Su tulek on me saatus

Ene Mihkelsoni looming ajendab küsima, mida saame täna teha selleks, et homne oleks parem.

AIJA SAKOVA

Üks mu hea sõber küsib mult siis, kui tunnen end puntrasse jooksnuna, elutargalt: mida sa saad teha täna selleks, et suurendada õnnestumiste tõenäosust tulevikus? Teisisõnu: mida sa saad ja pead täna tegema selleks, et mingid uksed su ees tulevikus üldse saaksid avaneda, et mingid kohtumised inimestega saaksid võimalikuks, et sa ise jõuaksid mingite äratundmisteni? Ma ei pea siinkohal silmas elu võidujooksu, võimalikult kõrgele pulgale jõudmist karjääri­redelil, võimalikult paljude soojade maade läbireisimist vms. Need õnnestumised ja tuleviku uksed, mida silmas pean, on seotud enese teostumisega loomingu kaudu. Ehk on isegi täpsem öelda, et igavikulise kunsti teostumisega ainulise isiku kaudu.

Kui keerata seesama mõte tänasest päevast tagasi minevikku vaatama, võib küsida, mis olid need sammud, mis viisid selleni, et tänane on saanud võimalikuks. Võib küsida, mis on see miski, mis teeb suurest inimesest suure inimese. Oleks rohkem kui ekslik arvata, et suured teod juhtuvad iseenesest. Olen nõus, et suurtele loojatele-mõtlejatele on midagi kaasa antud – nimetagem seda andeks, jumalikuks tunnetuseks, loovuseks, tundlikkuseks … Kuid ainuüksi sellest ei piisa, on vaja midagi veel, et luua universaalseid, aegadeüleselt kõnelevaid kunstiteoseid.

Ene Mihkelsoni loomingut aastaid uurinuna olen sageli mõelnud, mis on see miski, mis tegi Ene Mihkelsonist Ene Mihkelsoni. Millised sammud või otsused võimaldasid temal kujuneda selleks, kes ta oli, saada selleks, kes ta oli?

Ehkki ma ei tunne 1970. aastate olusid omast käest, võin oletada, et juba ainuüksi otsus 1979. aastast täiskohaga kirjutamisele pühenduda, loobuda uurijatööst Eesti kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis, nõuab suurt julgust ega pruugi kõrvalseisjatele tunduda kuigivõrd arukas. Olulised ja elutähtsad otsused võivadki esmapilgul näida hulljulgete või isegi hulludena. Kes ei julge aga astuda tundmatule alale, ei julge olla polaaruurija, see ei saa ka avastada midagi uut.

Tõeliselt hea kirjandus nõuab meeletut julgust ja suurt tööd iseendaga, sest on niivõrd isiklik, läheb põhja välja, sest kasutab iseend oma kirjutamise meetodi ja allikana. Küllap andsid just Ene Mihkelsoni julgus ja süvitsiminek tema lähedastele ja ta loomingu austajatele veendumuse asutada Ene Mihkelsoni Selts. Loomulikult on peapõhjus Mihkelsoni looming, kuid on selge, et tema vaimne pärand hõlmab ka tema isikust ja valikutest lähtuvad väärtused: julguse olla ja saada selleks, kes ta oli, ning kaevuda süvitsi inimhinge ja sealhulgas eestluse olemusse.

Ene Mihkelsoni kirjutatus väljendub inimolemise keerukus ja sügavus, inimese surelikkus ning ühtlasi ajatus.

Mart Velsker

Kui jätta kõrvale Mihkelsoni loomingu temaatilised keskmed, võib öelda, et tema kirjutatus väljendub inim­olemise keerukus ja sügavus, inimese surelikkus ning ühtlasi ajatus. Hasso Krulli koostatud koondluule­kogust „Kõik redelid on tagurpidi“ (2016) kirjutades olen leidnud, et „just surelikkuse mõistmine ning inimese elu lõplikkuse väga selge tajumine on see, mis määratleb Ene Mihkelsoni luule olemuse ja kogu tema luuletajahoiaku“.2 Mihkelsoni poeetika ei kätke ainult kurbmängulist elukäsitust, vaid füüsiliselt tajutava elamise raskuse kaasamist loomingusse. Nii nagu tema loomingus on meie aja välise varememaailma tunnetamine ja läbikirjutamine viidud maksimumini, nii on ta viinud maksimumini ka sisemaailmade, sisemiste varemete läbitunnetamise.

Milleks tegelda mineviku ja mineviku valude ning luhtumistega? Ikka selleks, et elada olevikus, et elada täiel määral ja mitte karta tulevikku. Miks on vaja tundma õppida iseenda sisemaailma, oma mina pimelaike? Sest vaid sellel, kes on läbi käinud oma sisepõrgud, kes on julgenud uurida ja läbi katsuda oma sisemise suletuse, oma piiratuse, on võimalik sellesama piiratuse ja suletuse ületamine, sellest läbimurdmine.

Viivi Luik on Ene Mihkelsoni luulekogust „Elujoonis“ (1989) kirjutades väitnud, et Mihkelsoni luule väljendab „mitte ainult okupeeritud maal elavate inimeste elutunnet, vaid ka vaimu suletust lihasse, sureliku liha kurbust, ruumi suletust seintesse, maastiku suletust silmapiiri, tunde suletust tundjasse. Seda on igaüks kogenud, kuid selle väljendamiseks on olemas ainult üks Mihkelson“.3 Hiljem on selle suletuse väljendamisest Mihkelsoni loomingus ja iseäranis luules kirjutanud nii Aare Pilv kui ka Hasso Krull. Pilv on öelnud: „Mihkelsoni luuletuste keel on nagu pinevil pind, mis talitseb altpoolt tulevat survet, ometi selle suurele jõule järele andmata.“4 Ühtlasi on Pilv Ene Mihkelsoni luulet kirjeldanud piibelliku allegoorilise võrdpildi kaudu kui „pingul veinilähkreid“ ning Krull jätkanud seda mõtet, öeldes, et Mihkelsoni luule, selle „müstilise kesta pinnareljeef lükatakse kombatavaks altpoolt, seestpoolt“.5

Mihkelsoni loomingus väljendub tõepoolest miski, mida justkui ei ole või mida ei ole võimalik väljenda või kirjeldada, sest see on pinnaalune. Tiina Kirss on kirjutanud „Nime vaeva“ ja „Ahasveeruse unega“ seoses, et „Ene Mihkelsoni romaanide põhiline tegevuspaik on piiri­tsoon sise- ja välismaastiku vahel, kus saavad kokku aistingud ning tunded, kus teadvus sõnastub“. Unenägusid näeb Kirss selle vahemaastiku piirikividena. Unenägude reportaažis raamib Mihkelsoni romaanide jutustaja need enda jaoks allikmaterjalina, „pannes teraselt tähele kahesuunalist liikumist üleminekukohtadel unesolekust ilmsi­olekusse“.6

Ene Mihkelsoni kirjutamismeetod oligi sageli teadlik kahesuunalise liikumise toimida laskmine: unest ilmsiolekusse, ilmsiolekust unne, teisisõnu alateadvusest (mitte-teadvusest) teadvusse (teadlikku teadmisse) ja vastupidi. Sageli kohtame tema tekstides nende kahe maailma kattumist, üksteise üleujutamist. Suhtlus teadliku ja mitteteadliku maailma vahel ei ole mitte alati kontrollitav ja on seetõttu omajagu ohtlikki, sest mitte-teadvus võib ka teadvuse üle võimust võtta. Tahtmatult. Näinud ja kogenud iseenda ning oma lähedaste elus hetki, kus mitte-teadvus ujutab teadvuse nii totaalselt üle, et mõneks ajaks kaob kontakt välise tegelikkusega, saab selgeks, kui eluliselt oluline võib olla mihkelsonliku läbilaskvuse lubamine nende kahe ala vahel – just selleks, et mitte aru kaotada, et olla tuttav oma alateadvuse ja seal sisalduvate deemonite, hirmude ja ängidega. Sest need on olemas. Paratamatult. Kõigis inimestes. Kui uskuda Jungi, siis on nendel ängidel ja hirmudel sageli ka kollektiivne alge, need on arhetüübid. Kui see on nii, siis võib öelda, et Ene Mihkelson kutsub meid oma sise- ja vahemaailmade kaudu kohtuma kollektiivsete alateadlike ängidega ning julgustab seeläbi otsa vaatama igaühe isiklikele hirmudele.

See ei ole kindlasti lihtne, pigem raske ja vahel painavgi. Just seetõttu äratab Mihkelson aukartust. Ometi ei taha ma kedagi üles kutsuda oma alateadvusega eksperimenteerima. See on ohtlik. Kuid samavõrd ohtlik on elada teadvustamatult. Tuleb julgeda uurida oma pimekambreid, lükata oma pinna­reljeef seestpoolt pingule ja kombatavaks – anda endale kuju, tunda oma sisemaastikke.

Ene Mihkelsoni rännakutest ja loomingust teame, kui aeganõudev ja töömahukas võib olla süvitsiminek. Nagu sedagi, et kõigele ei leidugi vastuseid, kõik traumad või haigetsaamised ei ole lahendatavad, silutavad, et mõned haavad ei kasvagi korralikult kokku ja et armid jäävad. Aga ka seda, et meile inimestena ei ole kogu teadmine, kõik vastused kättesaadavad. Kõik ei sõltu meist ja see teadmine lohutab. Inimene on surelik ja selle teadvustamine õpetab alandlikkust. Inimesele antud aeg on ühtviisi piiratud nagu ka igavene ja igaühe kohus on anda oma parim talle antud aja piires – parim nii iseenda tundmise kui ka maailmas tegutsemise mõttes, sest need on lahutamatult omavahel seotud. On igaühe kohus püüelda teadmiste ja tõe poole.

Ene Mihkelson andis endast maksimaalselt võimaliku, et lükata eestluse sisemised deemonid kombatavaks, anda neile kuju ja teha nad nähtavaks. Ühtlasi osutab tema looming, kui keeruline on olla inimene, ning ajendab meidki küsima, mis on see, mida meie siin ja praegu saame teha selleks, et homne oleks parem. Mis on see, mida on vaja teha, et olla rohkem inimene?

 

Ene Mihkelsoni 74. sünniaastapäeval 21. oktoobril kuulutab Ene Mihkelsoni Selts koos Tartu kultuurkapitaliga välja esimese temanimelise uurija­stipendiumi konkursi.

1 Ene Mihkelsoni kuuenda, 1987. aastal ilmunud luulekogu pealkiri on „Tulek on su saatus“.

2 Aija Sakova, Mihkelsoni allegooriline varemetepoeetika ja truudus leinale. – Keel ja Kirjandus 2017, nr 11, lk 885.

3 Viivi Luik, Mihkelsonist kui ohtlikust luuletajast. – Keel ja Kirjandus 1990, nr 2, lk 113.

4 Aare Pilv, Pingul veinilähkrid. Rmt: Päevad on laused. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 36.

5 Hasso Krull, Redel varemete kohal. Ene Mihkelsoni allegooriline poeetika. Rmt: Ene Mihkelson, Kõik redelid on tagurpidi. Valik luuletusi 1976–2010. Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 313.

6 Tiina Kirss, Kiikudes Jakobi redelil. Unenäod ja sisekroonika Ene Mihkelsoni proosas. Rmt: Päevad on laused, lk 94, 104.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht