Vabaduse ja vastuste otsingul Põrgumaal

Romaani „Õuduste teater“ groteskne ja ahvatlev lõbustuspark peegeldab halastamatu selgusega ühiskonna valupunkte.

BORIS VEIZENEN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Andrei Ivanovi uus romaan „Õuduste teater“ pakatab romantismist. Selle väline kiht on inspireerivalt sünge ja omapärane. Mahajäetud tehasesse ja seda ümbritsevatesse majadesse rajavad vene emigrandid omapärase geto, millest saab Tallinna kõige omapärasem ja kurioossem atraktsioon ehk Põrgumaa. Sealsetel grotesksetel näitustel tõlgendatakse luukerede ja mannekeenide abil kadunud Nõukogude reaalsust, Põrgumaal leidub ka maa-alune labürint, vanaaegne tramm ja lennuk, vanade asjade muuseum ning isegi võimalus tulistada zombide pihta, kelleks kehastuvad raha eest kohalikud elanikud. See on sürreaalne, mineviku ja oleviku vahel balansseeriv unenäoline ruum – tavainimesele liiga metsik ja ulmeline, kuid ometi ahvatlev, eriti tänu öisele zombide tulistamise atraktsioonile.

Zombid riietuvad spetsiaalsetesse kostüümidesse, kohalik kunstnik ja leiutaja Antvärk on välja nuputanud isegi viisi, kuidas tabamise korral nende pea lõhkeb ning veri ja sisikond nagu filmis välja purtsatavad. Zombidena töötavad inimesed on otsekui pärit Maksim Gorki „Põhjast“ – värvikad raske saatusega tegelaskujud, kes peavad taluma viletsaid elutingimusi, ülemuse karmi kohtlemist ning ka rikaste klientide agressiivsust. Ärihaid, kontorirotid või igavlevad noored käivad niimoodi oma stressi maandamas, kuid nagu hoiatab minategelane, „tegelikult tahavad nad kedagi ära tappa, karistamatult, kuid jultunult ja kaunilt“ (lk 290). Loomulikult ei viita niisugune maailm ainult väärastunud Disneylandile või möödunud sajandite friigiteatritele, vaid see on filosoofiline metafoor nüüdisühiskonna ning konkreetsemalt 1990ndate ja 2000ndate alguse vene emigrantide raske elu kohta.

Ivanov maalib ühe groteskse pildi teise järel: labürint liigutavate nukkude ja piinakambriga, naturalistlikult jubedate kujude orgia, vanaaegsed plakatid, katkised detailid ja suur hulk lõpetamata eksponaate, mis on küll mõeldud külastajate rabamiseks, kuid on ka teatud metafüüsiline mõtisklus elu üle. Õuduste teater on oma loomult äärmiselt eklektiline, koosnedes mitte ainult eri materjalidest, vaid ka mälestustest, suhetest ja lootustest: „hirmud, pahed, nõrkused, sõbrad ja muud rumalused – haagid, lukud, trukid, pisted, millega vaim on mateeria külge traageldatud“ (lk 36-37). See võetakse kokku sõnadega: „Elu on võimalik üksnes rumaluses (maskita teater ei ole teater)“ (lk 37).

Mask on „Õuduste teatri“ üks atribuute, kui mitte just kõige olulisem. „Ehkki maske tehakse sama šablooni järgi, on igal kummipeal oma reljeefne elulugu ning järelikult oma sokulõust, mis liidab sind su tahtest hoolimata teistega“ (lk 114). Autobiograafilise joontega kirjanikust peategelasele saab maskist filosoofiline vestluspartner, ta kannab maski isegi omaenda kodus ning tunneb siis paradoksaalset vabadust. See vabadus ei väljendu mitte ainult oma teistsugususe rõhutamises, vaid eelkõige jultunud mõtetes, mis kõlavad kokku zombide karjetega: „Mask ei kaitse mitte ainult laskude, värvi, kisa eest – ta summutab karjed minu pea sees, minu enda rööked summutavad mu sisimaid raevukaid mõtteid“ (lk 115). Mask on pea­tegelase siseotsingute väga loogiline järg. Raamatu alguses saab peategelane aru, et „ma olen samasugune nagu teised, inimesed on ühesugused, kuid igaüks on omamoodi inimene ning mina ei erine oma aluspõhja poolest kuigivõrd teisest“ (lk 67). Teisal: „Individuaalsuses ei ole õigupoolest midagi erilist, kordumatust kohtab igal sammul, võib öelda, et unikaalsus on tavaline, see tõmbab inimeste vahele piirid“ (lk 67-68). Koletisemask täidab niisiis mitut eesmärki: see ühendab erisuguseid inimesi, veelgi enam rõhutab aga vastasseisu maskikandjate ja rikaste klientide vahel, pannes maskikandjad mütoloogiliselt tsüklilise tapetava ja taassündiva ohvri ossa.

„Minu meelest on inetud asjad ilusad,“ täheldas Andrei Ivanov mullu talvel Uue Laine baaris ajakirja Estonian Literary Magazine fotosessioonil.

Jacques-Alain Finkeltroc

Iseloomustades oma sõpra Erkkit, kasutab peategelane sõna „karnevali­inimene“. Õigupoolest võib tervet Põrgumaad vaadelda kui katkematut elukarnevali, kus küll kehtivad omad reeglid, kuid mis imedemaa sarkastilise peeglina võimendab kõiki ühiskonna koledusi ja probleeme. See peegel ei ole hoolimata kõikidest heietustest rahapuuduse ja viletsate elutingimuste üle kunagi pelgalt kriitilis-realistlik, vaid on osa suuremast teatraalsemast mängust autori ja lugeja vahel.

„Õuduste teatri“ eksootilised kirjeldused on alati staatilised ja teenivad illustratiivset eesmärki, sest see romaan on olemuselt arutlev. Ei ole tähtis, kas kõneleb vana kunstnik Antvärk, psühholoogia ja kelmikuse vahel kõikuv psühhedeelse klubi esimees Kostja või peategelane. Pildid, minevikukillud ja lood seob alati kokku üks ja seesama arutlev ja otsiv hääl. Kuiv filosoofiline pedagoogilisus, mis on näiteks omane Viktor Pelevini loomingule, on asendunud siin romantilise emotsionaalsusega. Kuigi enamik tegelasi on nelja-viiekümnendates eluaastates või isegi vanemad, on nende heietused omased romantismiajastu teismelisele: küsimused ja kahtlused iseendas, oma teekonnas, otstarbes ja tulevikus.

Peategelane ihkab absoluutset vabadust ja määrab selle äärmiselt maksimalistlikult: „Mina tahan vabadust. Elada niimoodi, et ei sõltuks rahast, juhusest ega saatusest! Ma ei taha olla keha. Ei taha olla nimi. Ei taha kiindumusi ega tundeid“ (lk 119). Sellele lisab hoogu kriitiline suhtumine keskklassi, mis on jällegi päritud romantikutelt. Tänapäeva inimest võrreldakse nukumajas askeldava hiirega. Peategelane leiab, et tema tüüpkorter on täpselt samasugune nagu pood, ning teeb sellest masendava järelduse: „Meie perekond on midagi äriprojekti laadset, väike kiosk, kus mina müün oma raamatuid ja Lena oma inglise keelt“ (lk 65). Palju kriitikanooli tuleb rikaste, jõukate, edukate suhtes, leitakse, et inimesed on lakanud suhtlemast. Masside olmekultuur ja kapitalism on tegelastele tülgastavad, kuid samal ajal nad on ise nende küüsis ning on nii tarbijad kui ka teenusepakkujad. Masendavad ka nende endi argine kasimatus, otsekui „nähtamatuks“ tegev vanus ja üksindus.

Huvitav on võrrelda Andrei Ivanovi „Õuduste teatrit“ Hollandi kirjaniku Sana Valiulina romaaniga „Ei karda Sinihabet“, mille keskmes on samuti Eesti venelaste elukogemus. Kui Ivanov loob tekstuaalse pildigalerii saatmaks oma kibedat ja meeleheitlikku monoloogi, siis Valiulina toob sama hirmu, ebakindluse, kodutuse ja üleliigsuse tunnetuse esile psühholoogiliste ja düstoopiliste pisidetailide abil ning lugudega saatuslikust ahvatlusest. Tallinnas sündinud Valiulina raamatus idealiseeritakse minevikku: tol ajal oli, mille vastu võidelda, oli põhjust lugeda raamatuid, seevastu kui iseseisvudes jäi alles pelgalt materiaalne himu lääne kaupade järele ja intellektuaalsus suri välja. Üks Ivanovi tegelastest kirjeldab tänapäeva Eestit paradiisi ja põrgu opositsiooni abil: „Ilma irooniata: me elame Paradiisis. Kuid need muutused ei ole meid toonud lähemale tollele Paradiisile, millest mina unistasin“ (lk 146). „Sinihabemega“ võrreldes on Ivanovi kelmikatel tegelastel alati raske ning möödunu idealiseerimiseks põhjusi ei ole. Mineviku ja oleviku asemel tahavad nad vaadata hoopis tulevikku ning säilitada oma anarhilisuse, mässu ja noorusliku jonnakuse, millele viitab näiteks sümboolne kunstniku tööde hävitamise stseen. Kuid nooruslikus jonnakuses on ka omad ohud: peategelase sõber kuulutab Aafrikast naastes end Euroopa kodanikuks ja saab kakluses natsidest meeleavaldajatega kohe surma. Juhtunust rabatud peategelase lahkumine romaani lõpus ei lahenda ühtegi küsimust, ei too ihatud absoluutset vabadust, vaid pigem taastab tema varasema pagulasestaatuse. Põrgulik etendus jätkub.

Mis puutub Põrgumaasse, siis selle saatuseks saab integratsioon. Uus peremees otsustab „linna Põrgumaale tuua“ (lk 337), müüa maa eestlastele, avada Maxima ja korraldada elu niimoodi, et erinevad inimesed elaksid üheskoos. Kas see tähendaks Põrgumaa senise koloriidi kadumist? Arvatavasti jah, kuid teiselt poolt oleks uus mitmekesine identsus palju avatum ning Põrgumaa elanikke ei seostataks enam kollide ja zombidega.

„Õuduste teater“ ei ole pikk romaan, kuid sellest võib leida midagi igaühe soovide järgi: vananeva teismelise äng ja sünge kurioossus, sümboolsed mängud ja värvikas pätigalerii, filosoofilised moraaliotsingud pudeli seltsis ja tänapäeva ühiskonna kriitika, hirm ja lootus, hiired ja hundid. Väljapääs labürindist tuleb aga igaühel endal leida.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht