Solaarne metafüüsika 200aastases Kreekas

Odisseas Elitise sõnul peaks ideaalne luuletus olema päikesesüsteemi miniatuurne koopia, kus valitseb totaalne rahu, igavikulisus ja kestab lakkamatu igavene liikumine.

KAARINA REIN

Kreeka iseseisvuspäeva 25. märtsi tähistatakse nii Kreekas, Küprosel kui ka mujal maailmas. Pandeemiale vaatamata oli tänavu põhjust teha seda pidulikumalt, sest Osmanite riigist lahkulöömiseks kavandatud ülestõusu algusest möödus hiljuti 200 aastat. Võitlus võõrvõimu vastu algas 1821. aastal küll juba mõnevõrra varem, kuid 25. märtsil haaras see kogu Peloponnesose poolsaare. Oluline on seegi, et sel kuupäeval langevad kokku nii rahvuspüha kui ka kirikupüha paastumaarjapäev.

Iseseisvussõjast tõukus ka ilukirjandus, mis väljendus eelkõige patriootilise luulena. Uuskreeka kirjanduse järjepideva arengu algusesse põlistas end rahvuspoeet Dionisios Solomos (1798–1857), kelle tuntuimast teosest „Hümn vabadusele“ (1823) sai 1865. aastal Kreeka ja aasta hiljem ka Küprose rahvushümn. Oma 158 salmiga on see ühtlasi maailma pikim selles žanris.¹ Üks Solomosi teostest on pühendatud ka Kreeka iseseisvussõjas langenud Byronile.

Dionisios Solomosi loomingut veel eesti keelde tõlgitud ei ole. Vanim eesti keelde jõudnud uuskreeka kirjandusteos on eelmisel aastal trükivalgust näinud Emmanuel Roidise romaan „Naispaavst Johanna“ (kr 1866). Kreeka iseseisvussõjaga kaasnenud pingetest pajatab aga M. Karagatsise teos „Kastropirgose pealik“ (kr 1944), mis ilmus Loomingu Raamatukogu sarjas juba 1992. aastal. Mõlemad raamatud on tõlkinud Kalle Kasemaa, kellele võlgneme tänu ka paljude teiste uuskreeka autorite eestindamise eest.

Uuskreeka teoste eestindamise algus

Eesti keelde jõudsid Kreeka nüüdisaegse kirjandusega seotud teemad vähem kui sada aastat tagasi. 1935. aastal kirjutas kreeklanna Telesilla Grant (1898–1980) Loomingus, et uuskreeka kirjanduses on kaks suuremat probleemi: keeleküsimus ja suurkujude puudumine.² Ühtlasi tõlkis nimetatud daam eesti kirjandust uuskreeka keelde, muuhulgas Peet Vallaku „Maanaise“.

Kui uuskreeka kirjandust omakorda eesti keelde tõlkima hakati, olid seal suurkujud juba olemas ja keeleküsimuski oli õige pea riiklikul tasandil lahenemas. Koos sõjaväehunta kukutamisega lõpetati ka ametliku keele katharevusa kasutamine (1976), loomeinimeste seas polnud see niikuinii kuigi populaarne. Huvitav on aga see, et eestindama hakati uuskreeka kirjandust Eesti territooriumil ja raja taga enam-vähem ühel ajal ning vastavalt sellele kujunes tekstide valik. Ivar Ivaski koostatud 1963. aasta Mana nr 2 on tervenisti pühendatud kreeka luulele: algab Sapphoga ja seejärel tulevad juba uuskreeka autorid. Seal on nii Kavafise, Sikelianosi kui ka Seferise ja Elitise loomingu tõlkenäiteid, kuid vasakpoolse maailmavaatega kreeka poeetide pikemat kajastamist on välditud.

1965. aastal ilmus Loomingu Raamatukogu sarjas esimene uuskreeka keelest eesti keelde tõlgitud proosaraamat, Dimitrios Hadzise „Õpetaja testament“ klassikalise filoloogi Astrid Kurismaa (1926–1982) vahenduses. Nagu on maininud Aleksander Kurtna, loodi selle raamatuga ka uuskreeka nimede translitereerimise põhimõtted eesti keeles.³ Astrid Kurismaa sulest ilmus juba 1967. aastal järgmine uuskreeka keelest tõlgitud teos, naiskirjaniku Alki Zei lasteraamat „Panter klaasvitriinis“, kus ajastu ja konteksti eelistused on selgelt tunda: raamatus kiusatakse taga vasakpoolsete vaadetega perekonda ja põletatakse selle raamatukogu, kusjuures ei halastata isegi Platoni teostele.

Aja ja koha nõuetega pidi arvestama ka 1975. aastal ilmunud Nikos Kazantzakise „Alexis Zorbase“ tõlke juures. Kui võrrelda Astrid Kurismaa ja Aleksander Kurtna ühistöös valminud romaani eestindust algupärandiga, siis võib täheldada, et kõrvaldatud on kõik nõukogude inimesele lugemiseks ebasobiv: ära on jäetud autori mahukas eessõna, kus ta tutvustab oma religioosseid vaateid, ja raamatu tekstist on välja lõigatud nii mõnigi kommunistide korda saadetud pahategu. Seega on eestikeelse lugeja silme ette jõudnud tsenseeritud ja kärbitud variant Alexis Zorbase elust ja seiklustest.

Muide, kui 2007. aastal ilmus eesti keeles Kalle Kasemaa ümberpanekuna Kazantzakise „Viimne kiusatus“, siis püüti teose vastu huvi äratada paljuski just asjaoluga, et raamat oli kantud katoliku kiriku keelatud raamatute nimistusse. Ka õigeusu kiriku sinod Kreekas üritas pärast selle romaani ilmumist (1955) ära keelata kogu Kazantzakise loomingu. Põhjuseks oli mõistagi autori tavatu lähenemine Kristusele. Eestikeelset tõlget nood ammused keelud õigupoolest ei puudutanud, ent kuulsus mõjub: Nikos Kazantzakise „Viimne kiusatus“ on arvustuste näol kõige rohkem tähelepanu saanud uuskreeka kirjanduse vahendus eesti keelde.⁴

1980. aasta murrang

Uuskreeka kirjanduse eestindamine algas küll juba 1960. aastatel, kuid 1980. aastal Kalle Kasemaa eestikeelses tõlkes ilmunud Odisseas Elitise peateose „Õige on“ vahendus tõi kaasa murrangu. Esiteks ilmus see vaid aasta pärast autorile Nobeli kirjanduspreemia andmist. Teiseks tasub tähelepanu pöörata selle tõlke põhjalikule eessõnale, kust leiab ülevaate uuskreeka kirjanduse arengust ning Elitise poeemi kohast ja tähendusest selle kirjanduse rüpes.

1990. aastatel sekundeerisid teose eestindusele Kerttu Veldi Odisseas Elitist ja Ivar Ivaskit puudutavad uurimused koos illustreerivate tõlkenäidetega ajakirjas Akadeemia.⁵ Solaarne metafüüsika, mis iseloomustab Elitist,⁶ on ilmselt omane teistelegi kreeka autoritele. Kui eriti Elitise tõlgendamisel võib siinmail rääkida uurimuslikust küljest, siis Kalle Kasemaa tõlkeid iseloomustades võib sellist lähenemist nimetada valdavaks. Uuskreeka autoreid on tõlkija vahendanud samamoodi nagu vanakreeka autoreid, see tähendab, et nende teosed on kommenteeritud ning järelsõnas konteksti asetatud. Pelgalt autori eluloo tutvustamisest ei piisa ja tõlkimine pole üksnes ladusa emakeelse teksti tekitamine, vaid võõra kultuuri vahendamine.

Olulise näitena uuskreeka luulest ilmus 1989. aastal veel Mati Sirkli eestinduses valik Konstantinos Kavafise mõjumakamaid luuletusi, kus Aleksandrias elanud autori leebe iroonia on ka tõlkes hästi edasi antud.

1990. aastatel kujunes Kalle Kasemaast olulisim uuskreeka kirjandust eesti keelde vahendav tõlkija. Peale juba mainitud M. Karagatsise raamatu ilmusid sel ajal tema eestinduses kreetalase Pandelis Prevelakise „Ühe linna kroonika“ ning kaks klassikateost: Skiathoselt pärit Aleksandros Papadiamandise „Mõrtsukas“ ja Väike-Aasia ranniku lapsepõlve kirjeldav Ilias Venezise „Aioolia maa“. Viimane teema jätkub ka 2004. aastal tõlgitud naissoost kirjaniku Dido Sotiriu romaanis „Verega joodetud maa“, kuigi hoopis hirmsamas toonis.

Väike-Aasia katastroof ongi uuskreeka kirjandusest eesti keelde tõlgitud teostes üks levinumaid teemasid ning seda kohtab nii Prevelakise, Venezise kui ka Sotiriu raamatus⁷ ja ka Jorgos Seferise luuletustes. Kuid XXI sajandi algus toob eesti keelde ka teistsuguseid Kreeka elu peegeldusi: juuksuri juures jutustatud lood Menis Kumandarease novellides, meremehelood Nikos Kavvadiase ja kulinaarsed ahvatlused Andreas Staikose loomingus. Unistusena võib välja käia, et keegi tõlgiks eesti keelde ka Nikos Kavvadiase mahlakat meremeheluulet.

Elavnenud kultuurivahendus

XXI sajand lisab uuskreeka keelest eesti keelde tõlkijate hulka uusi nimesid ja uusi teemasid. Siinkirjutaja vahenduses on ilmunud Andonis Samarakise düstoopia „Viga“, mis toetub autori Saksa okupatsiooni kogemusele, kuulutades ühtlasi ette sõjaväehunta võimuletulekut Kreekas. Mustade kolonelide aegset olustikku kajastab Menis Kumandarease novell „Masamba“ ning ka eelmisel aastal Karoliina Kagovere eestinduses ilmunud Margarita Karapanu teos „Kassandra ja hunt“, kuigi olulisemal kohal on seal lapsepõlveäng.

Kazantzakise tõlked said täiendust autori 50. surma- ja 125. sünniaastapäeval vastavalt 2007. ja 2008. aastal: ilmusid juba mainitud skandaalne „Viimne kiusatus“ ning „Askees“.

XXI sajandi teine kümnend tõi kaasa kreeka autorite luule uusi tõlkeid: 2014. aastal Kavafise uustõlge Carolina Pihelgase sulest, 2015. aastal Küprose autori Iosif Iosifidise kogumik „Teekonnad“ Priit-Hendrik Kaldma tõlkes, 2019. aastal Seferise valikkogu.

Kreeka luule eripärast on kirjutanud Hando Runnel oma retsensioonis Odisseas Elitise „Õige on“ eestindusele, tuues välja, et ajaloolise parallelismi tõttu on meil lihtne mõista sajanditepikkust allumist võõrale võimule, vabaduse taastamist ja kannatusi maailmasõdades, ent kuna oleme kasvanud kriitilise proosa vaimus, siis pole Elitisele iseloomulik palvelaulude, oodide ja hümnide stiil, sõnakunsti kõrgstiil, meil eriti levinud. Meie luule pateetika on ühepäevapateetika, sest ta orienteerub välisele, tal nagu poleks seesmist tagatist.⁸ Elitise sõnul peaks ideaalne luuletus olema päikesesüsteemi miniatuurne koopia, kus valitseb totaalne rahu, igavikulisus ja kestab lakkamatu igavene liikumine.⁹

Kui eelmisel sajandil ilmus kreekakeelses tõlkes eraldi raamatuna vaid Jaan Krossi „Professor Martensi ärasõit“ (1996), siis viimasel ajal on meie kirjavara kreeka keeles avaldatud üha rohkem. Välja on antud kaks luuleantoloogiat, samuti Tammsaare novellid ning äsja ilmus mahukas Jüri Talveti luulekogu. Väga tänuväärset tööd eesti kirjanduse vahendajatena teevad Magdalini Thoma ja Madis Veldi.

Seoses iseseisva Kreeka riigi 200. aastapäevaga pidi 25. märtsil avatama Tartu ülikooli raamatukogus Kreeka suursaatkonna egiidi all näitus „Kummardus Kreekale. Uuskreeka kirjandus eesti keeles“, kuid pandeemia tõttu on see kevadest sügisesse lükkunud. Loodetavasti aitab see kaasa kreeka kirjanduse mõtestamisele meie põhjamaises kultuuriruumis.

1 Riigihümnina on tänapäeval kasutusel vaid kaks esimest salmi.

2 Telesilla Grant, Uuskreeka kirjanduse arenguteedest. – Looming 1935, nr 5, lk 1020.

3 Aleksander Kurtna, Uuskreeka nimede kirjutamisest eesti keeles. – Keel ja Kirjandus 1966, nr 1, lk 51.

4 Vt nt Toomas Paul, Jeesus ja ta bodyguard. – Sirp 8. VI 2007; Meelis Friedenthal, Miks keelata „Viimne kiusatus“? – Vikerkaar 2008, nr 2.

5 Kerttu Veldi, Odisseas Elitis ja Ivar Ivask: kannatus ühise keele puudumise pärast. – Akadeemia 1994, nr 5; Kerttu Veldi, Teel harmoonia poole. Ivar Ivask ja Odisseas Elitis. – Akadeemia 1995, nr 5.

6 Kerttu Veldi, Teel harmoonia poole, lk 903.

7 Vt Kaarina Rein, Mütoloogia, ajalugu, kaasaeg: uuskreeka kirjandus eesti keeles Kalle Kasemaa vahendusel. – Looming 2008, nr 1, lk 108–110.

8 Hando Runnel, Koolipoiss ja kreeklane. Rmt: Jooksu pealt suudeldud. Ilmamaa, 1998, lk 55.

9 Kerttu Veldi, Teel harmoonia poole, lk 907.