Tubane ümbermaailmareis kaheksa reisikaaslasega II

Nii vaimset kui ka kehalist püsivust eeldavat lugemismaratoni sobivad lõpetama Xavier de Maistre’i toareisid.

JAN KAUS

Algus eelmises Sirbis.

Sadeq Hedayat, Lunastust lootes. Valik jutustusi. Koostanud ja pärsia keelest tõlkinud Üllar Peterson, toimetanud Siiri Ombler. Ilmamaa, 2022. 198 lk.

Inimlike kujutluste irratsionaalsus määrab ka Iraani kirjaniku Sadeq Hedayati mitme loo tegevustiku. Jutustuste kogumik „Lunastust lootes“ annab hea ülevaate ajavahemikus 1930–1942 avaldatud neljas novellikogus ilmunust, tõlkijaks Hedayati loomingu eestindaja Üllar Peterson, kes – nagu „Hieronymuse“ sarjale tänuväärselt omane – on lisanud tõlgitule põhjaliku, mahult iga Hedayati lugu ületava järelsõna.

Hedayati kogumikust leiab novelle, mille tegelased lihtsalt ei tekita irratsionaalseid olukordi, lihtsalt ei satu nendesse, vaid irratsionaalsus on neis endis juba eos olemas, see käivitab nad ja juhib neid nagu saatuslik, paratamatu jõud, vaimne mootor. Ühe mu lemmikloo „Ḥāğī Murād“ nimitegelane on kirglik, raske käega mees, kes arvab tänaval ära tundvat omaenda lihase naise ning kuna naine ei tee teda tundma, läheb mehel arvatava abikaasa ebaviisakuse tõttu „silme eest puha mustaks“, nii et virutab naise „varjatud näolapi pihta korraliku kõrvakiilu“ (lk 59). Kui selgub, et Ḥāğī on teinud vea ning saanud karistuseks viiskümmend piitsahoopi, otsustab ta oma süütule naisele kätte maksta. Seega määratleb tegelast kolm irratsionaalset impulssi: ekslik eeldus, selle väljendamine füüsilise vägivallaga ning absurdne kättemaks oma eksimuse eest.

Kui lugeja, kes ei taha näha irratsionaalsuses üldist jõudu, võib lahterdada Ḥāğī Murādi tüüpiliseks moslemiks, siis näiteks novelli „Mannekeen eesriide taga“ keskmes on Prantsusmaal õppiv Mehrdādi-nimeline noormees, kes on igati usin ja äärmiselt kombekas. Võiks isegi öelda, et irratsionaalselt kombekas, sedavõrd, et väldib igasugust armu­impulssidega seotud irratsionaalsust sellisel määral, et vältimine ise osutub irratsionaalseks. Nimelt armub noormees riidepoe vitriinil seisvasse portselanist mannekeeni. Esmapilgul tundub, et armumise põhjus on omamoodi mõistlik: kuna Mehrdād pelgab lihast ja luust inimesi, tundub jahe ja osavõtmatu mannekeen talle ihaldusväärne. Kui noormees aga satub mõtlema, „kas oleks võimalik see mannekeen endale saada“ (lk 113), hakkab ilmnema tema kalduvuse mõistusülesus. Küsimus pole siin mitte niivõrd armumise põhjustes, kuivõrd selle teostusviisis. Juba mannekeeni ostmisele lõviosa oma säästudest kulutava Mehrdādi kartus, et „keegi võib temast ette jõuda ja nuku ära osta“ (lk 115), liigitub irratsionaalsete impulsside hulka. Irratsionaalne on aga ennekõike asjaolu, et Mehrdād, kes pelgab elavate inimeste soojust, ei saa aru, et tahab ise just sedasama soojust mannekeenile peale suruda. Lugu sellega ei piirdu, Mehrdādi mõistusülesele käitumisele sekundeerib novelli lõpus tema endise kihlatu Deraķšande mõistusülene käitumine, mis viib traagilise konfliktini.

Laurence Sterne, Tristram Shandy elu ja arvamused. Inglise keelest tõlkinud Kersti Unt, toimetanud Kai Nurmik, klassikaliste keelte konsultant Janika Päll. Varrak, 2022. 750 lk.

Inimliku meele irratsionaalsusest, sealhulgas armastuse omast, pole mööda vaadatud ka inglise klassiku Laurence Sterne’i kaheksaosalises suurromaanis „Tristram Shandy elu ja arvamused“: „Oma kehas viibides ei suuda ükski inimene õigesti mõelda, pimestatud nagu ta on oma vastavatest kehamahladest“ (lk 479).

Muidugi, Sterne’i romaani tuntakse pigem selle poolest, et selle kirjutaja oli oma ajast ees. Aastatel 1759–1767 valminud teoses on kasutatud läbivalt võtteid, mida seostatakse paarsada aastat hilisema postmodernismiga. Ise rõhutaksin ennekõike metafiktsionaalsust, mis võimaldab mitte ainult jutustada lugu, vaid jutustada lugu sellest loost, mida jutustatakse, sealhulgas jutustada loojutustajast, mis tähendab, et autorist võib kujuneda jutustuse objekt, tegelaskuju, kes tegevustikku sekkub, selle käivitab või seda häirib. Laurence Sterne on olnud selles võttes väsimatult leidlik. Autor mitte ainult ei keera juttu jutustajale ja tema jutulaadile, vaid kasutab jutu keeramiseks mitmekesist võttestikku. Sterne/Shandy selgitab, juhatab, palub vabandust, noomib, ironiseerib, enamasti aga lükkab jutustamist edasi, suundub mujale, katkestab. See kõik on teadlik, autor ise nimetab oma meetodit „meisterlikuks oskuseks kalduda kõrvale“ (lk 80). Raamat peaks jutustama meile Tristram Shandy elust, aga nimitegelase sünnil peatutakse põhjalikumalt alles IV köite XXXII peatükis. Autori eessõna asub 197. leheküljel. Mõnevõrra hiljem kirjutab Shandy: „.. olen, nagu märkate, jõudnud peaaegu selle raamatu neljanda köite keskele, – kuid mitte kaugemale kui minu eluloo esimene päev ..“ (lk 288).

Tundub, et katkestamine oli Sterne’i (ja muidugi ka Shandy) lemmikvõte.¹ Toon siinkohal ära paar näidet romaanis „Tristram Shandy“ esinevatest autoripoolsetest katkestustest:

„Kujutlege ise, – kuid jäägu see kõik parem järgmise peatüki algusesse“ (lk 113).

„Teadke, et minu ema, – ent esmalt on mul veel viiskümmend asja, millest ma teile teada pean andma ..“ (lk 238).

„Ma vabandan, et ma selle lubaduse andsin, – sest see oli kõige mõtlematum lubadus, mis kunagi on inimesele pähe tulnud – Peatükk vuntsidest!“ (lk 334).²

Selliste lugejat kiusavate võtete kasutamine tingib õnneks autori eneseiroonia:

„.. me oleme nüüd saanud läbi need viis köidet (võtke sel komplektil istet, härra, – see on ju siiski parem kui mitte midagi) ..“ (lk 399).

„.. miks ma seda üleüldse mainin? – Küsige seda mu sule käest, – tema valitseb mind, – mitte mina teda“ (lk 406).

„Nimelt usun ma, et kõigist arukatest viisidest raamatut alustada, mida praegu teadaolevas maailmas kasutatakse, on minu oma parim. – Igatahes olen kindel, et see on kõige jumalakartlikum – sest alustan kirjutamist esimesest lausest, – ning usaldan juba teise lause Kõigevägevama hooleks“ (lk 530).

Asjale lisavad vaimukust kirjakohad, kus need kaks võtet, katkestamine ja eneseiroonia, kokku saavad:

„Aga sellessinases maailmas ei leidu midagi, mida ma jälestaksin rohkem kui katkestust loo pajatamisel – ja just sel hetkel rääkisin ma parajasti Eugeniusele üht õige labast lugu nunnast, kes kujutas ette, et on koorikloom, ja mungast, kes neeti ära rannakarbi söömise eest, näidates Eugeniusele ühtlasi kätte protseduuri alused ja õiguslikud küljed, mis – ..“ (lk 465-466).

Loomulikult on sedavõrd eneseiroonilise loojutustamise sidumine pelgalt postmodernismiga pisut kitsendav. Sama hästi haakub „Tristram Shandy“ Menippose satiiri traditsiooniga, selle hoovusega, mida Mihhail Bahtin on nimetanud karnevalikirjanduseks ja groteskseks realismiks – ning Sterne ei tee ka saladust, kuivõrd on teda inspireerinud Lukianose, Cervantese ja Rabelais’ looming. Loojutustamise reeglite pea peale pööramine moodustab „Tristram Shandys“ vaid osa suuremast ümberpööramisest, mille kohta kirjutab Bahtin järgnevalt: „Groteskse realismi põhilisi iseärasusi on madaldamine, s.t kõige kõrge, vaimse, ideaalse ja abstraktse toomine materiaal-kehalisele tasandile, lahutamatus ühtsuses oleva keha ja maa tasandile.“³ „Tristram Shandys“ kirjeldatakse mitmeid „probleeme“, mis keerlevad ümber inimese kehalisuse – nii et kehaga seotu tundub Shandy vaates vaat et olulisemgi kui vaimuga seotu. Romaani üks olulisemaid motiive on seotud minajutustaja ninaga, mis puruneb sünnitustangide vale kasutamise tõttu ja põhjustab Tristrami isale tõsist meelehärmi. Sellest tulenevalt leiab romaanist omajagu ninateemalisi arutelusid. Ühel hetkel satuvad lugejad lausa metafüüsilisele vaidlusele „ninalaste“ ja „antininalaste“ vahel: „Jumal suudab panna aine mõtlema, väitsid ninalased. / Niisama vähe kui teie suudate seakõrvast sametmütsi valmistada, kostsid antininalased“ (lk 266).

Ent „Tristram Shandy“ teeb eriti võluvaks tõsiasi, et killurebimise kõrval loob autor peaaegu et vürst Mõškini masti kaastundlikkust ilmutava tegelase, minajutustaja isa venna, onu Toby. Ühelt poolt on Toby muidugi koomiline kuju – kuna ta sai lahingus kubemesse haavata, tekitab tema haav talle peavalu ja sekeldusi daamide juures. Aga kuigi ta kube ei kära just hästi, hingab ta hing täiel rinnal. Minajutustaja hüüd „Oo, Toby! Mis maailma nurgast otsin ma sulle võrdset?“ (lk 440) mõjub ühtaegu irooniliselt ja empaatiliselt. Raamatu lõpulehekülgedel laseb Sterne/Shandy kõlada peaaegu ülevatel sõnadel: „Loodus oli onu vorminud parimast ja lahkemeelseimast savist, – oli tempinud seda omaenda piimaga ja hinganud sellesse leebeimat vaimu ..“ (lk 623). Toby leebe vaim võibki jätta lugejasse sama sügava jälje kui kogu see jutustamispilgar, mis vürtsitab Shandy isa ja Toby tegemisi-jutuajamisi. Samuti ei saa eirata, et Toby ellusuhtumisest leiab samasugust avangardsust kui Sterne’i jutustamistehnikast: „Miks siis, andke andeks, peaks kohtlema musta tüdrukut halvemini kui valget?“ (lk 598).

Kuningas Vikramārka elukäik ehk Lõvitrooni 32 juttu. Sanskriti keelest tõlkinud Martti Kalda, toimetanud Siiri Ombler. Ilmamaa, 2022. 304 lk.

Leebuse motiivi võib kohata ka XI–XV sajandi Indiast pärinevas jutukogumikus „Kuningas Vikramārka elukäik ehk Lõvitrooni 32 juttu“: „Ausa inimese loomus säherdune: / lahke olla, leebe kõnes ..“ (lk 224). Varakeskaegse Guptade dünastia kuninga Candragupta II Vikramāditya isikust ja legendidest ammutava lookogumi on eesti keelde tõlkinud ja põhjalikult kommenteerinud Martti Kalda. Kuna tema India kultuuriloo alane eruditsioon võimaldab tal Vikramārka lugude konteksti risti-põiki läbi valgustada, piirdun pigem lihtsureliku lugeja mõtisklustega klassikalise sõnakunsti muutuvast kontekstist, s.t peatun korraks teemal, kas ja kuidas on nõnda kaugest ajast ja teistsugusest kultuurist pärit tekstikogum võimeline kõnetama praeguse aja lugejaid – kui lugeja esmaseks eesmärgiks pole ennast nimelt kultuurilooliselt harida. Mitte et Vikramārka lugude valgustuslik tasand poleks mind üldse kõnetanud – vastupidi! Raamatust leiab küllaga kirjakohti, kus kultuuriloolised mõtted pidama jäävad. Üks näide. 246. leheküljel kommenteerib Kalda jumalaid pilavaid värsse, mis olid tema sõnutsi „kummalisel kombel“ lubatud juba „Ṛgveda“ aegadest. Seega oli Menippose satiirile lähedane võttestik tuntud ka India vanemas kultuurikihis ja sellesse pealegi sügavalt juurdunud.

Vikramārka lugude ülesehitus on žanriliselt dünaamiline: kuninga seiklustest ja õilsatest tegudest jutustavad, omavahel sarnase struktuuriga proosalõigud vahelduvad õpetlike värssidega. Viimased esitavad enamasti üldistusi üldinimlikel teemadel, seetõttu pole raske sattuda luuleridadele, mis sobivad ka praegusse maailma. Proosavormis lood asetuvad luuleridadest selgemalt kindlasse aegruumilisse konstellatsiooni, mille osised eeldavad põhjalikke seletusi, jutukesi ilmestavad värsivormis moraalisõnumid mõjuvad aga sageli ajatult. Miks mitte tuletada meiegi riigijuhtidele meelde sotsiaalset ideaali: „Teiste hüvanguks voolavad jõed, / teiste hüvanguks lüpsavad lehmad, / teiste hüvanguks viljuvad puud, / teiste hüvanguks toimivad ülikud“ (lk 90)? Praeguse maailma keskkonnapingete taustal mõjus sümpaatselt puude austamine (toonases) India kultuuris: „Tõest, puulatvgi nõnda / suvekuuma talub tulipalavat, / et saaks oma varju peita, / keda leitsak lämmatab“ (lk 242). Sellega korreleerub Kalda joonealune osutus: „Maailma suurim viigipuu Thimmamma Marrimanu heidab varju 19 000 ruutmeetri suurusele alale“ (lk 250). Samuti leiab raamatust kaastunde ja hingetarkuse kohta ohtralt tabavaid mõtteid, mis näitab, et mingite sõnumite akuutsus püsib aastatuhandest teise. Siin-seal annab Vikramārka silmad ette tänapäevastele eneseabiõpikutele – universaalsed sõnumid on esitatud viimastest palju huvitavamas ja harivamas sõnastuses.

Kui aga juba keskenduda Vikramārka lugude ajatule kestvusele, võimendub mõningate hoiakute sobimatus meie ajastu ootustega. Ennekõike hakkasid need silma naissoo iseloomu ja sotsiaalse rolli kujutamisel. Kõnekalt mõjub järgmine värss: „Parem nurisünnitis, / parem jätta jätkamata sugu; / parem surnult sündinu, / parem isegi, kui sünnib tütar ..“ (lk 197). Sellest tulenevalt puudub ka naisel igasugune iseseisvus: „naine järgneb isandale / – poolea­rusedki teavad, tõest!“ (lk 249), või: „Mis kasu naisukese elust, / on närune see isandata ..“ (lk 250). Võib korraks kujutada, mis juhtuks meessoost luuletajaga, kes homme mõnel Eesti laval sellise hoiakuga värsse tõsimeelel ette kannaks. Loodetavasti ei juhtu midagi liiga tõsist, demokraatia ikkagi.

Xavier de Maistre, Reis ümber oma toa. Öine retk ümber oma toa. Prantsuse keelest tõlkinud Andres Raudsepp, toimetanud Siiri Ombler. Ilmamaa, 2022. 140 lk.

Kui juba hakata mullu „Hieronymuse“ sarjas ilmunud raamatuid järjepanu lugema, siis – kui kasutada mitmekäigulise pidusöögi metafoori – sobiks magustoiduks XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi algul kirjutanud Xavier de Maistre’i „Reis ümber oma toa. Öine retk ümber oma toa“. See raamatuke mõjub kui ülistuslaul kujutlusvõimele, kusjuures meloodia ei muutu õnneks korrakski liiga magusaks. De Maistre suudab balansseerida humoorika ja südamliku hoiaku vahel, ühendades empaatia (enese)irooniaga.

Nagu ütlevad juba teoste pealkirjadki, reisib de Maistre’i minajutustaja pigem hinge kui kehaga. Mitte et füüsiline liikumine hinges reisimisel sootuks puuduks, see lihtsalt võimaldab näha voodis sündmust ja peeglis imet. Raamaturiiul kangastub sellises vaates kui „rikas maa“ (lk 54) ja „avar väli“ (lk 55). Lugev keha liigub ja liigutab minimaalselt, vaim aga rändab ajas ja ruumis kaugele, viib kokku kadunud aegade „kuulsate varjudega“ (lk 73). Tubane rändamine muudab maailmaga kontakteerumise paradoksaalsel moel ühtaegu distantseerituks ja intensiivseks, de Maistre leiab ühest väiksest ruumist „kõik maailma hüved ja rikkused“ (lk 73). Kodu on talle koht, kus juhtub sama palju kui ükskõik kus mujal. Kodugi on põnev reisisihtkoht.

On huvitav jälgida, kuidas kaks sarnase pealkirja lugu, mille kirjutamise vahele jäi rohkem kui kakskümmend aastat, üksteisest erinevad. Hilisem teos „Öine retk ümber oma toa“ on seina­taguse maailma suhtes palju avatum kui „Reis ümber oma toa“. De Maistre satub suhtlema oma naabritega, ennekõike kütkestab ta meeli kaunis naabrinaine ning tolle toatuhvel, mis tekitab minajutustajas eneseiroonilise paralleeli mao ja tolle pilgust võlutud ööbikuga: „Niimoodi mõjus minule toatuhvel, ilma et ma samas kindlalt mõelda oskasin, kumb oli madu, kas tuhvel või mina, sest vastavalt füüsikaseadustele peab ligitõmme olema vastastikune“ (lk 104). Toatuhvli obsessioon kasvab aga kauniks, kõikehõlmavaks, kõiki naisi ülistavaks armutunnistuseks, mis omakorda paisub armastuskirjaks maailmale: „Armastan puid, mis pakuvad mulle varju, ja linde, kes sädistavad lehestikus, ja öökulli öist huikamist ja vihmavalingut – armastan kõike … armastan Kuud!“ (lk 111). Viimases hüüatuses on juba tunda virvendamas (enese)irooniat.

„Öise retke“ XXIV peatükk, kus minajutustaja kujutab, kuidas ta päästab kusagilt Rooma linnast elusalt maetud Vesta neitsi, lisab varasematele meelelistele vinjettidele ligimesearmastust: „Tule, õnnetu piiga, ilmu tagasi maa peale! Sünni uuesti valgusele ja armastusele“ (lk 110). Need pole aga ainsad de Maistre’i iroonilist üldtooni tasakaalustavad passaažid – nagu selgub tõlkija Andres Raudsepa järelsõnast, ammutas de Maistre inspiratsiooni ka „Tristram Shandyst“ –, vaid „Öises retkes“ suunab minajutustaja pilgu koguni tähistaevasse ja pakub läbinägelikke arutlusi lõpmatusest ja ajast. Muide, aja olemuse hindamisel tõestab autor, et oli oma ajast ees. Rääkides minevikust ja tulevikust kui kahest olematusest, „mille vahel hoian tasakaalu nagu noateral“, aimab jutustaja, et „aega ei olegi tegelikult olemas ning see, mida niimoodi nimetatakse, ei ole mitte midagi muud kui mõistuse karistus“ (lk 129). Tänapäeva teadlased on jõudnud sarnastele järeldustele, neurobioloog Dean Buonomano kirjutab näiteks nii: „Erinevalt nägemisest või kuulmisest puudub meil meeleorgan, mis tuvastaks aega. Aeg ei ole energiavorm või aine lahutamatu omadus, mida oleks võimalik füüsilise mõõtmisega tuvastada. Ometi tajume teadlikult aja möödumist ..“ ja selle möödumise tunde loob just nimelt inimese aju.⁴

De Maistre oskab väga hästi põimida omavahel rõõmu ja meelenukrust, sapisust ja südamlikkust, kehalisust ja metafüüsilisust, mistõttu sobivad tema toareisid alustama ja lõpetama nii vaimset kui ka kehalist püsivust eeldavat lugemismaratoni, sealhulgas siinset, ajaleheessee mahtu proovile panevat ümbermaailmareisi. Tõesti, matkamine „Hieronymuse“ sarja seltsis liigitub vaimseks luksusreisiks – seda enam, et ekskursioonid ilukirjandusliku sõnaornamentika lätetele peavad mahutuma üha erksamalt vilkuvate piltide maailma.

1 Olgugi et sellist võtet kasutatakse lõviosas iroonilises võtmes, tunneb iga ilukirjandust kirjutav inimene sellega seoses ära ka ühe universaalse paine: „.. iga kirjatäht ütleb mulle, millise kiirusega mu sulele järgneb Elu ..“ (lk 603).

2 Sterne kasutab ka üht metafiktsionaalset nõksu, millega on postmodernistlikus ilukirjanduses eriti ohtralt mängitud – tegelaste sekkumist autori jutustusse. Aeg-ajalt katkestavad lugusid autori asemel ka tegelaskujud: „Elas kord üks kuningas Böö-öö – / Sellal kui kapral oli just sisenemas Böömimaale, palus onu Toby teda siiski hetkeks peatuda ..“ (lk 550). Sterne/Shandy jätab siiski kasutamata võimaluse asetada tegelaskuju ja autor vastamisi, nagu juhtub näiteks John Fowlesi romaanis „Mantissa“ (1982) või J. M. Coetzee romaanis „Aeglane mees“ (2005).

3 Mihhail Bahtin, François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur. (Väljavõtteid). Rmt: Valitud töid. Koost Peeter Torop. Tlk Mall Jõgi, Astrid Kabur, Pärt Lias, Linnart Mäll, Malle Salupere. Eesti Raamat, 1987, lk 194.

4 Vt Dean Buonomano, Aju on ajamasin. Neuroteadus ja aja füüsika. Tlk Tiina Randus. Postimees, 2022, lk 26.