Jaapani kassi märkmed eelmisest sajandist

Sōseki Natsume romaani „Mina olen kass“ sarmika jutustaja tähelepanekud inimeste loomuse ja moodsa aja mõju kohta on jätkuvalt päevakohased.

KAIRI JETS

Viimastel aastatel on ilmunud rohkelt jaapani kirjanduse tõlkeid eesti keelde, sh mitme väga silmapaistva teose eestin­dused. Kui alles hiljuti esindas Jaapani XX sajandi alguse ühe tuntuma autori Sōseki Natsume (1867–1916) loomingut eesti keeles vaid teose „Mina olen kass“ esimene peatükk Lauri Kitsniku tõlkes 2003. aasta Vikerkaare Jaapani erinumbris, siis väga lühikese ajaga on seis muutunud. Peale mullu Loomingu Raamatu­kogus ilmunud „Noorsandi“, mille on tõlkinud Maarja Jaanits, on nüüd meil Maret Nukke vahendusel romaani „Mina olen kass“ terviktõlge. Ilmumist ootab Nukke tõlgitud „Kusamakura“ (otse­tõlkes „Rohupadi“, romaani „Mina olen kass“ saatesõnas ja ka ingliskeelses tõlkes „Kolmnurkne maailm“).

Sōseki Natsume satiiriline teos „Mina olen kass“ on jaapani kirjanduse tuntumaid ja enim trükitud raamatuid läbi aegade. Raamat on kirjutatud aastatel 1905-1906. Nakamura Fusetsu illustratsioon (1906).

Avalik omand / Wikimedia Commons

Suurte muutuste aeg

Meiji ajastu (1868–1912) oli Jaapanis suurte muutuste aeg. Seni muule maailmale suletud riik tegi (mitte küll läbinisti vabatahtlikult) kannapöörde, avas piirid välismõjudele ning hakkas kogu riiki ja ühiskonnakorraldust Lääne eeskujudest lähtuvalt ümber tegema. Lisaks mõistlikele muudatustele – reformid tööstuses, sõjaväes ja ühiskonnakorralduses – võeti kohati mõõdutundeta omaks kõik muu läänepärane alates söögist ja riietusest käitumismaneerideni välja. Hulga inimeste meelest oli kõik läänelik kuldaväärt ainuüksi päritolu pärast, isegi kui tegu oli millegi naeruväärsega või kui see oli ülevõtmisel tundmatuseni moondunud. Vastukaaluks leidus muidugi ka neid, kes kangekaelselt eitasid ka tehnoloogilisi edusamme või muud kasulikku, sest neile ei olnud säärane järsk minevikust loobumine vastuvõetav. Seda olukorda võib ehk võrrelda 1990. aastatega Eestis – suure ühiskondliku ja ainelise maailma muutuse tunnetus peaks olema sama.

Sōseki, kellele viidatakse jaapani traditsioonis pseudonüümset eesnime kasutades, meenutab oma ühiskonnakriitilisuselt ja tekstide loetavuselt oma kaasaegset Eduard Vildet, laiade kirjandusteadmiste ja tähtsuse poolest nii proosakirjaniku kui ka kirjandustegelasena aga pigem Friedebert Tuglast või A. H. Tammsaaret – niivõrd keskne on tema roll jaapani kirjanduses. Lähemalt saab tema elust lugeda romaanide „Mina olen kass“ ja „Noorsand“ saatesõnadest. Eraldi toon välja Sōseki pikaajalise sõpruse mõjuka jaapani luuletaja ja termini „haiku“ kasutusele võtja Masaoka Shikiga (1867–1902), sest Shikit kui kuulsat kirjandustegelast mainitakse möödaminnes ka romaani „Mina olen kass“ viimases peatükis (lk 495-496). Samuti on teose mõistmisel oluline, et Sōseki töötas suure osa elust inglise keele õpetajana.

„Mina olen kass“ koosneb 11 peatükist, kus hallikirju nimetu triibikkass kirjeldab inimeste, eriti oma inglise keele õpetajast peremehe härra Kushami elu ja annab hinnangu nii oma isanda kui ka teiste inimeste rumalusele. Isanda rumalusest hoolimata ilmutab kass vähemalt tema suhtes kiindumust ning mainib korduvalt oma tegude põhjendusena peremehe au või huvide kaitsmist. Enamasti jääb kass aga kõrvalseisjaks ja vaatlejaks, kes jutustab ümber inimeste vestlusi, kirjeldab nende veidrusi ja annab kõigele vaata et hävitava hinnangu. Mainimist leiab ka keegi Sōseki-nimeline luuletajahärra, kes on tegelaste sõnul „üsna veider mees“ või „lihtsalt üks loll“ (lk 273). Teose lõpuosaks avastab kass, et ta pole maailma­kirjanduses esimene ja ainus kassist jutustaja, ning analüüsib lühidalt kõuts Murri memuaare (E. T. A. Hoffmanni „Õpetlikke ülestähendusi kõuts Murri sulest“). Kassi kasutamine jutustajana võimaldab Sōsekil kritiseerida Meiji ajastu jaapani ühiskonda väljastpoolt, seejuures ei saa alati aru, kas kriitika on mõeldud otsesena (autor nõustub kassi kriitikaga) või kaudsena (autor kritiseerib mingit käitumist, lastes kassil seda absurdsuseni või vildakaid argumente kasutades kiita).

Kui võrrelda Nukke tõlgitud esimest peatükki Kitsniku tõlkega, siis paistab Nukke oma veidi suupärasem ja selgem – küllap on terviku tõlkimine olnud hea treening ja lõpptulemus on saanud sellevõrra viimistletum. Nukke on tõlkides jätnud teoses inimeste nimed tõlkimata, selle otsuse tagamaid selgitab ta saatesõnas. Uurinud ingliskeelsete tegelasnimede kohta ja teose ingliskeelset versiooni ka pisut lehitsenud, mõjub see ainuõige valikuna. Kui millegi üle siiski nuriseda, siis oleksin teosesse tahtnud tõlkija märkusi. On mõistetav, et lugeja tähelepanu võivad märkused pisut hajutada ja raamat on ilma nendetagi väga mahukas (üle 540 lk), aga mitmes kohas oleks seletustest abi või rõõmu olnud. Kas või möödaminnes mainitud Masaoka Shiki puhul, aga ka jaapani kultuurile või Meiji ajastule omaste esemete või nähtuste puhul oleks selgitus andnud teose mõistmisele palju juurde. Samuti on 12-leheküljeline saatesõna, olgugi informatiivne, veidi lühike. Ilmselt olen „Hieronymuse“ sarja varasemate tõlgetega ära hellitatud.

Kassi filosoofia

Ka tänapäeva lugeja leiab Sōseki teosest palju huvitavat ja aktuaalset. Sarmikas jutustaja justkui peab nii mõnegi mõtte­käigu puhul inimloomuse ja moodsa aja mõju üle silmas praegust aega. Raske uskuda, et teose kirjutamisest möödub varsti 120 aastat.

Toon näiteks lõigu tegelaste vestlusest: „[Tänapäeva inimesed] peavad hommikust õhtuni elama täpselt samasuguses pingeseisundis nagu noored, kes lähevad teineteisega esmakordselt kohtama. Tasakaalukus ja enesevalitsemine on sõnad, mis on kaotanud oma tähenduse. [—] Tänapäeva inimene mõtleb õhtul magama minnes ja hommikul ärgates, kuidas kasu lõigata ja hoiduda kahju saamisest, seepärast peab tal olema niisama suur ego nagu detektiivil või vargal. Ta luusib pidevalt mööda ilma ringi ja sekeldab väsimatult kuni hauani, ilma et korrakski leiaks meelerahu. Selles seisneb tsivilisatsiooni needus“ (lk 511). Või ka: „Te näete, et individualistliku eluviisi harrastamise tulemusel on kõik inimesed närvivapustuse äärel ning sellel ei näi lõppu tulevat“ (lk 530). Teisal tuuakse välja igakuise maksena tasumise kui harjumuse tekitamise ohtlikkus (lk 521) – see tähelepanek sobib kokku ka tänapäevase otsekorralduse mudeliga, nt Spotify, Netflix jt.

Üks asi, mis võib tänapäeva lugejale teose nautimise keerulisemaks teha, on peatükkide pikkus. Teose alguses on peatükid veel lühemapoolsed (nt 6. peatükk on 40 lk) ja neis leidub palju kassi humoorikaid arvamusi. Viimane, 11. peatükk täidab aga ligi 80 lehekülge ning koosneb peamiselt isanda ja tema külaliste vestlusest ilma kassi kommentaarideta – muu hulgas heietatakse ühe viiuli ostmise ja mängimise üle nii pikalt, et selle jutu eesmärk näib olevat panna lugeja igavlema samamoodi kui raamatus kuulajad. Võib-olla on asi minus, aga selle peatüki lõpp (ühtlasi teose lõpp) mõjub samavõrd kurvalt, uskumatult ja ebavajalikult ega tee teosele tervikuna au.

Teosest leidub toredaid sõnaseadmisi, näiteks: „Isand istus omaette midagi soigudes ja üritas muutuda jumalikuks poeediks“ (lk 77) ja „Öeldakse, et „kel jõud, sel õigus“ ja sellessinases püsitus maailmas elades ei võeta kasside argumente kuulda, isegi kui neil on õigus“ (lk 161). Paar näidet kassi mõtteteradest: „Elu õpetab ja see on muidugi tore, aga iga päev varitseb sind palju ohtusid ja iga päev pead sa olema valvel. Siin maailmas elades õpid sa kavaldama, alatult ja silmakirjalikult käituma – kõik see on selle suure õppimise tagajärg, nii et maailma asjade tundmaõppimine on karistus vananemise eest. Seepärast vanainimeste hulgas polegi ühtegi korralikku inimest“ (lk 218-219). „Targaks ei saa pidada sellist inimest, kes pole kunagi üdini adunud, kuivõrd kohutav närukael ta on“ (lk 373).

On suur rõõm, et Sōseki loomingut on viimasel ajal nii tublisti tõlgitud ja et ilmumas on ka „Kusamakura“. Sōsekilt tasuks tõlkida veel „Kokoro“ („Meel“) ja ehk ka tema loeng individualismist, „Watakushi no Kojin Shugi“. Teiste sama perioodi autorite puhul igatsen endiselt Higuchi Ichiyō ja Mori Ōgai tekstide ilmumist eesti keelde ja kultuuriruumi. Tõeline rõõm, et viimasel ajal ilmub jaapani kirjanduse eestindusi sageli ja et eesti japanistide tõlked on kvaliteetsed. Lõpuks võiks romaani „Mina olen kass“ puhul toimida kassi sõnade järgi: „Sina, armas lugeja, [võiksid] muretseda endale isikliku koopia mu tekstist ja mitte oodata oma järjekorda, millal sõber raamatu läbi loeb, et see siis temalt laenata“ (lk 352).