Soov olla don Quijote

Kujundijada tundub olevat algajate luuletajate lastehaigus, nad tahavad teksti hirmus kauniks ja tihedaks ajada.

PEETER SAUTER

Väike valge minimalistlikult omaillustreeritud luulevihk on mu teine kokkupuude Vootele Ruusmaa luulega. Esimene oli „Audioluule reisipäevik“, täis lõputult melanhoolseid suurlinnapildikesi Hispaaniast ja Pariisist Tallinnani minoorse minimalistliku marimba (ja muu) saatel.

Muusika on Ruusmaa stiihia ja töö Ugala teatris. Võib-olla just seetõttu on tunne, et uue kogu luule on täis vaikust, lausa steriilset. Ruusmaa igatseb vaikust, aga kohe, kui vaikus kohal, hakkab see rõhuma, näiteks kui ööst üksinduses saab samasugune hommik. Niisuguseid pilte on mitmeid, enamasti nukraid. Magushapusse unenäkku jäädakse ka keelt pidi rippuma nagu sitikas kärbsepaberisse.

Raamatule on pealkirja andnud don Quijote. Kurva hüljatud armastaja nime kandev luuletuste tsükkel ongi teose kobedam osa. Miks? Aga seetõttu, et need luuletused on tõukunud otse elust, mitte pole lihtsalt hulk kauneid kujundeid, mida varieeritakse nagu klaaspärlimängus mängu enese pärast (julmalt öeldud, loodetavasti eksin). Millest ma „otse elust“ ära tunnen? Sellest, et kujundid ei kuhju. Luuletus võib istuda ühe kujundivaala peal ega kiirusta mujale. Nii tundub mulle kõige tugevam luuletus sellest, kuidas armastus valatakse ühest tassist teise: nüüd on luuletajal täis tass, millega pole midagi peale hakata, sest armastatu tass on armastusest tühi (lk 22).

Kujundite kohatist kuhjumist võib ka mõista, sest pähe on turgatanud kenad mõtted. Aga kui esimeses värsis on öine kahvatu kaamel ja teises värsis ohkavad aknal jäälilled, siis jääb mulje, et väidetavalt tühi ja melanhoolne maailm on tegelikult kujundikirju ja põnev muinasmaa. Võib-olla virisen mõttetult ja see maailm manataksegi esile, et üksindusest põgeneda ja saada vähegi reipamaks don Quijoteks.

Jah, jutustaja tahab saada don Quijoteks, kuid pole tal seda vaibumatut rõõmu ega valmisolekut tuuleveskite poole kapata, kuigi tahaks. Tuuleveskid krigisevad tüütult kuskil kõrval, don Quijote istub nukralt kodus ega viitsi kuhugi ega kellegagi võitlema minna.

Kujundijada tundub olevat algajate luuletajate lastehaigus, nad tahavad teksti hirmus kauniks ja tihedaks ajada – eks ta tihe võiks olla jah, aga õhku on ka vaja. Küll aga on Vootele Ruusmaal üsna kenasti käes üks teine nõks, n-ö ühe fraasi või ühe lause luuletuste kirjutamine (näiteks lk 45, 46, 48). Luuletus „pats“ on nii hea, et toon selle ära tervenisti: selle / tüdruku / hoolega / põimitud / patsid / lõhnavad / pannil / särisevate / pihvide / järele, / mida ta / ohates / nii / ükskõikselt / ümber / pöörab. Meistritöö, enam paremini ei saa! On melanhoolia, aga see ei kisu nutuseks, on ka iroonia soolaterake, mis nukrust ei tapa.

Ühelauselised tekstid manavad hästi esile mööda voogava maailma, mida liikumatu vaatleja nukralt tunnistab. Peale vajuvat elulaama ta muuta ei suuda ega vist tahagi: pigem oksendan / kui otsustan (lk 57). Viimane fraas on luulekogu kõige tugevam ja oleks ehk pealkirjana vähem romantikasse uppunud kui „Tavaline don Quijote“ (mis on samuti igati õigustatud).

Kujundid ei söö üksteist ära, kui need on kontrastsed. Näiteks lk 32, kus lõpmatuseskelett tantsib tuhmund vikerkaarel, venib argipäevamuinasjutt nagu tatt. (Ma viskaks „muinasjutu“ välja ja jätaks vaid „argipäeva“. „Lõpmatuse tantsiv luukere tuhmund vikerkaarel“ – segane jutt.)

Läbi raamatu on paksendatud kirjas sõna „must“, mis peaks justkui kummitama. Must rist, must auk, must vaikus, aga siis juba on mustad uudishimu tuhksuhkur (ennäe, „must tuhksuhkur“ – pole paha) ja öö elavhõbedane sisemus (mu kujutlusvõime töötab suutlikkuse piiril). Suve kuiv hingus on mustjaspunase kirsi maitsega (kas kirss on kuivanud või annab küps kirss kuiva maitse?). Kas see must hakkab tööle, ei oska niisiis öelda.

Ehk ei peagi iga asja viimseni välja puhastama ja kujundit kuldselt läikima lööma. Perfektsionism on aeglane surm. Vootele Ruusmaa võiks nüüd mitte nukrutsema jääda, vaid saduldada Rosinante. Ei need krigisevad veskid ilmast otsa saa.