Seal, kus sa haiget said, sa ei parane … või siiski?

Romaanist „Palk“ selgub, et hingehaiguse vastu ei aita tohtrid ega rohud. Paranemisteed saab alustada ainult ise.

MINNA ANNABEL TISMUS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Jüri Talvet arutles paar aastat tagasi saates „Plekktrumm“ selle üle, mis inimesi maailmakirjanduses võlub.1 Talvet tõi välja, et kirjandus on esteetiline filosoofia, mis põhineb kujundil. Suure kirjanduse südamikus on Talveti sõnul hingelis-vaimne moraalne ollus, mis räägib meile sellest, kuidas me maailmas oleme ja tegutseme, ning see läheb igaühele korda. Seesama hinge kõnetav „miski“ on olemas ka Õnnepalu „Palgas“. Tegu ei ole pelgalt selgitusega, miks loobus autor 2019. aastal juba teist korda kirjanikupalgast ja sellega kirjandusringkondades palju pahameelt põhjustas. See on süvahingeline pihtimus rasketel teemadel – miks tunneb mina­tegelane end erakliku ja tühjana ning mida teeb temaga igikestev valu.

Targutab“ nagu Tammsaare

See kõik on pandud kirja Õnne­palule omase ülesehituse ja stiiliga. Päevikuvormis kirjutatud „Palgas“ on vähe aktiivset tegevust, ja nii sobibki. Nii on Õnnepalule juba omaseks saanud. Parem on niisama „targutada“, eriti, kui seda hästi teha osatakse. Autor on juba varemgi tõestanud, et oskab, ja seda justkui sundimatult. Tema mõtisklused kulgevad loomulikult, samamoodi nagu mõtted lugeja peas: vahel on need hüplikud, jäävad justkui lahtiseks, kohati räägivad üksteisele vastu. Neid ei ole ehitud, parandatud ega ilusasti ritta seatud. Või vähemalt jääb selline mulje. See mõjub vahetult ja rahustavalt – ujud mõtetega kaasa ning hakkad neid uskuma.

Arne Merilai on täheldanud A. H. Tammsaare kui targutaja klišee kohta: „… vastav mulje on kerge sugenema tõrksale või jupiti lugejale, kellele ei mõju veerevad tunde- ja mõttekordused hüpnootiliselt“.2 Hüpnootilise atmosfääri loob ka Õnnepalu, seda nii oma stiili kui ka teksti tammsaareliku ülesehitusega. Kas või „Tões ja õiguses“ algavad peatükid tihti olustikukirjelduse või tegevusega, mille vahele pikitud mõtisklused annavad kirjeldusele tähenduse. Nii ka „Palgas“. Näiteks alustab Õnnepalu 30. detsembri peatükki olmelise hommikukirjeldusega „Täna keedan hommikupimedas suppi. Panin metssea kooditükid keema…“ (lk 104). Edasi võib ridade kaupa lugeda, mida kõike Õnnepalu patta pistab, kuid ühtlasi saame osa ühtaegu kummastavast ja värskendavast mõtlusest. „Mis meist lõpuks jääb, on keskpärasus. See on igavene. Seda ei võta miski“ (lk 106). Suures osas lihtlausetest koosnevad välgatused mängivad teksti rütmiga ja tekitavad mõttepause – lugeja saab võtta aja maha ning mõelda, kas ütlus ka paika peab. Enamasti peab.

Sarnasust võib Õnnepalu stiilis märgata ka Tammsaare aga-dialektikaga, mis koosneb „+, – ja +/–“ tsüklitest ehk põhiline struktuur on väide–vastuväide–mööndus. Näiteks: „Peaksin temaga rahul olema. Sain hakkama. Peaksin olema õnnelik, et siia Saarele niisuguse ilusa toa endale ehitasin. Aga ei ole. Sest ehitasin endale. Tube tasub ehitada ainult teistele. Teisele. See ise on üks halb ja vingus üüriline“ (lk 197). Ehitades mõtte­käigud üles „aga“-dega, tekib lausete vahel diskussioon, mis ongi „Palga“ loomulikkuse ja vahetu mulje loomise alus.

Isapalk

Romaani pealkirja „Palk“ põhjal võiks arvata, et autor kirjutab teoses kahetsuse ja kibedusega eelkõige rahast või selle puudumisest. Omajagu kahetsust on seal küll, aga välja tuleb ka teine, kandvam tähendus, mis seostub eelkõige jutustaja isaga.

Teose valusaim sündmus on isa kaotus. Selle valguses koorub välja ka romaani sümbioos – palk-isa-minategelane. Sooviga luua pojale rohkem võimalusi, kujundas isa suuresti minategelase suhtumist rahasse. „Ei tunnistanud. Seda, kui palju ta mulle raha andis. Kui ma olin kakskümmend viis ja tulin koolist töölt ära, kujutasin ette, et teenin kirjutamise ja tõlkimisega. Ma sain seda endale mugavalt ette kujutada, sest isa andis alati raha“ (lk 193). Isa lõi illusiooni, mis hiljem saatuslikuks sai. Isa ei ole aga rahaga vaid kannatust põhjustanud, vaid sõna otseses mõttes ka päästnud: „Selle rahaga ütles isa mulle eile: ela. Palun ela“ (lk 203).

On üks haigus, mille sümptomid on krooniline tühjusetunne, vaimuvalu ning igine pimedus. Depressioon, üks „Palga“ läbivaid teemasid, hiilib teosesse sisse sarnaselt haigestumisega n-ö päriselus salamisi. Haigus tõuseb romaanis samm-sammult aina kesksemaks, võimendub järsult isa leinates ja võtab lõpuks kogu loo enda kanda: „… mõtlesin sügavalt siit ilmast lahkumise meetodite ja asjaolude peale. Jõudsin välja kuhugi päris sügavale. Seal oleks nagu miski, mille tahaks välja oksendada, aga ei saa. See on seal olnud alati“ (lk 200).

Kuigi see haigus võib olla võitmatu vastane, millele tuleb kunagi alla vanduda, selgub siiski, et lootust on ja jutustaja ei ole valmis veel alla andma. „Suve lõpus otsustasin: ei, olgu, kui haigus, siis haigus. [—] Tuleb minna arsti juurde [—]. Ravige siis mind minust terveks, ma ei saa enam endaga hakkama“ (lk 247). Tegelikult hingehaigusest kedagi terveks tohterdada ei saa. Ravida saab end ainult haige ise. Õnneks mõistab seda romaani lõpus ka jutustaja. „Seal, kus sa haiget said, sa ei parane“ (lk 249). Ta asub tegutsema ja peagi ilmuvadki esimesed märgid paranemisest. Tuleb lihtsalt need õiged hingevaluvaigistid üles leida, tegutseda ning aina edasi sammuda.

Oma valuga, tuleb välja, on õnneks siiski võimalik hakkama saada.

1 ERR 27. IV 2020. Vt etv2.err.ee/1078231/plekktrumm

2 Arne Merilai, Tammsaare aga-ometi. – Keel ja Kirjandus 2015, nr 5.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht