Peeter Olesk 25. XII 1953 – 25. XI 2021

Kuu aega enne oma 68. sünnipäeva lahkus igavikuteedele Peeter Olesk, Eesti Kirjanike Liidu liige 1986. aastast, suure eruditsiooniga kirjandusteadlane ja poliitik, viljakas publitsist, paljude üliõpilaste armastatud Tartu ülikooli õppejõud, hea kolleeg ja universaalne nõuandja mitmetel elualadel.

Peeter Olesk kasvas üles ja käis koolis Tallinnas, seejärel õppis aastatel 1972–1977 Tartu ülikoolis eesti filoloogiat. Ülikooli lõpetamise järel töötas ta õpetajana Tallinnas ja toimetajana kirjastuses Eesti Raamat. Alates aastast 1980 oli tema töö pikemat aega seotud nii Eesti Kirjandusmuuseumi kui ka Tartu ülikooliga, muuseumis algul vanemteaduri, aastail 1990–1993 direktori ametis. Kirjandusteadlasena keskendus Peeter Olesk peamiselt tekstoloogilistele üksikküsimustele, ent jäi ühtlasi kirjandus­muuseumi ja selle arhiivide tähenduse järjekindlaks mõtestajaks ning tulevikuperspektiivide sõnastajaks. Erinevate õppeülesannete täitjana ülikoolis oli Peeter Olesk hinnatud lektor, kes suutis ka surutise aastail jääda ausaks ja vaba vaimu kandjana häirimatult kõnelda ideoloogiliste piirangute kiuste. Olesk oli 1988. aastal üks Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevuse taastajatest Eestis. Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Kirjanduse Seltsi ja kirjastuse Ilmamaa nõukogu liikmena seisis ta 1990. aastail Tartu Kirjanduse Maja tagastamise ja terviklikkuse eest, samuti oli ta kuukirja Akadeemia taasasutamise juures ning kuni surmani ka Akadeemia kolleegiumi liige.

Aastail 1991–1992 oli Peeter Olesk Tartu ülikooli rektori nõunik, 1993–1994 rahvastikuminister, 1994–1995 kultuuri- ja haridusminister, 1995–1999 Tartu Ülikooli Raamatukogu direktor, seejärel riigikogu IX koosseisu liige, viimati nõustas ta Eesti Maaülikooli rektorit. Vankumatu patrioodi ja riigimehelikult mõtleva poliitikuna oli tema sõnum alati selge ning rajanes võimel näha maailma kulgu ajas. Peeter Oleskile ei olnud kunagi oluline üksnes eesmärk, vaid ka tee ja vahendid selle suunas liikumiseks. Ühest tema hiljutistest arvamuslugudest „Suurte unistuste kollaps“, kus on kõne all rahvuslik julgeolek ja Eesti energeetika perspektiivid, võib lugeda: „Igasugused visionäärid ja muidu nägemuslased rõhutavad esmajoones seda, mida kõike võivad pikad perspektiivid anda, ega vaevu põhjalikult mõtlema läbi, mida ning kui palju need perspektiivid nõuavad. [—] Eesti panus tuuma­jaamade rajamisse saab koosneda meie maast, veeressursist, püsitarbijatest ja omarahastusest, kõik muu tuleb vedada sisse ja välja. Kust ning kuhu, kui mõni hakkab jälle jaurama kavatsusest Euroopa Liidust välja astuda?“

Ameteid, rolle ja austusavaldusi on jagunud rohkesti: Peeter Oleskit autasustati Valgetähe III klassi teenetemärgi ja Eesti Kaitseväe teenetemärgiga ning ta valiti Eesti Kirjanduse Seltsi auliikmeks ja USAs California osariigis asuva San Bernardino linna aukodanikuks.

Ent kõigepealt ja eelkõige oli Peeter Olesk laia haardega filoloog, mees, kes teadis „Filoloogia tõelist tähendust“. Just sellist pealkirja kannab tema artiklikogu (2008), kus kirjeldatud Ain Kaalepi mõtteviis sobib iseloomustama ka Peeter Oleski enese arusaama: esiteks, kirjandus saab olla mõistetav ainult filoloogilises nägemuses, teiseks, see nägemus on loomu poolest nii historistlik kui ka komparativistlik, aegruumis avarduv, ning kolmandaks, komparativistikal ei saa olla piire. Peeter Oleski võime toetuda sellisele tugevale ja läbimõeldud vundamendile andis piiramatu aluse mõtestada kogu maailma arengut. Lakkamatu lugemine, ise õppimine ja õpetamine, teadmiste omandamine, nende töötlemine ja pidev jagamine oli Peeter Oleski kui õpetlase põhitegevus, tema elu sisu. Nii võiski ta ühesuguse vilumusega, ühelt poolt isiklike mälestuste pinnalt, teiselt poolt eneseharimise, rohke juurde lugemise ja enese jaoks asjade selgeks mõtlemisega kirjutada Villem Ernitsast, poeetikast, regionaal- ja kaitsepoliitikast või põllumajandusest.

Peeter Oleski viimase aja suurematest töödest on meeldejäävamad aja­kirjas Akadeemia (2021, nr 8) ilmunud traktaat „Astrofüüsikast sõbra vaatekohalt“ ja mitmed intellektuaalide-filoloogide elutöö kaardistused, seal­hulgas Rein Veidemanni artiklikogu „Eesti kirjanduse mõte“ mahukas monograafiline järelsõna, mis kannab pealkirja „Kirg vaimsuse järele“.

Need kaks teost kõnelevad Peeter Oleski universaalsusest, oskusest kõnelda taeva- ja kirjatähtedest, inimesest ja ka tema tööst.

Hüvasti, austatud õpetaja, hea kolleeg ja ustav sõber.

Eesti Kirjanike Liit

Kultuuriministeerium

Eesti Kirjandusmuuseum

Eesti Kirjanduse Selts

Tartu Ülikooli Raamatukogu

Tartu Ülikooli kultuuriteaduste insti­tuut

SA Kultuurileht

Akadeemia

Sirp

Keel ja Kirjandus

Looming

Ilmamaa

Karl Ristikivi Selts

Eesti Üliõpilaste Selts

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht