Nii lähedal, nii kaugel, nii hästi tõlgitud – soome kirjandus

Tõlkija Kadri Jaanits: „Eesti-Soome kultuurisuhted on ilmselt tugevamad kui meie suhted põhjanaabritega mitmel muul tasandil. Potentsiaali oleks aga palju enamaks.“

PILLE-RIIN LARM

Sain Soomest kirja. Viisakalt ja lakooniliselt kutsus haridus- ja teadusministeerium riikliku tõlkepreemia väljaandmise üritusele. Hyvä, ainult et miks nad seda Tallinnas teevad? Küllap saab siis suure tunnustuse osaliseks mõni eesti tõlkija? Ja tõepoolest. Teisipäeval, 24. mail kuulutati laureaadi nimi välja sõnadega: „Eesti keel on üks soome kirjanduse enim tõlgitud sihtkeeli ning soome kirjanduse menu eest Eestis võib ühtlasi kiita Kadri Jaanitsa suurepäraseid tõlkeid.“

Palju õnne, Kadri Jaanits, Soome riikliku tõlkeauhinna puhul! Kuidas jõudsite soome kirjanduse tõlkimise juurde?

Teadsin juba keskkoolis, et tahan minna keelt ja kirjandust õppima, ning selle mõttega astusin Tartu ülikooli. Pea­aineks valisin soome keele, sest see tundus emakeele kõrval kõige lähedasem ja omasem. Kolmandal kursusel kirjutasin analüüsi eesti keelde tõlgitud Rosa Liksomi novellikogu „Ühe öö ekstaas“¹ kohta. Kuigi ma ei osanud siis aimata, et kunagi puutun Liksomi teostega märksa lähemalt kokku, sai mulle hiljemalt selle töö kirjutamise käigus selgeks, et minu tulevik peab olema seotud soome kirjanduse tõlkimisega.

Loomulikult ei olnud kolmanda kursuse üliõpilasel oskusi ega julgust suure kirjandusega rinda pista, aga kusagilt tuli alustada. Tõlkisin tarbetekste, õppisin vahepeal Helsingis ja juhuse tahtel jõudis 2004. aastal Soome instituudi vahendusel minuni pakkumine eestinda Esa Saarise ja Kirsti Lonka mõtte­terade kogumik „Muutumised“. See oli minu esimene tõlge. Järgmiseks asusin pommitama kirjastusi koostööpakkumistega ning minu õnneks selgus, et soome keelest tõlkijaid ei olegi jäänud kuigi palju. Sestpeale on minu armastus soome kirjanduse ja selle tõlkimise vastu aina kasvanud.

18 aastaga on teie tõlgete nimekiri kasvanud aukartust äratavalt pikaks. Sealt leiab Sofi Oksase, Rosa Liksomi, Riikka Pelo, Laura Lindstedti jt loomingut, samuti mõttekirjandust Seppo Zetterbergi, Esa Saarise ja Erkki Tuomioja sulest, aga ka lasteraamatuid. Tundub, et tõlkimine on teile kutsumus ja elustiil! Kuidas valite teosed, millele pühenduda?

Tõlgin seda, mida kirjastused pakuvad, ja pakutakse enamasti häid raamatuid. Kirjastuste kompetents on näiteks läti ja leedu kirjandusega võrreldes soome teoste puhul suurem: lisaks tõlkijatele on veel inimesi, kes oskavad keelt ja tunnevad kultuuri. Mõnikord olen siiski ka ära öelnud, kui tundub, et raamat pole võib-olla see, mida on soome keelest oluline tõlkida, või kui minu ajakava ei klapi kirjastaja omaga. Mul on tõeliselt vedanud, sest tõlkimist on jätkunud piisavalt, et mu väikest töövõimet pidevalt tegevuses hoida.

Püüan hoida materjali töölaual võimalikult mitmekesise, et oleks erinevaid autoreid, nii ilu- kui ka mõtte- ja teaduskirjandust. Nende kirjanikega, kelle teoseid olen varem tõlkinud, püüan ka edasi minna. Alati ei ole see võimalik ja siis tuleb osata ära öelda, kuigi ei tahaks. Lasteraamatuid tõlgin eriti hea meelega, noortekirjandust samuti. Sealt kasvavad ju tulevased lugejad ja ehk ka Soome-huvi edasikandjad.

Kaks aastat tagasi, kui pälvisite Aino Kalda auhinna, tõstis žürii muu hulgas esile Katja Kettu romaanide tõlked, kuna Kettu loomingu vahendamist peetakse tõlkijate meistriklassiks. Mis on Kettu teoste või ka üldse soome kirjanduse tõlkimisel eesti keelde kõige keerulisem?

Soome keelest ja kultuurist tõlkimisel on kõige eksitavam petlik lähedus. Sõnavaras on ju tõesti palju sarnast, samuti kultuuris, ainult et sageli peitub sama väliskuju taga hoopis teistsugune tähendus. Ka lauseehitusel tuleb silm peal hoida, et tulemus oleks eesti keeles sama loomulik nagu originaaltekst, ning mitte lasta end meelitada võimalusest, et saaks ju kasutada ka soome lausekonstruktsiooni või sõnajärge.

Kettu tekstid panevad tõlkija loomingulisuse ja visaduse proovile küll. Tema keel on omalaadne ja mahlakas. Nii „Keevitajas“ kui ka „Ämmaemandas“ mängib autor Peräpohjola murdega ja kasutab omaloodud sõnu, kuigi tegemist ei ole murderomaaniga, nagu kirjanik on ise rõhutanud. See ei ole küll päris autentne murre, aga siiski sedavõrd ehe, et lõuna (Soome) inimese petab ära ja Lapi inimest ei häiri.

Murdega silmitsi seistes vaatab tõlkijale kohe vastu igipõline probleem, millest on palju räägitud: murret ei saa justkui tõlkida mõnda oma keele murdesse, aga kirjakeel ka ei sobi. Otsustasin tookord lahendada asja nii, et kasutan küll murdelist kõnekeelt, aga mitte ühte murret ega selliseid erijooni, mis seostuvad mõne kindla Eestimaa piirkonnaga. Tegelikult ei olnudki see alguses niivõrd teadlik otsus, kuivõrd alateadliku tunnetuse küsimus. Raamatu tegelased hakkasid lihtsalt ise kõnelema nii, nagu nad seda nüüd teevad.

Ka raamatute sündmuskohad ja kultuurikontekst ei väsi üllatamast: kui kaks esimest romaani paigutusid Soome, siis „Ööliblikas“ viis Mari- ja Venemaale ning „Rose on kadunud“ hoopis Põhja-Ameerikasse ameerikasoomlaste, odžibveide ja nende järeltulijate findiaanlaste maale. Koos sellega kerkis esile ka uusi keelelisi ja sisulisi probleeme. Tuli uurida maride folkloori ja vangilaagrite slängi ning pead murda, kuidas anda eesti keeles edasi ameerikasoomlaste keelt ehk finglish’i. Tegelikult pakub taoline lopsakas, poeetiline keel tõlkijale ju lõputult palju võimalusi olla loominguline ja keelega mängida, otsida, katsetada ja ümber teha.

Hiljuti ilmus Rosa Liksomi „Kupee nr 6“ tõlke kordustrükk. Tegu ongi väga hea romaaniga, mis tõi 2011. aastal autorile Finlandia auhinna, aga küllap on raamatu populaarsusele kaasa aidanud selle ainetel valminud samuti väga hea mängufilm.² Huvitav, et Liksomi lugu kasvatab aja möödudes külge üha uusi tähendus­nüansse, selle sõnum muutub korraga üha aktuaalsemaks ja ajatumaks.

Tegu on vaimustava romaaniga! Liksomi looming kuulub kahtlemata soome nüüdiskirjanduse tippu. Talle on omane vormiline lühidus, teksti tihedus ja meisterlik läbikomponeeritus. Rosa Liksomi tekst on nagu mördita laotud müür, kus iga kivi on nii tihedalt teise vastas, et noatera ka ei mahu vahele. Katsu sa sinna midagi juurde panna – ei saa. Välja jätta ammugi mitte.

Kirjandusteose tähendus ju muutubki ajas. Kui tekstile midagi lisada ei saa, siis selle tähendusele paneb iga lugeja midagi juurde. Hea kirjandus võib ka sada või tuhat aastat pärast kirjutamist kõlada aktuaalsena. Päevakohased, paljusid kõnetavad teemad tulevad ju samamoodi ringiga tagasi nagu mood.

Millise teose tõlkimisega te parasjagu päevi sisustate? Või ehk hoopis öid?

Olen õhtuinimene, siis lõikab pea kõige paremini. Tänavu kevadel ja suvel täidab minu õhtuid Rosa Liksomi „Väylä“ ehk „Väil“. Liksom ei ole vahepeal latti allapoole lasknud ja püüan oma tõlkega vääriline olla, kuid kerge see pole, sest „Väilaga“ jätkub „Koloneliprouas“ (Koolibri, 2018) alustatud rada. Seegi raamat on murderomaan ja Liksomile omases napis, aga pingestatud vormis. Eesti murrete sõnaraamat kõrvu meä keele sõnastikuga („Meänkielen sanakirja“) on juba mõnda aega minu elektroonilisel töölaual enim sirvitud allikad.

Kui nüüd kirjanduse ajatuse ja aktuaalsuse juurde tagasi tulla, siis „Väil“ ilmus Soomes küll 2021. aasta sügisel, aga juba praegu loen ma seda teksti teistmoodi kui esimesel korral. Eesti lugejal jääb küll ära võimalus enne-ja-pärast-võrdluseks, sest tõlge ilmub juba pärast. Parimal juhul on sõdagi selleks ajaks lõppenud, ent ma arvan, et lähiaastatel on võimatu lugeda ühtki sõjapõgeniku teekonda kirjeldavat jutustust, mõtlemata sealjuures Ukrainale, naistele ja lastele, kes sõja jalust põgenedes ei tea, mis neid ees ootab ei teekonna lõpus ega siis, kui ükskord avaneb võimalus koju naasta. Ja kuigi Liksom toob esile ka lootusrikkama poole – paljude sõja ajal evakueeritud noorte jaoks oli Rootsi minek ühtlasi võimalus maailma näha –, on „Väil“ ajatu meeldetuletus, et kes tahes meist võib olla sunnitud oma kodu maha jätma ja lootma võõraste abile.

Viimasel ajal kurdetakse, et eesti-soome kultuurisild ei ole nii tugev kui varem, kuid kirjanduse puhul ei saa pealtnäha kurta: vastastikku ilmub võimsaid tõlkeid ja sel nädalal on festivalil „HeadRead“ külas soome kirjanduse kahurvägi. Kuidas hindate praegust eesti-soome kultuurisuhete seisu?

Eesti-Soome kultuurisuhted on ilmselt tugevamad kui meie suhted põhjanaabritega mitmel muul tasandil. Potentsiaali oleks aga palju enamaks. On vaja tahet teineteist jätkuvalt tundma õppida ja läbi käia. Kui seda pole, võivad isegi nii lähedased rahvad nagu eestlased ja soomlased teineteisele võõraks jääda. Kui fenno- ja estofiilid välja arvata, teatakse oma põhja- ja lõunanaabritest ikkagi üsna vähe.

Soome kirjandust antakse meil õnneks siiski veel välja suhteliselt palju, koostöös tehakse filme, aga näiteks keeleoskuse ja -õpetamisega on lood järjest kehvemad. Noorematel põlvkondadel puudub ju eelmise sajandi kaheksakümnendatel omal käel õpitud soome keele oskus ja ega Soomeski pole eesti keele õppimiseks enam seda indu, mis kakskümmend-kolmkümmend aastat tagasi. Siiski ei tahaks väga nuriseda. Usun, et Soome ja soome kirjandus on eestlasele endiselt olulised ja isiklikul tasandil ei ole meie huvi naabri vastu päriselt kadunud.

1 Rosa Liksomi novellikogu „Ühe öö ekstaas“ on tõlkinud Anu Merila (Huma, 1997).

2 „Hytti nro 6“, Juho Kuosmanen, 2021.

---

Tõlkija Kadri Jaanits on hariduselt filoloog ning õppinud Tartu ja Helsingi ülikoolis. Oma magistritöös on ta käsitlenud leksikaalseid kollokatsioone. Soome kirjandust hakkas Jaanits eestindama 2004. aastal ning sestsaadik tõlgitud raamatuid on saanud 50–60. Paljude Jaanitsa tõlgete puhul on ilmunud ka kordustrükk.

2015. aastal tunnustati Kadri Jaanitsat E. W. Ponkala auhinnaga, 2016. aastal pälvis ta Salla Simukka noorteromaani „Punane nagu veri“ tõlkega koha IBBY aunimekirjas. 2020. aastal oli Jaanits Katja Kettu teose „Rose on kadunud“ tõlkega Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade kandidaat ilukirjanduse tõlke kategoorias. Samal aastal pälvis ta Aino Kalda tõlkeauhinna.

Äsja Jaanitsale määratud Soome riiklikku tõlkeauhinda annab välja Soome haridus- ja kultuuriministeerium vastavalt Soome kirjanduse teabekeskuse ehk FILI tehtud ettepanekule. Auhinda on välja antud 1975. aastast, selle on varem pälvinud eesti tõlkijatest vaid Piret Saluri 1987. aastal.

---

Laureaadi kõne Soome riikliku tõlkeauhinna saamise puhul 24. mail 2022

Loe Kadri Jaanitsa tõlgitud Laura Lindstedti romaani „Minu sõber Natalia“ arvustust!