja konkretiseeruma, üldistuma ja konkretiseeruma.

Põhisituatsioon (rong hakkab kohe liikuma) määratletakse juba avalausega: luuletus ongi lakkamatult olevikust lähitulevikku küünitav, aga järk-järgult hakkab see olevikuhetk, mis olevikust kõikides suundades välja sirutub, meenutama ajakäsna, mis hõlmab kõikvõimalikke ajakategooriaid. Seda protsessi alustatakse „kohe“: teises ja kolmandas lauses hakkavad omavahel põrkuma kõiketeadva jutustaja hääl ja tegelase sisekaemus, nagu vanade rongide sõidurütmi printsiibil korratakse seda, mis hakkab tulema, mis on alati hakanud tulema ja nõnda laiendatakse juba õige kiiresti üksik rongisõit kõikideks rongisõitudeks. Neli korda kasutatav „kohe“ vastandub laiemate ajamääratlustega („iga aastaga“, „üha varem“, „päevi õhtusse“) ja sellest kohesuse ja lausa igavikulise ekstensiivsuse vastandusest saavad need „paar venivat minutit“ kogu oma jõu. Kodanik reisija juba teab, mis teda ees ootab, teab, et aknast ei hakka kohe paistma hurtsikuid ega saunasid, lagunud talumajasid, ei hakka kohe paistma ka suvilaid ega plaažisid, uhkeid garaažisid (või viimaseid siiski?). Aknast hakkavad kohe paistma hoopis tööstushooned, kastanirivi ja võpsikud, mis on õhtumaised.

Niisiis ollakse mõtetega juba tulevikus, juba sõidetakse, aga sinna tulevikku pole veel jõutud. Neljandas lauses osutatakse ühtaegu nii sellele, et tulevik tuleb („enne seda“) kui ka sellele, et aeg on just kui seisma jäänud, see konkreetne olevikuhetk vajub lötaki laiali („paar venivat minutit“), jääb seisma nagu seisab seesama vagun, kus tegelane parasjagu mõtleb. Kuuendas ja seitsmendas lauses laiendatakse ajatasandit veelgi. Laiendatakse sedavõrd, et enam ei olegi tegemist ühe konkreetse olukorraga, vaid rangelt üldise ja igapäevase ja pidevalt ja ainiti korduva situatsiooniga. Taas vaadatakse lähitulevikku, aga kõiki lähitulevikke, mis on ees oodanud ja rongiga sõites ees ootavad („Kui on suvi“ ja „Kui on talv“). Seega on siin tegemist ühtaegu nii ühe konkreetse minekuootusega kui ka kõikide sarnaste minevikuootustega. Ajaline hüperboolsus toimub siin täiskäigul ja laieneb paratamatult ka tähendustasanditele.

Põhisituatsiooni raamistavad kaks teineteisele osutavat väidet: „Ta on veel siin, aga samas juba mujal“ (5) ja „ta pole enam siin, kuid veel mitte ka mujal“ (11). Siin on olulised kolm muutust. Esmalt, luuletuses joonistub ainsuse kolmanda isiku asesõna kasutamisega välja omalaadne mikronarratiiv: kui teises lauses osutab „ta“ pigem rongile ja alates kuuendast lausest rongis väljumist ootavale tegelasele, siis viiendas lauses konstrueeritakse rõhutatult ambivalentsus. Nimelt võib esmapilgul seostada „ta“ eelnevale tuginedes samuti rongiga, aga mööda luuletuse pinda edasi liikudes, hakatakse tagasijõustuvalt varasemaid ta-sid teisendama, isikustama. Ainsuse kolmanda isiku kasutuse kaudu avaneb luuletuses laiemalt aset leidev järkjärguline subjektiivsuse ja intiimuse tugevnemine ja samal ajal ka hägustumine. Selleni välja, et luuletuse lõpuks tekib vägisi küsimus, kas lausuja/jutustaja ja tegelase positsioon kattuvad või mitte, kas tema on ühtaegu ka mina või mitte. Aga päris kätte luuletus vastust muidugi ei anna. Teiseks, kahe raamlausega põlistatakse luuletust läbivat füüsilise ja vaimse konflikti, lahknevust: füüsiliselt istub tegelane paar (venivat) minutit rongis (ja ta istub seal paar minutit alati), aga vaimselt on juba mujal ja seda nii jutustaja kui ka tegelase tasandil. Kolmandaks, raamlausete piires kehtestatakse veel üks mikronarratiiv: kui esialgu viibib tegelane rongis („Ta on veel siin“), aga on mõtetega just kui juba tulevikus („samas juba mujal“), siis lõppeks on seos olevikuhetkega lõhutud („ta pole enam siin“), aga lõhutud on ka seos tulevikuga („veel mitte ka mujal“). Neist viimane ajamääratlus on taas ambivalentne: luuletust lõpetav väide, et tegelane (või rong) pole veel mujal, võib osutada taas puhtalt füüsilisele tasandile (rong pole jätkuvalt väljunud) kui ka sisekaemusele (tegelane ei mõtle enam tulevikule).

Tähelepanuväärne, et Kausi luuletuses ei leidu mitte ühtegi siinset ja praegust kirjeldavat konkreetsust. Pole pingi alla vajutatud nätsu, mõne kaasreisija totakat molu, autohindadest rääkivaid auväärseid härrasid ega kontrolöri kõnetust, mille abil laienduste ja abstraktsioonidega igavikku endale otsida. Mingis mõttes suisa hämmastav, et tegelane ise ilmub nähtavale alles luuletuse teises pooles. Alates seitsmendast lausest juba jõuliselt kahe tugevat metafoorset potentsiaali eviva kujundiga: enda peegelduse vaatamise ja valgusfooride tulede kaudu. Neist viimase metafoorsus ilmneb edaspidi: valgusfoor kui mineku ja seismise reguleerija.

Radikaalne pööre toimub luuletuse kaheksandas lauses. See on hetk, mil varasemate tulevikusuunaliste väidete asemel kerkib esile minevik ja mil seostatakse implitsiitselt juba varasemalt kohal olnud minevikukogemus tulevikuga, laiendatakse ajatelge veelgi („Kunagi sõitis“). Seejärel aga kõrval­lause, mis esmapilgul luuletusse ei sobitugi, aga mis on mingis mõttes kogu selle teksti tähendusloome põhimootor: „siis kui vanaema veel elas“. Millest see isiklik otsekui mööda minnes tehtud osutus? Ühelt poolt on asi selge, küllap oli rongiga kombeks sõita just vanaema juurde ja see minek oli vahel pidulikum, vahel lihtsalt argine ja tüütu. Võib lugeda aga ka nii, et kogu kirjeldatud üksikhetk laiendatakse isiklikule tasandile: siin ei ole jutt enam rongi väljumisest, vaid minekust märgatavalt eksistentsiaalsemal tasandil, mineku ootusest, piiripealsusest, surmalähedusest. Nii muudab repliik vanaema kohta juba ka järgmist, üheksandat lauset: alati on enne minekut sees väike kärsitus, olgu see äraminemine argine ja tüütu, siin aga võib minek olla igasugune minek, lahkumine kui niisugune. Nüüd on juba selge, et need paar venivat minutit mahutavad endasse vajadusel kas või kogu ajaloo ja kogu tuleviku. Nagu väikesel tüdrukul võivad vaksalihoones oodates viis minutit võrduda terve igavikuga. Nüüd on selge seegi, et vaatamata pidevatele lähitulevikusuunalistele osutustele, on luuletuse kese ikkagi minevikus, sest need paar venivat minutit vaatavad küll ette, ent isikliku ja intiimse väli toob fookusesse mälestused. Ja sel tasandil peavadki need minutid olema toredad.

Jan Kaus Tallinnas Kalamaja kalmistupargis.

Dmitri Kotjuh / kotjuh.com

Kausi „Balti jaam“ on ajalist ülesehitust silmas pidades suisa pöörane luuletus. Ses mõttes pole sugugi üllatav, et „Tallinna kaart“ (2014) ilmus tänavu Loomingu Raamatukogu kuldsarjas taas. Kui palju luulekogusid rahva lugemistungist johtuvalt ikka uustrükitakse? Mingis mõttes iseloomustab see proosaluule viimaste aastate menu laiemaltki. Küllap on sel kaude oma osa eri sotsiaalmeediaplatvormidel, mis teatud vormireeglid n-ö ette kirjutavad (nt Janar Ala „Ekraanirituaalid“, samuti Veronika Kivisilla raamatud), aga see on juba eraldi teema.

Muide, kui Kaus sai „Tallinna kaardi“ eest Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna proosakategoorias (koos romaaniga „Ma olen elus“), siis olgugi et Tukla žanrimääratluste taak püsib endiselt eesti kirjandusvälja kohal, pälvis Pihelgas proosaluulekoguga „Valgus kivi sees“, kust pärineb ka luuletus „Balti jaamas“, juba luuleauhinna. Sest tõepoolest, siin pole mõtet enam rääkida üksnes n-ö miinusvõtetest ja -tunnustest, vaid keerukast seotud kõnest, mille poeetiline kvaliteet põhineb lüürilisele luulele omastel tunnustel. Mis ei tähenda muidugi, et neidsamu tekste ei võiks lugeda proosana. Miks mitte. Iseasi muidugi, kas sellisel juhul ilmnevad ka tekstide tugevused. Ka mullu ilmus mitu tunnustamisväärset raamatut väikeste poeemidega proosas: näiteks Aino Perviku luulekogu „Miniatuurid mälupõhjast“ oli nomineeritud proosa- ja Krulli „Tänapäeva askees“ luule­kategoorias.

Sääraste ajakategooriatega tugeva hüperboolsuse ja performatiivsusega (luuletused mitte üksnes ei kirjelda kogetut, vaid eri aistingulisi osutusi kasutades jõustavad need lugejates) tekstid ilmuvadki sageli just proosaluuleväljal. Võib mõelda näiteks Liivi auhinna nominatsiooni pälvinud Perviku tugeva rütmiga riimilisele luuletusele: Ukerdan oma laiade lamedate lapsesuuskadega üle avara lume- / välja. Pimeneb. Ei mingit suusarada ees, ei ühtki tulukest kuskil. // Veel natuke rühkimist üle paksu puutumatu lume, ja ma jõuan / koju! // Mu parim mälestus lapsepõlvest ongi kodu: ema, isa ja väike / mina.

Esimese lausega kehtestatud avarus (avar lumeväli) tühistatakse kohe ja muudetakse mingis mõttes traagilise eelaimdusega fenomenoloogiliseks ruumiks. Ei ühtki tulukest, ei ühtki suusarada, umbes nagu Madis Kõivu näidendite remarkides. Selgub, et väikene laps on pimedas (ilmselt üksipäini) lumeväljal, kus isegi rada pole ees, ja rühib kodu poole. (Ja kas pole tegemist ikka harukordselt kauni komaga neljandas lauses sidesõna „ja“ ees?) Nüüd veel viimane jõupingutus ja jõutakse varasemast olevikust juba lausumisolevikku, jõutakse kodu mälestuseni. Jõutakse algkoduni, kust leitakse eest iseend, kes on laiade lamedate lapsesuuskadega pimeduses üle lumeväljade algkodu poole rühkinud ja kunagi tulevikus seda mäletab. Siin on kohal juba kogu lapsepõlv.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht