Päikesekirjaga kirjutatud teekonnad

Rein Raud on loonud ereda tegelaste kaleidoskoobiga paeluva, laiahaardelise ja mitmekihilise mõttemaastiku.

ANNABEL NAPA

„Päikesekiri“ kõneleb rändavate hingede teekondadest, mille nad on ette võtnud, olgu siis kohusetundest või leidmaks olemise ja kogemise lõpmatute võimaluste seast see, mis toob rahu. Eriti tähendusrikkad on Rein Raua romaanis nii vaimselt kui ka geograafiliselt eri maailmadest pärit inimeste kokkupuutepunktid: omanäoliste maailmade lõikumine loob ühise maailma, kus leiab aset mõttevahetus, mõistmine ja ka mõistmatus.

Teose sündmustik on toodud aega, mil inimloomus paistab justkui läbi – käimas on revolutsioonid. Hiinas, Venemaal ja Jaapanis on muutuste aeg. Veel mõni päev tagasi olnud maja või tänavat ei pruugi enam olemas olla. Neil aegadel peab langetama raskeid valikuid ja endale otsa vaatama, valima pooli nii ideoloogiliselt kui ka enda sees, elama oma valikuga või siis mitte.

Autori käekiri on nauditav ja vaheldusrikas – kohati unelevalt poeetiline, lennates ideede sfääris, ja siis jälle maiselt realistlik –, luues tasakaalus terviku. Raamatus kajastub autori kirg keelte ja keelefilosoofia vastu. Keeles leiab väljenduse inimese ja ka rahva maailmatunnetus. Emakeel on tema pärimus ja juured, see seob teda oma rahvuse ja sünni­kohaga, aga paradoksaalselt lahutab see teda muust maailmast.

Tegelaste dialoogide ja mõtiskluste kaudu mängib autor sokraatiliselt ja elegantselt ideedega, jõudes kord sünteesini, teinekord aga mängu ilu pärast jättes need õhku, lugejale edasi avastada. Ta sukeldub vääramatu tõe, epistemoloogia, rahvusluse, eksistentsialismi, semantika ja keele olemuse voogudesse, sidudes lääneliku mõtte idamaisega ja rõhudes nende ühisosale. Kohati avab autor ideid abstraktse arutlusena, aga need, mis määratud lugeja tähelepanu püüdma, esitab ta sümbolite kujul. Romaanis leidub rikkalikult nii universaalseid kui ka tegelastele ainuomaseid sümboleid.

Erik Obermanni illustratsioon Noor-Eesti IV albumis (1912).

Eesti Kirjandusmuuseum

Üks silmatorkavamaid ja korduvamaid sümboleid on madu, mis kerkib esile ühe peategelase Lily Ojamaa loos. Lily on Eestist pärit jõunaine, kes tüdrukuna Sasispea supelmajja piima viies nägi laual lebavas raamatus mõjuvõimsat pilti ning jõudis arusaamisele, et peab minema laia maailma ennast tundma õppima. Maosümboolika jääb teda saatma kogu retke vältel.

Madu kui duaalne sümbol on kõnetanud inimkonda juba aegade algusest peale. Maomürk võib nii surmata kui ka ravida. Madu kujutatakse Euroopa kultuuriruumi alustekstis piiblis kui patule ahvatlejat, kui kurjuse kehastust, samal ajal on ta vahelüli maa ja taeva vahel. Antiik-Kreekas peeti madu salajase tarkuse esindajaks, madusid seostati meditsiini ja ravimitega ning tervisejumala Asklepiose saua ümber on samuti keerdunud madu. Eesti pärimuses tõi majauss talule õnne ja kaitses kodu ning ussikuningas võis teda aidanud inimesele heldelt tasuda, lisaks veel ussisõnad ja -loitsud … Lilyt kui eesti talutüdrukut võis see kodune sümbol uues eksootilises võtmes eriti köita. Hiina mütoloogiast võib leida aga üheksapealise mao Xiangliu, kes külvas surma ja kaost kõikjale, kuhu ta läks.1 Hinduismis, budismis ja džainismis kirjeldatakse poolinimesi-poolmadusid, olendeid nimega Nāga, kes sümboliseerivad taassündi, suremist ja surelikkust.2 Carl Gustav Jungi „Punases raamatus“ sümboliseerivad maod eelkõige inimese maist aspekti, millest ta ei ole teadlik, ja selle muutumist läbi aja ja ruumi.3 Need metamorfoosid toob endaga kaasa individuatsioon. Jungi käsitlusega haakuvad ka Lily sõnad püha mäe tipus toimunud vanade traditsioonide austamiseks korraldatud sumomaaldusel: „Mis toimub siin, see on midagi enamat, heitlus sellega, mis sa oled, aga mida sa ei tunne ja ei tea, tants kõige sellega, mis teeb just sind just sinuks just siin just praegu“ (lk 331).

Lily kujunemisloos sümboliseerib madu ürgset naiselikku jõudu, mis võib luua ja hävitada – justkui ammusel pildil, mida Lily tüdrukuna oli näinud ning mille puhul ta polnud kindel, kas maod kontrollivad naist või naine madusid. Lily võtab vastu väljakutse õppida tundma oma alateadvuses peituvat väge uute ebatavaliste kogemuste kaudu. Tänu sumomaadlusele saab ta sisemise jõuga vabastava kontakti ning õpib seda suunama, et see ei valitseks toorelt tema üle ega langetaks otsuseid tema eest.

Kõik raamatu tegelased on omavahel seotud. Nähtamatu niidistik juhib lugeja sujuvalt läbi teose, andes mõista, et kõik on üks tervik. Selle suurema plaani nägemist võib teatud määral pidada ka lugeja privileegiks, mingil viisil on autor asetanud ta omnipotentsele positsioonile, mis annab võimaluse jälgida korraga nii olevikku, minevikku kui ka tulevikku.

Lilyst oma tugevusega saab omamoodi sümbol ühe teise tegelase silmis, seejuures kordub taas ilmutuslik mao kujund. Nugzar, mees, kellest pidanuks kohe-kohe saama vürst, astub maadlusringi jõunaise vastu ning kaotab. Tema maailm variseb häbi pärast kokku – Lilyst saab tema alanduse sümbol, mida ta iga hinna eest hävitama asub. Juba lapsena isa kaotanud Nugzar taasloob hirmsat maailma lõhenenud ühiskonnas, mis ei soosi moraalsust, vaid mille keskmes on võit, kõiksuguste vahenditega domineerimine ja ellujäämine. Lily tapmise eesmärk hävitab lõpuks tema enda. Samamoodi valitseb kättemaksuhimu teist koloriitset tegelast, krahvinna Lenotškat, kellele saab pühaks eesmärgiks kõrvaldada need, kes on süüdi tema isa surmas. Autor mõtiskleb selle üle, mis kannustab inimesi valima „mõõga või pintsli tee“ ja kuhu see neid viib.

Samuti iseloomustab teost pidev kontemplatsioon suurema pildi ja väikeste asjade vahelise suhte üle. „Päikesekirja“ tegelased diskuteerivad selle üle, kas üleilmse idee, suure eesmärgi nimel võib utilitaristlikult ohverdada üksikindiviidi eripära, mis teda teistest lahutab, näiteks tema keele ja rahvuse. Kas selle nimel, et inimkond ei vaevleks konfliktivõrgus, tohib mitmekesisuse taandada ühtsuseks?

Teose põhiidee seisukohast on kandvaim sümbol päikesekiri. Üks peategelastest, Tsuneo, on harrastuslingvist, kelle sügavmõttelisuses, tasakaalukas olekus ja laias silmaringis näib peegelduvat autori enda isik. Tsuneo pärineb vanast jaapani suguvõsast, kelle osa liikmeid on aastasadu teeninud sõdalasena keisrit (mõõk), teised aga preestrina Minakami pühamus jumalaid ja valvanud päikesekirja ürikuid (pintsel). Ülikooliõpingute ajal leidis Tsuneo raamatukogu keldris kaste sorteerides juhuslikult Jakob Linzbachi keeleteadusliku raamatu ning nägi seda haakuvat päikesekirjaga. Sel hetkel tabas Tsuneod äratundmine, et ta ei saa võtta üle kohustusi pühamu ees, vaid tema kohus peitub olemise sügava aluspõhja täieliku mõistmise otsingutes ning ta peab Linzbachi üles leidma.

Algul otsib Tsuneo tõde peamiselt Linzbachi teosest ja pühamus leiduvatest vanadest ürikutest, millel on kirjas algne jumalate keel, mis ühendaks inimesi ja ületaks erisused nende vahel ning annaks neile vahetu mõistmise. Hiljem aga koorub välja päikesekirja märksa laiem tähendus, tõde, mida ei ole vaja otsida kusagilt kaugelt, vaid selle leiab inimese olemisest ja inimsuhetest. Inimene ei ole inimkuues hüljatud ega eraldatud, vaid tingimusteta mõistetud ja aktsepteeritud, kui ta oskab vaadata ümbritsevat lahtisi silmi ja näha selles kõiksuse lõimuvat kude. Päikesekiri ühendab inimest maailma olemusega, Arche’ga, mis voolab kõiges elavas ja mis ilmutab end selles, mis on talle oluline. Päikesekiri on mõistmine ja kontakt oma sügavaima olemuse, olemasolu ja sellesse kätketud üleüldisega. „See on see pilk, mis loeb päikesekirja – seda, mille sa oled oma kehaga, oma tegudega kirjutanud maailma sisse, ükskõik, kas sa oled pintsel või mõõk või mõlemad, sest kui sind näeb see pilk, küll sa siis tead, sest sa oled nähtud üleni, varbaotsteni, ja oled ka ise näinud“ (lk 359).

„Päikesekiri“ liidab kõikehaarava üksikasjadega, inimelu unikaalsed iseärasused ei paista universaalse ees tühisena, vaid otsatus mitmekesisuses väljendubki ühtsus. Autor avab tegelaste ühtepõimingu, seosed üksikisikute vahel ja inimeseülese, kaotamata seejuures inimest. Rein Raud on loonud paeluva, laiahaardelise ja mitmekihilise mõttemaastiku koos ereda tegelaste kaleidoskoobiga. Nad astuvad lavale ja lahkuvad sealt ning neil kõigil on oma tähendus.

1 Rachel Storm, The Encyclopedia of Eastern Mythology. Legends of the East: The Fabulous Myths and Tales of the Heroes, Gods and Warriors of Ancient Egypt, Arabia, Persia, India, Tibet, China and Japan. Lorenz Books, 2013.

2 J. Vogel, Indian Serpent Lore or The Nagas in Hindu Legend and Art. Kessinger Publishing, 2010.

3 C. G. Jung, The Red Book. W. W. Norton & Company, 2009.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht