Balti elu suvi, Balti suve elu

Olga Titova uue luulekogu keskmes on inimesed, nii perekond, sõbrad kui ka tuttavad: neile kirjutatakse, nende eest palvetatakse ning nendega kohtumise üle tuntakse rõõmu.

EKATERINA VELMEZOVA

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2022. aasta auhinna venekeelse kirjanduse kategoorias pälvis Tallinna luuletaja, tõlkija ja ajakirjanik Olga Titova. Tema raamatu „Balti elu suvi“ on välja andnud Tartus asuv kirjastus Dialoog.

Raamat koosneb osadest „Armastuskirjad“, „Tervisepalved“, „Kirjad kaugetele ja lähedastele“, „Elu, nagu see on“, „Eesti poeem“ ja „Rõõmsate kohtumiste paigad“, kusjuures mõned on veel alajaotistega, ning lõpeb kaheleheküljelise kommentaariga. Kogumikus on üle 80 poeetilise teksti, millest suur osa on kirjutatud viimase kahekümne aasta jooksul (2002–2022, teksti all on märgitud selle kirjutamisaeg). Nagu näitavad alajaotiste pealkirjad, võib kogumiku põhiteemaks pidada inimsuhteid.

Enamasti on keskmes inimesed, kellele kirjutatakse, kelle eest palvetatakse, kellega kohtutakse ja räägitakse, kelle järele igatsetakse neist lahus olles, et seejärel kohtumisel suurt rõõmu kogeda. Pole ime, et suurem osa raamatu poeetilistest tekstidest on pühendusega. Nagu märgitakse raamatu lühikeses annotatsioonis: „See on raamat armastusest selle sõna otseses ja laias tähenduses. Raamat on emotsionaalselt soe nagu suvi, nähtused ja sündmused on muutlikud nagu Balti päike, nii et meenuvad iga külma ja kehva ilmaga. Lugeja eest libiseb mööda hulk inimeste nimesid, kellele poetess on oma read pühendanud. Nende seas on tuntud kirjanikke, Olga Titova sõpru ja sugulasi, kolleege, kaaslasi jalutuskäikudelt ja neid, kellega luuletuste lüürilist kangelannat on sidunud sügav tunne.“

Paljude tekstide pühenduses on ainult initsiaalid, mõnikord märgib autor ainult eesnime („Kirillile“, „Tiidule“), mitmed nimed ei ütle enamikule lugejatest peaaegu midagi. Küll aga tunneb Eesti venekeelse diasporaa kultuurieluga kursis lugeja nimede hulgas ära eesti kirjanduse tuntud tõlkija ja luuletaja Svetlan Semenenko, eesti bardi Aleksei Poki, õpetaja ja tõlkija Ksenia Hlebnikova-Smirnova ning preestri Igor Prekupi. Lähituttavate ringist on ulatunud autori tähelepanu kultuuriliste konnotatsioonide ja viidete kaudu kaugemateni: epigraafide autorite hulgas on Marina Tsvetajeva ja Ossip Mandelštam, Boriss Grebenštšikov ja A. H. Tammsaare (leidub nii selgeid kui ka varjatud viited kuulsatele ilukirjandustekstidele). Üks luuletustest kannab näiteks pealkirja „Jossif Brodski monumendi projekt“, teine – „Tolkieni teemadel“.

Nii avardub poetessi sugulastest ja lähematest tuttavatest alanud „nimede geograafia“ ja sama võib öelda ka raamatu geograafia kui sellise kohta, mis osutub poetessile samuti tähenduslikuks. Huvitav on selles mõttes raamatu viimane osa pealkirjaga „Rõõmsate kohtumiste kohad“. See algab tekstiga „Viru väravad“, millele järgneb triptühhon „Luuletusi Oxfordist“ ja seejärel triptühhon (tagasi Eestisse, Tallinna!) „Balti paradiis“: „Hooaeg on vaieldamatult mööda läinud, / inimesed põgenenud Küprosele ja Hurghadasse // Aga mul sinuga on Stroomi rannas hea, / hooaeg on möödas, aga uut ei ole vaja“.

Meeleolu poolest on see raamat tõesti väga soe, ent pealkirjas esinevale sõnale „suvi“ vaatamata pole selle poeetilised tekstid kirjutatud mitte põhiliselt suvel, vaid kevadel, suve ootuses. Kuigi väga sage on ka kevade teema (esimene rohelus, õitsvad sirelid, ööbikute trillerid …), siis mõnikord ei aimu kevad mitte niivõrd loodusmärkide, kuivõrd autorile oluliste religioosse ja kirikliku iseloomuga sündmuste kaudu (see semantiline komponent on kogumikus ilmselgelt olemas: suur paast, kannatusnädal, ülestõusmispühad). Kuna raamatu keskmes ei ole loodus, vaid suhted inimestega, siis ei tule aastaaeg, olgu looduse või kultuuri­kalendriga seonduvalt, mõnes tekstis üldse esile. Kaunis Eesti loodus on sellegipoolest esindatud: on põhjamaa hilise kevade esimese roheluse ootust, õrnad maikellukesed, suvine tähesadu ja õitsvad saialilled, suvised vihmad ja esimesed astrid, sügisõunad aias koos langevate lehtedega, valge talvine lumi, lumehanged ja -tormid.

Mitu vene keeles kirjutatud luuletust on Olga Titova tõlkinud eesti keelde, mis on vahel kohal väikeste lisanditena poetessi venekeelsetes tekstides: „mu armas“, „mu kallim“, „noh, tere, tere“, „ma mõtlen sinu peale“. Tekstide autori ja lüürilise kangelase jaoks on see armastatu keel, mis on kehastunud luuleks: „lõpuks mind äratab / su võõras ja imeline keel. / Läheb läbi kõri pehme helina“.

Seoses ilmselge eesti komponendiga raamatu tonaalsuses paar sõna ka raamatu esikaane kohta, mille kujundamisel on kasutatud Liina Görtzeni 2021. aastal valminud maali „Rannal“. Maal kaanel vastab pealkirjale igati: merre suubuva jõe suvesoojad täiskasvanud kaldad mõjuvad inimtühjana, kolm mahajäetud paati kõnelevad aga inimeste pidevast kohalolekust. Inimesed, tänu kellele – ja kellele – see Balti suve raamat on tehtud.

Paljudele on suvi aasta tippaeg, aga hea luule seostub alati ka hiilgeaja ja õitsenguga. Seega on suvi ja luule lahutamatult seotud – luule ja Balti elu suvi.

Olga Titova 14. märtsil Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade üleandmisel. Titova pälvis venekeelse kirjanduse kategoorias tunnustuse luulekogu „Лето балтийской жизни“ ehk „Balti elu suvi“ eest. Sama kategooria teine auhind läks Andrei Ivanovile.

 Kris Moor / Eesti Kultuurkapital