Laureaadi kõne Soome riikliku tõlkeauhinna saamise puhul 24. mail 2022

KADRI JAANITS

Mele Pesti on artiklis tõlkijatöö perspektiividest masintõlke ajastul tõdenud: „Tõlkijad on alati pidanud leppima maailmaga, kus nende panust väärtustatakse selle tegeliku kaaluga võrreldes uskumatult vähe.“ Tunnen, et minu panust on nüüd väärtustatud! Nii suur tunnustus saabki tõlkijale osaks ehk kord elus, seega valdas mind pärast esimese üllatuse möödumist sügav tänutunne ja liigutus. Ma ei ole tänulik ainult mulle antud preemia eest. Olen tänulik kõigile fondidele ja teistele institutsioonidele, kes toetavad kultuuri ja selle vahendamist – tänu teile on maailm kahtlemata mitmekesisem ja parem.

Kui ma kahe aasta eest rääkisin siin samas majas, kuidas rasked ajad toovad esile inimese vajaduse lugude ja nende vabastava toime järele, ei osanud ma arvata, et peagi on maailm veelgi enam liigestest lahti ja ei mina ega ükski teine tõlkija saa seda kahjuks paika panna, aga me saame teha midagi, mida oleme alati teinud: vahendada eesti keelde seda, mida maailm on süstinud kirjanduse vereringesse.

Kahe maa ja rahva vahelised suhted rajanevad suures osas erinevuste mõistmisel ja nendega leppimisel või, mis veelgi parem, väärtustamisel. Aga kõigepealt on vaja tahet teineteist jätkuvalt tundma õppida ja läbi käia, kui seda pole, võivad isegi nii lähedased rahvad nagu eestlased ja soomlased kaugeks jääda. Kahjuks on viimastel aastakümnetel mõnel tasandil nii ka läinud. Omal ajal oli Soome eestlastele aken vabadusse, praegu võistleb Soome paljude teiste keelte ja kultuuridega, seda eriti nooremate põlvkondade jaoks.

Ent naabrid oleme endiselt ning mõistmist ja ühtehoidmist on praegu vaja rohkem kui kunagi varem. Siin saabki ulatada oma abikäe raamat ja selle tõlkija, sest kuidas oleks võimalik naabrit mõista ilma tema keelt ja kultuuri tundmata. Usun, et Soome ja soome kirjandus on eestlasele endiselt oluline. Me täiendame üksteist, oleme koos rohkemat kui eraldi ja mis võib-olla kõige tähtsam – isiklikul tasandil ei ole huvi naabri vastu kuhugi kadunud. Eestit ja Soomet on nimetatud ühe puu eri harudeks ja tasub ju teada, mis naaberoksal toimub.

Seepärast on loomulik, et soome kirjandust antakse meil ikka veel välja suhteliselt palju, isegi rohkem, kui seda tegelikult ostetakse ning viimasel paaril aastal on soome keelest tõlgitud jälle uue hooga. Siinkohal sügav kummardus Soome Kirjanduse Teabekeskusele – ilma nende toeta jääks suur osa raamatutest ilmumata.

Samavõrd tahan tänada Soome Instituuti Eestis, kes on juba 30 aastat olnud saatkonna kõrval Soome esindajaks Eestis ning toetanud siin nii soome keele õpetamist kui kirjanduse tõlkimist ja tutvustamist põhimõttel, et keel ja kultuur kõigepealt, sest ilma nendeta oleksime üksteisele võõrad.

Kuid ostmine ei võrdu ju lugemisega ning kuigi tõlkekirjanduse müügiarvud näitavad langustrendi, ei maksa unustada raamatukogusid. Olen ka ise innukas laenaja ja võin öelda, et kui kohalikku raamatukokku saabub Tommi Kinnuse värske romaan, tekib sellele kindlasti järjekord ning Mia Kankimäe „Naised, kellest ma öösiti mõtlen“ on mul siiani lugemata, sest kahe aasta jooksul pole õnnestunud tabada hetke, mil see poleks välja laenutatud. Soome kirjandusel on seega kõigest hoolimata Eestis lugejaid ja nemad on tegelikult ära teeninud kõige suurema tänu. Samavõrd tahan tänada raamatukogusid ja raamatukoguhoidjaid – nemad hoiavad nüüdiskultuuri kättesaadavana ka seal, kuhu see muidu ei ulatuks.

Teadsin juba väikese tüdrukuna, et kui suureks saan, tahan istuda laua taga ja kirjutada. Mida just, polnudki nii oluline. Tõlkimisest ega sellest, et selline amet üldse olemas on, ei teadnud ma muidugi midagi – raamatul oli lapse jaoks ainult pealkiri ja heal juhul autor. Praeguseks olen rüganud keelekaevanduses ligi kakskümmend aastat ja väike tüdruk minus on rahul ega pane sugugi pahaks, et tõlkija töö jääb autori varju, sageli anonüümseks. Tal, see tähendab minul, on hea meel, et saan tegeleda keelega, kõigega, mis selle ümber koondub, kirjutada, ilma et peaksin ise lugusid välja mõtlema. Olen tänulik neile, kelle sulest ja südamest need lood tulevad.

Liiatigi – Soome sild on eestlasi ja soomlasi vaimselt ühendanud ajast, mil Lydia Koidula seda kujundlikku mõistet esimest korda kasutas. On uhke tunne olla üks ehitajatest, eriti täna, mil tunnen end – nagu üks mu sõber auhinnast kuuldes tabavalt ütles – soome keelest tõlkimise valitseva maailmameistrina. See on küllap nagu iga teise loomingulise tööga, kui töö on ühtlasi kutsumus ja täitunud unistus, teeb see ka õnnelikuks, on pigem eluviis kui vahend raha teenimiseks. Olen tänulik ka universumile, selle eest, et saan anda oma panuse, et üks unistus on täitunud.

Mõistagi tuleb ikka ette hetki, mil tahaks kõigele käega lüüa, hetki, mil tahaks lihtsat teksti, neutraalset ja selget keelt, ilma pideva nuputamiseta, kuidas kogu autori isikupära ja teksti rikkust kõige paremini edasi anda. Kuid eriti armsaks saavad millegipärast ometi just need keerulised ja rasked – raamatud, millega oled vaeva näinud, sest ilma raskusteta poleks ka arengut ja õppimist, võimalust üha uuesti aru saada, kui vähe sa ikka veel mõistad. Võimalus, mille eest oskan jällegi üksnes tänulik olla. Ma ei tea, kas tõlkija peab olema andekas, aga kindlasti on vaja õppimisvõimet ja kohusetunnet, valmidust kahelda ja visadust uurida, oskust küsida, kui ise ei tea. Ja muidugi keelevaistu – arvan, et sellestki ei ole ma päris ilma jäänud. Eneseusku on siiski ka vaja ning seda tänane tunnustus annab – aitäh!

Ning lõpetuseks veel suur tänu kogu soome kirjandusele tema uskumatus mitmekesisuses! Aitäh Eesti kirjastajatele, kes on minu töö võimalikuks teinud ja aitäh toimetajatele, kes on andnud kindlustunde, et see töö ka teistele lugeda kõlbab. Aitäh kõigile minu õpetajatele, kaasa arvatud nendele, kes on olnud seda enese teadmata. Aitäh minu emale ja õele, tugivõrgustikule ja kogukonnale, kelle toetuseta poleks ma nii kaugele jõudnud! Tänan ka meid nii lahkelt võõrustanud Soome saatkonda. Ja kõige suurem tänu Soomele tänase uskumatu tunnustuse eest!

Loe ka intervjuud Kadri Jaanitsaga!

Valik Kadri Jaanitsa tõlgitud teoste arvustusi:
Laura Lindstedti romaan „Minu sõber Natalia“;
Sofi Oksase romaan „Koertepark“;
Rosa Liksomi romaan „Kupee nr 6“;
Riikka Pelo romaan „Meie igapäevane elu“;
Katja Kettu romaanid „Rose on kadunud“, „Ööliblikas“ ja „Ämmaemand“.