Pavel Varunini Rääbu-lugude omailm

Peipsi kandi venekeelsetele lastele on Rääbu nähtavasti sama tuntud kangelane kui Lotte tervel Eestimaal.

ANDRUS ORG

Kui suvisel ajal Kolkja külas Peipsimaa külastuskeskuse hoovi sisse põigata, võib tähelepanelik külastaja märgata asju, mida esmapilgul ei oskagi millegagi seostada: aiamaal on kellakujuliselt sektoritesse kaevatud peenar, mida valvab malmpeaga hernetont; palginotile on valmis seatud ühemehesaag, mida teisest otsast pingutab kaseritv; sisehoovis ehk dvor’is võib silmata kummalist, gloobuse ja korvikesega lennumasinat; kaevu ääres tervitab tulijaid inimesesuurune raamat, mida võib oma käega lehitseda. Roosa maja valgustatud reklaamtahvlilt – külastuskeskuse logolt – vaatab aga vastu lõbusa silmavaatega kala, kes uimedega jalgratast pedaalib. Need veidravõitu leiutised pärinevad Pavel Varunini lasteraamatutest, nii nagu ka kiiksuga kala – Rändur Rääbu.

Kuldkalake muinasjututegelasena kuulub mõistagi kirjandusklassikasse, ent kala seiklemas jalgrattal ehk lissapeedil, peas lakitud nokaga sinimustvalge vormimüts, saab olla vaid Peipsiveere muinaslugu. See kala – liigilt mitte räim, vaid rääbis, kes raamatus on hellitlevalt Rääbuks ristitud – on parajalt riukalik ja ettevõtlik tegelane, suisa uljaspeast koeruskala. Juba see, et Rääbu oma loomulikust järvekeskkonnast maismaale kipub ja suure roosa majakese endale eluasemeks skvotib, on anomaalia, mida muinasjutu-uurijad antropomorfismiks nimetavad. Maismaal agarasti ringi askeldades ning inimete maailmaga kohanedes paistab Rääbu kõigiti töökas kogukondlane, kes tahab olla ühtaegu uudishimulik rännumees ja hoolas kodukolde hoidja. Maised seiklused viivad ta kokku mitmete väga tähtsate isikutega, teiste hulgas batka Afanassi ja näkineid Makrinaga, ja toredate sõpradega, nagu harakas Sulka ja hiir Kraabu.

Rääbu kunstmuinaslugudesse on lõimitud rohkesti aimeteadmisi: tutvustatakse Peipsiveere vaatamisväärsusi (loodust, maastikku, arhitektuuri) ja vahendatakse sealsete vanausuliste pärimust (kombeid, dialekti). Randa uhutud kalasoomustele salapärases kalakeeles talletatud jutuveeretus annab esmase ettekujutuse vanausuliste materiaalsest kultuurist (nt keedusukker, samovaritee, siguri- ja sibulapeenrad, vahaküünlad, kaljategu ja kalapüük), kuid ka sealse rahvakillu kõnepruugist, mille sõnavara kõigis kolmes raamatus peatükkide lõpus selgitatakse (nt paaduska ’aknalaud’, polut ’magamisase’, lesanka ’soemüür’, kalidor ’koridor’, komenik ’panipaik’, plituskid ’pannkoogid’, okroška ’külm kaljasupp’). Selgitatud on muidki kirjakeelsele võõramaid sõnu, nagu tanum ’külatänav’ või nurrukatt ’kass’.

Mõneti meenutavad need lood olustikulist muinasjuttu, kus kujutatud maailm tugineb tegelikele maastikele ja paikadele, autor on juhindunud tuttavatest reaalidest. Rääbu-maailm annab mõningase ettekujutuse, kuidas kirjanik ise talle tuttavat Peipsi kanti kogeb ja tunnetab ning oma fantaasiast lähtuvalt koloreerib. Kokkuvõttes moodustub poeetiline mudelmaailm, mille narratiivset kurssi kujundab rändurihingega triksterkala, kuid mille didaktiline siht on tutvustada lastele vanausuliste ainelist ja vaimset kultuuripärandit. Peipsiveerest saab kogu eluringi toimimise terviklikkuses omapärane omailm.

Peeter Volkonski tänuväärt tõlketööna on värskelt ilmunud sarja kolmas raamat „Rääbu ja Malmpea“, nii et kokku moodustub lastekirjanduses üsna tavatu triloogiavorm (kolme- või neljaosaliste jätkulugude klassika on nt M. Sillaotsa „Trips-Traps-Trull“, V. Beekmani „Aatomik“, E. Raua „Naksitrallid“ ja A. Kiviräha „Lotte“). Igatahes on Varunini Rääbu-lood eesti-vene lastekirjanduse peaaegu et ainumas näide, seda kindlasti autoriraamatu vallas, kus teose tekst ja pildid on ühe mehe mõttetöö vili. Erksates värvides peene ornamentikaga illustratsioonid ja kujundatud esisuurtähed peatükkide alguses annavad trükistele autoriraamatu kvaliteedi. Pealegi moodustavad Varunin autorina ja Volkonski tõlkijana pasliku tandemi, kellest õhkub juba loomuldasa aristokraatlikku väärikust, millest pole puutumata jäänud Rääbu raamatudki.

Vanaisa Pavel ja lapselaps Nicole värvivad Rääbu pilti.

Lauri Kulpsoo

Kui esimeses raamatus tutvustatakse suvist Peipsimaad ja vanausuliste eluolu, teises pajatatakse talvise Peipsi kandi lugusid, siis kolmandas veeretatakse juttu sellest, kuidas kogu Peipsimaa kevade saabudes värske hingamise saab. Kokku saab raamatutes terviklik aastaring, kus vahelduvad Imeline, Kuldne, Valge ja Roheline Peipsimaa. Kõiki lugusid kannab Rändur Rääbu meisterdamis- ja avastamistuhin, sest kohti, mida kodukandis või kaugemalgi läbi käia ja uurida, on tema meelest tohutult palju. „Rääbu ja Malmpea“ lugudes kehastub Rääbu ühtlasi detektiiviks, kes ajab taga malmpoti varga jälgi. Läbinisti positiivne maailm on tulvil sõprussuhteid ja eneseületamisi, kuid ei jää puutumata ka arusaamatustest ja vastuoludest, mis lahenevad leebelt. Nii pöörastesse seiklustesse ja tõsistesse ohtudesse, nagu kunagise animafilmi kalapoeg Nemo, Peipsiveere Rääbu ometigi ei satu.

Raamatute autor Pavel Varunin (sünd 12. V 1961), kes äsja kuuekümneseks sai, on ise vanausuline, kes armastab ja tunneb Peipsiveert ning uurib ja edendab sealse rahvakillu, vene vanausuliste kultuuri. Õppinud Moskva rahvaülikoolis kunstnik-graveerijaks ning töötanud seejärel Tartus mööblitisleri ja puiduvoolijana, on ta nüüdseks endale nime teinud eeskätt paljude raamatute illustraatorina ning ikooni- ja lubokimeistrina. Tema mahukat kunstnikutööd vanausuliste kultuuri käsitlevate, nii vene- kui ka eestikeelsete raamatute ja kalendrite illustreerimisel on hinnatud Eestis, aga ka Venemaal, Lätis ja Leedus. Varunini loometööd on täiendanud tosinkond näitust, kus autor on esitlenud peamiselt puulõikes ikoone ja kontuurtehnikas lubokipilte, aga ka arhailisi, vanausuliste traditsioonist kantud trükipakke, mida on praeguseks üle saja. Varunini kunstnikunišš on tõsine ja esinduslik, kandes endas ajaloolist ja religioosset sügavust ning mõjudes praeguses ajas kahtlemata unikaalsena.

Nagu teada, ulatub Varunini looming otsapidi lastekultuuri – valdkonda, mis Lennart Mere sõnul täiskasvanute kultuurist tihtipeale armutult välja tõugatakse. Seda julgemalt võib tõdeda, et rahvatraditsiooni hoidmine ja kogukonnatunde loomine algab sellest, kui panustame otse ja teadlikult lastele suunatud ning vahendatud vaimuloomingusse. Venekeelse autori kirjandusauhinna pälvis Varunin 2019. aastal (laste)raamatu „Slavka ja Vanakeele maa“ („Славка и страна Древлесловия“) eest, kus aimekirjanduse viisil ja seiklusmuinasjutu vormis selgitatakse vana­slaavi keele tähestiku kujunemislugu. See pärast Eesti iseseisvuse taastamist ilmunud esimene venekeelne populaarteaduslik lasteraamat pole aga ainestiku spetsiifika tõttu kahjuks eriti mugav tõlkematerjal.

Peipsi kandi venekeelsetele lastele on Rääbu nähtavasti sama tuntud kangelane kui Lotte tervel Eestimaal. Tasapisi on Rääbu raamatud ka eesti lapsed üles leidnud. Peipsimaa külastuskeskuses korraldatakse igal suvel lastele Rääbu teemapäev, kus loetakse ja jutustatakse Rääbu lugusid vene ja ka eesti keeles, võisteldakse osavus- ja leiutamismängudes, maitstakse keedusukkerit ning juuakse samovariteed. Rääbu-maailm on tasapisi kasvamas: saunamajja on tekkimas Rääbu muuseum, hoovi on ilmunud Ennustaja Kukk, kavandamisel on Rääbu-teemaline maastikumäng ning uusi atraktsioone lisandub ka Rääbu kontorsuvilasse. Varuninil endal jääb üle veel meisterdada Rääbu paraadskulptuur – jalgrattamonument.

Pole kahtlustki, et Varunini Rääbu-lugudes peitub lokaalse teemapargi potentsiaal. Küllap see ongi hea lastekirjandus, mis rikastab kujutlust ja mille sõnum ulatub raamatukaante vahelt päris ellu, rääkimata soojast vaimsusest, mis noori lugejaid hingestab ja hoiab oma kultuuri mõjuväljas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht