Titesammul klassikute radadel

Almanahh „Grafomaania“ kui kirjanike liidu noorte tagurpidimäss

PILLE-RIIN LARM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Grafomaania. Koostanud Emma Lotta Lõhmus, Elisabeth Heinsalu, Reijo Roos, Anna-Maria Prokofjeva ja Liisbet Urba, toimetanud Teele Kaldoja ja Jürgen Rooste. Illustreerinud Krislyn Cassandra Laamann, kujundanud Mette Mari Kaljas. Eesti Kirjanike Liit, 2022. 96 lk.

Kuidas tullakse kirjandusse? Sel sajandil on tuldud enamasti üksi: võetakse julgus kokku ja saadetakse oma tekst mõnele väljaandele või võrgukeskkonda, mille saagi parem osa võib viimaks „kulmineeruda raamatus“. Niisuguse suhtumisega autorite tekste koondavad Värske Rõhu kogumik „Kivipilvede all“ ja Nihilist.FMi „Final Cut“. Osa andeid saab koguni võimaluse avaldada Värske Rõhu raamatusarjas omaenda teos. Levinud on enne avaldamist kuulajate tagasiside korjamine prõmmuõhtutel. Juhendust saadakse loovkirjutamise kursustel. Jne. Kõik need filtrid võib muidugi vahele jätta ja kohe alustada kulminatsiooniga: suur hulk enesekindlaid debütante saadabki faili otse trükikotta ja annab raamatu ise välja. Igatahes paistis, et rühmituste aeg on möödas.

Valesti paistis. Just nimelt rühmitusena on välja tulnud almanahhi „Grafomaania“ kokkupanijad. Eesti Kirjanike Liidu noortesektsioon tuli kokku 2021. aasta sügisel. Sektsioon ei koonda siiski liidu noorimaid liikmeid, vaid verinoori mitteliikmeid, Facebooki tutvustuse järgi „toob [see] kokku noored kirjandushuvilised ja korraldab noortele kirjandusalaseid syndmusi“. Ebatavaline ei ole mitte ainult tõik, et tuldud on kambakesi, vaid ka kamba loomise viis ise: kui tavaliselt kannatavad noored mõjuängi käes ja püüavad eelkäijatele vastanduda, siis „Grafomaania“ seltskond on toiminud vastupidi ja asutanud end etableerunud keskealiste rüppe. Hea küll, kindlasti mängib oma osa EKLiga suhtlust soodustav südalinna aadress, Harju tänaval on ju mugav koos käia, kuid asi ei piirdu ühise hobi ja seltsieluga. EKLi noored kummardavad ja imiteerivad vanu, seda nii sisus kui ka vormis, käib kummaline Siuru-mäng ja 19. juunil leiab aset noortesektsiooni üldkogu. Toimetusse saadetud eksemplari pühendus on samasugune kui kirjastuse Ilmamaa teostel: „Sirbile lahkeks arvustamiseks!“. Sellele järgneb „SILBILE ALMSAKS ALVUSTAMISEKS – KILJANIKE LIIDU NOOLED“.

Kas siin on mingi konks? Kas see on ssämidiprugat?

Sügavas kimbatuses avan almanahhi. „Grafomaanias“ (pealkiri võiks tõesti olla parem) lööb kaasa 30 autorit, peamiselt on avaldamiseks saadetud luuletusi, leiduvad ka mõned proosapalad. Pikalt pajatatakse sellest, kuidas kõik alguse sai ja kuidas jõuti kogumikuni: „Tahame oma ajakirja teha. Midagi almanahhilaadset. Et kirjanike liidu noorte esimesest tegevusaastast jääks järele midagi käegakatsutavat, pysivat. Ja mis tutvustaks ka eesti noori kirjutajaid, tulevasi klassikuid!“ Paari-kolme teksti põhjal on paraku võimatu ennustada, kellest saab klassik. Konksu ka ei leia, almanahh nagu noortel ikka.

Ühe korduva teemana võib välja tuua piina, väga palju piina. Piineldakse küll hingevaevas, küll Kirjanike Maja musta laega saalis (ei saagi aru, kas põhjus on igav eeskava või kõvad toolid). Selle maja interjöör ise on samuti üks korduvaid motiive (hästi, see on meie noorkirjanduses haruldane). Sageli valatakse värsivormi abstraktne maailmavaev või lahku­minekuvalu, veel sagedamini on aga lembeluuletatud õnnestunud suhtest ning sõnasse valatud mitme­suguseid kehaaistinguid, esile võib tuua aimatava LGBT-hoovuse. Huvitavamate autoritena toon sel taustal välja kolm: ühe, kes eristub keelekasutuselt, teise, kellel paistab olevat keskmisest suurem lugemus, ja kolmanda, kes on vaimukas.

Nadežda Tjuska tutvustuses märgitakse: „Kuna tal ei ole emakeelt, tuleb tal kokku õmmelda eesti, vene, ukraina ja inglise keel ja vahepeal tuleb puhas lapitöö välja.“ Jaa, keelte sulandumine on näiteks luuletuses „Buss Maardu“ huvitav, see väljendub nii sõnavaras kui ka süntaksis, lapitekk võiks minu poolest olla kirjumgi. Segakeelsust võib üldse pidada omaseks valdavale osale eesti noortest, ainult „Grafomaanias“ ei ole see kuigivõrd nähtav. Nadežda Tjuska paaris vabavärsilises luuletuses on aga peale huvitava keelesegu midagi veel, isiklik põimub ühiskondlikuga, tekkis soov lugeda lisa ja tema maailmavaatest rohkem aimu saada.

Anna-Maria Prokofjevat tutvustatakse kui suurt lugejat. Juba see asjaolu väärib esile tõstmist. Julgustan kõiki noori autoreid enne kirjutamist lugema, intensiivsele kirjutamistungile võiks eelneda intensiivne lugemistung – siis tuleb kirju­tamine paremini välja. Prokof­jeval juba tulebki. Ühes „Grafomaania“ proosa­tekstidest mõtiskleb ta ühiskonna kui heeliumiga täidetud õhupallide üle.

Kolmandale autorile juhtis mu tähelepanu 16aastane testlugeja. Ja tõesti, Villem Kreem on tore! Luuletustest „El Rong“ ja „Sõbrapäev“ leiab päris leidlikke riime, suu venib naerule ja jalg hakkab tatsuma. Ei imestaks, kui muusikutaustaga autor ongi luuletused juba viisistanud.

Pisut ka sellest, mis häirib. Enesekesksus. Ennekõike hoiak, et „Grafomaania“ puhul on tegu „noorkirjanduse elluäratusega“ ja et muidu „eesti noor kirjandusmaastik oleks veel magama jäänud“. Olukord ei ole sugugi nii kata­s­troofiline. Kogumiku koostajad ei ole kas kursis Värske Rõhu, lavaluuleõhtute ja paljude veebikeskkondade olemasoluga või ei pea neid mainimisväärseks. Lünga Tallinna kirjanduselus täidab EKLi noortesektsioon ilmselt küll, nii nagu seda varem on teinud Kaktuse kogukond, aga see üldistus ei kehti ometi kogu Eesti kohta. Tallinna-nabasus lööb välja ka paaris tekstis, näiteks leitakse, et Lihula noortes on midagi teisiti kui tallinlastes: „Selline heas mõttes lihtsus ja kergus, samas oli tunda maakoolide konservatiivset ja ühtemoodi ellusuhtumist.“ Nii see nüüd maakoolides ka ei ole.

Ülearu palju on lisatud fotosid (iseendast), pigem võinuks nende arvelt suurendada illustratsioonide osakaalu. Ühel fotol jäljendatakse taas Siurut: Reijo Roos istub keskel kui Printsess, kõrvalviibijate pilgud on pööratud samamoodi kui Felixil, Paažil ja teistel. Siuru-mäng jätkub muide rühmituse pusadel, mille seljale on trükitud tsitaadid (seda almanahhis ei näe, peate sügisel mõnele noorte neljapäevale minema).

Ambitsiooni on kõvasti, kuid just võrdluses Siuru albumitega on selge, et teostus ei tule järele – autorid saavad sellest ka ise aru, arvustuse pealkirjaks laenatud „titesammud“ ja „klassikute radadel“ pärinevad almanahhist. „Grafomaania“ meenutab rohkem omaaegset koolinoorte albumit „Kiired“ kui küpsete siurulaste esimest almanahhi. Aga ka „Kiirtes“ kirjutasid tulevased klassikud! Niisiis jätkatagu.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht