Raskuse poeet ja kerguse prosaist

Siim Pauklini ja Urmo Jaanimäe raamatud lähevad järjest paremaks, konkurendid on nad samavõrra kui voodi ja söögilaud.

MIHKEL KUNNUS

Siim Pauklin, Ellujääjad. Toimetanud Pille-Riin Larm. Kujundanud Vivika Kalt. Tuum, 2018. 96 lk.

Urmo Jaanimägi, Kolimise laastav mõju. Koostanud (:)kivisildnik, toimetanud Marika Mikli. Kujundanud Andres Rõhu. EKSA, 2018. 222 lk.

Siim Pauklini „Ellujääjaid“ ja Urmo Jaanimäe kogumikku „Kolimise laastav mõju“ on hea vaadata koos – ja mitte sellepärast, et autorid on esmaste sotsiaalsete tunnuste järgi väga sarnased. Mõlemad on nooremas keskeas mehed, kelle keskpära suuresti ületava intelligentsuse tunnistuseks on edukas rahvusvaheline karjäär loodusteadustes, ilukirjanduseski on nad end juba heas valguses näidanud (Pauklini vaimukaid leide koondav pseudohaikukogumik „Aheldatud Jõgeva“ on oma ebamäärases žanris kindlasti üks mu lemmikuid). Autorite kirjandusväliste sotsioloogiliste tunnuste kattumisega ka nende sarnasus enam-vähem piirdub. See pisik, mille hammustus on need mehed kirjandusse toonud, pole teoste järgi hinnatuna seesama, tähendab, neid autoreid ei ole hea koos vaadata peente eristuste tegemiseks ühe kirjandustüübi sees, vaid vastupidi, nende looming on teravalt kontrastne ja nõnda sobiv näide pea ühismõõdutute loomeimpulsside kohta.

Urmo Jaanimäge tundub kirjutama panevat elu proosa avastamine, umbes nii, nagu Milan Kundera kirjeldab essees „Eesriie“ skemaatiliselt romaanikirjaniku sündi. Seal on pilgu selgus, kainus, iroonia ja leebe koomilisus, kõik see, mis avaneb kujutluste käriseva eesriide tagant. Pole siin dostojevskilikku maksimalismi, religioosset kirge, viinana pähe hakkavat lummatust looduse ilust või heroilist põrnitsemist eksistentsisügavikku. On leebe täiskasvanumuie. Urmo Jaanimäe tulek kirjandusse annab tunnistust ühe proosakirjaniku sünnist. „Kolimise laastav mõju“ on tema teine raamat.

Kui Kundera kasutas romaanikirjaniku väljajoonistamiseks selle vastandamist lüürilise poeediga, siis Siim Pauklin on küll poeet, aga mitte lüüriline selles mõttes, nagu on silmas pidanud Kundera (s.t omaenese hingest pimestatud). Pauklini looming võrsub, ütleme, maailma lummuse tagasitulekust, selle hävimatusest, selle taasilmumisest pärast Newtoni ja valgustajate laastustööd. Pauklini looming on järjekordne märk nn disenchantment’i läbikukkumisest. See peegeldub isegi formaadis. Pauklini neljandas kogumikus on iga terviklik tekstiühik ülesehituselt selline, et algab mõne kõneka teadusliku kirjeldusega ja siis see laguneb luuleks. 

Näiteks kogumiku esimene tekst „Kukkumine ja tõusmine“ algab igati realistliku kirjeldusega, kuidas „hiiglaslik kosmiline tulekera üritas väikest sinirohelist planeeti nimega Maa koos kõige sellel elutsevaga enda sisemusse tõmmata, kuid see ei õnnestunud“. Seejärel läheb see asjalik, suuresti reaalteaduslik kirjeldus üle hämmelduseks, millest sünnib poeesia: „Läbi ruumi ja aja / tummalt hanereas / tihedas udus / Meie sammud sahisevad / langenud lehevaibas …“ (lk 9).

Kui Jaanimäe kogumiku pealkiri on lihtsalt ühe loo pealkiri, siis Pauklini „Ellujääjad“ on märksa kontseptuaalsem. Evolutsioon, selektiivne ellujäämine kogu selles julmuses, jõhkruses, pentsikuses ja lummavuses, on üks keskseid fenomene, mille üle mõtiskledes teadlase pilk ikka ja jälle imestusse libiseb. Ses mõttes on Pauklini tekst eksistentsialistlik ja teoloogilinegi, kindlasti tugeva vertikaalmõõtmega. Näiteks lugu „Inimese vestlus maailmaga“ algab konnakärbse teadusliku kirjeldusega: „Konnakärbse emane isend meelitab kärnkonna end ära sööma, et konna soolestikus saaks munadest vabaneda kärbsevaglad, kes tungivad konna ninaõõnde ja hakkavad toituma seal leiduvatest kudedest. Suuremaks saades söövad vaglad end üha sügavamale kärnkonna pea sisse. Kui ninasõõrmeist on järel vaid kaks suurt auku, hakkavad vaglad kärnkonna silmi õgima. Lõpuks tungivad vaglad koljusse ja hakkavad aju sööma. Alles seejärel kärnkonn sureb“ (lk 53). Seejärel pudeneb aga realistlik loodusteaduslik kirjeldus taas vaikselt murtud ridadega poeesiaks: kirjeldaja on justkui jahmunud selle isetu ja pimeda geenitantsu grotesksest tulemist ning ilmub religioosset laadi tunne, kust kumab vana testamendi hõngu. See on võimetus jääda neutraalseks, vaadates geenitantsu Maal empaatilise pilguga. Ja kui Iiobi puhul keerutab Looja veel kuidagi välja, siis konnakärbse või Cymothoa exigua’ga enam mitte. Valgustus saatis võib-olla ajaloo prügikasti teodiike, aga sama protsessi käigus varjust ilmunud biodiike on veelgi rängem probleem.

Cymothoa exigua ehk keelt sööv lutikas on üks kõhedust tekitavamaid elukaid, kelle loodus on suutnud luua. See paari sentimeetri pikkune parasiit ronib enamasti lõpuste kaudu kala suhu, kus ta haagib ennast kala keele külge. Siis sööb ta aegamisi kala keele ära ja kinnitub alles jäänud keelelihase köndi külge, asendades niimoodi kala keele oma kehaga. Mõelgem, mida kala ise toimuvast arvab ja mida selle protsessi käigus tunneb – tema primitiivne närvisüsteem ja väike aju võivad talle kasuks tulla, sest täie mõistusega seda protsessi aduda oleks põrgulik“ (lk 84).

Siim Pauklini tulek kirjandusse annab tunnistust ühe poeedi sünnist.

Kui kõrvutuseks tuua Jaanimäe kogumiku pikim (ja ehk ka kunstiküpseim) lugu „Illusioon, illusioon“, siis tegu on minajutustusega, kus umbes gümnaasiumiealine peategelane kirjeldab oma armumist. Jaanimäe lugude ajastu ja tehnoloogiline tase lubab oletada inspiratsiooniallikana isiklikke mälestusi. Nii näiteks on ka selles loos lauatelefoni valvamine, kõne ootamine ja püüd teist telefonile tabada oluline tegevus. Ses suurepärases proosapalas on kujutatud noore armunu ehedaid piinu, tobedat enesekesksust, empaatia­puudust ja halenaljakat käitumist kogu selle proosalikkuses.

Kunstitehnilist arenguruumi on veel mõlemal, aga nad lähevad aina paremaks. Konkurendid on nad samavõrra kui voodi ja söögilaud, tähendab üldse mitte. Voodi kõrvale öökapile sobivad mõlemad hästi, sest öökapp on funktsionaalses mõttes hommiku- ja õhtukapp. See on väljataandamatu komplementaarsus. Pauklini teine pala „Kergus või raskus?“ arutleb kaasa Milan Kundera „Olemise talumatu kerguse“ esimese osaga. Küsimus ei saa vastust, nii nagu ei saanud ka Kunderal. Sestap on tagajärjeks planeerimata tööjaotus: Jaanimäele jäi kergus, Pauklinile raskus, aga täpikestega nagu yin-yang’is.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht