Nii nad tapsidki meie raamatukogu!

Vaikimisi on riigi kultuuripoliitika eesmärgiks eriti viimasest finantskriisist saadik olnud ülemaalise raamatukoguvõrgu väljasuretamine.

KAAREL TARAND

Linna tervise hindamiseks piisab kraanade kokkulugemisest tema panoraamis. Kinnisvarafirmad ja konsultandid avaldavad regulaarselt kraanaülevaateid maailma linnade kohta ja indikaatori­siseses jaotuses on loomulikult tähtis, kas kraana tellijaks on avalik või era­sektor, kas ehitatakse elamuid ja vabrikuid või „riigimaju“ ja avalikke hooneid, sh kultuurihooneid.

Eesti kultuurivaldkonnas on kraanad iseseisvuse aastakümnetel jagunenud ebaühtlaselt. Igaüks oskab nimetada sel sajandil kerkinud uhkeid teatri- ja kontserdimaju ning loomulikult muuseume. Raamatukogudega on seis sootuks sandim. Uue raamatukogu on saanud tehnikaülikool Tallinnas ja uuenduskuuri läbis ka Tartu ülikooli oma. See viimane oli juba üsna visisev värk.

Täna möödub sada aastat Eesti rahvusraamatukogu asutamisest. Rahvusraamatukogu sünnipäevaks peetakse 21. XII 1918, mil Eesti Vabariigi ajutine valitsus otsustas Toompea lossi asutada riigiraamatukogu. Rahvusraamatukogu, vaade Kaarli kiriku tornist. Arhitekt Raine Karp. Eesti Arhitektuurimuuseum, EAM Fk 5420.

Rahvusraamatukogu 100. aastapäeva konverentsil oktoobri lõpul räägiti optimistlikult riigi tähtsaima raamatukogu uuenemisplaanidest ja üsna tõenäoliselt see õige pea oma kraanad Tõnismäele saabki. Idee on muuta hoone Tõnismäel polüfunktsionaalseks kultuuri- ja kogukonnakeskuseks ka ruumilahenduselt, sest eks teatrit ja konverentsi on rahvusraamatukogus sündinud edukalt juba aastaid. Rääkimata hiigelsammudest digilahenduste alal. Rahvusraamatukogu nähakse tulevikus ülemaalise raamatukoguvõrgu tuumana, kust siis valgus ja heaolu nõrguvad võrgustiku kaugeimatessegi punktidesse, mis on keskuse vähendatud koopiad. Tuuma eduloo mõttes pole vaja kaugemale vaadata kui üle lahe Helsingisse, kus iseseisvuspäeval avati keskraamatukogu uus palee Oodi. Hinnalipikult on seal lugeda peadpööritav summa sada miljonit eurot.

Seesugustele lootustele ja unistustele rajati ka nüüdseks enam-vähem lõppenud muuseumireform, millest suuremal osal polnud määratud täituda ka raamatukogude tegelikkusega võrreldes märgatavalt suurema ressursihulga kasutamisel. Uuenenud suurtel muuseumidel on enam-vähem hästi, aga ei enamat. Võrdlus Soomega oleks puhas kosmos.

Sant on saunast välja aetud

Raamatukogud on kultuuriministeeriumi haldusalas aastaid, et mitte öelda kümnendeid, olnud rahaliselt nöögituim, nagu kinnitab riiklik statistika. Ja kui pole raha, siis ei teki kuskilt ka need edulood, mille valgusel juhid särada saaksid ja innustuksid süsteemi ressursside eest üha paremat hoolt kandma. Vaikimisi on riigi kultuuripoliitika eesmärgiks eriti viimasest finantskriisist saadik olnud ülemaalise raamatukoguvõrgu väljasuretamine. Tänast poliitilist sõnavara kasutades on raamatukogud pidevalt peksa saanud ja seda hoolimata sellest, et ise pole sendi eestki provotseerinud või põhiseadust ja riiki reetnud.

Faktid on siin kiretud. 2008. aastal oli rahvaraamatukogude kogutulu 28 miljonit eurot (sellest 3 miljonit riigieelarvest ja 25 omavalitsustelt), millest kriis hammustas terve kolmandiku ja mis 2017. aastaks ei jõudnud veel kriisieelsele tasemele (tulud 26 miljonit). Kulupoolel on ainsana tõusnud palgakulu, aga seegi napilt (2008 ja 2017 vastavalt 12,4 ja 15,4 miljonit), sest keskmine palk kasvas riigis sel perioodil 1,5 korda. Ka kogude komplekteerimiseks on raha endiselt vähem kui 2008. aastal. Keskmiselt sai aastal 2017 iga rahvaraamatukogu uutele teavikutele kulutada 8421 eurot. Investeeringud põhivarasse tehti 2008. aastal 5 miljoni, sellele järgnenud 9 aasta peale kokku aga kõigest 9 miljoni eest ehk keskmiselt miljon eurot aastas. Rahvaraamatukogusid on üle maa kokku 532.

Need on häbiväärsed finantsnäitajad isegi kultuurisektori võrdluspildis. Teatrite eelarve tulud (riik+KOV) on sama kümnendi jooksul peaaegu kahekordistunud (vastavalt 29 ja 53 miljonit) ning muuseumidki pole vähemasti miinuses (vastavalt 26 ja 32 miljonit, 2016. aastal isegi 42 miljonit). Muusikavaldkonna kohta kahjuks riik majandusandmeid ei kogu ega näita.

Statistikaameti andmetel oli rahvaraamatukogude kogutulu 2008. aastal 28 miljonit eurot (sellest 3 miljonit riigieelarvest ja 25 omavalitsustelt). Majanduskriis hammustas sellest terve kolmandiku. 2017. aastaks ei olnud rahvaraamatukogude kogutulu veel kriisieelsele tasemele jõudnud (tulud 26 miljonit).

Rahvaraamatukogud pole oma õnnetuses ainsad. Pilt pole sugugi parem ka teadus- ja erialaraamatukogude või kooliraamatukogude eelarve poolel. Kõikjal ollakse pärast langust napilt tagasi 2008. aasta tasemel. Paratamatult haukavad eelarvetest aina suurema tüki tööjõu- ja majandamiskulud, aktiivtegevuseks, arenduseks ja kogude täiendamiseks raha ei jäägi. Ja pole siis ime, et varem või hiljem hakkavad seda mahajäämust tunnetama ka kõige andunumad kasutajad – keegi ei armasta vaesuse lõhna. Kultuuritarbimise küsitluste andmetel langes 12 kuu jooksul rahvaraamatukogusid külastanud elanike osakaal perioodil 2015–2017 protsentides 40,3-lt 37,4 peale, kusjuures suurim oli langus aktiivseimate (7 või enam külastust aastas) lugejate hulgas – neid oli vastavalt 21,1 ja 14,8% elanikkonnast.

Jäägu minust kaugele mõte teha siin ühtki etteheidet raamatukoguvõrgu inimestele, kes ju on ka järjekindlalt oma muredest ja seisundist omanikele teada andnud. See pole aga süstemaatilist rahalist tagakiusamist sugugi vähendanud, otsekui oleks valitsus otsustanud raamatukogude peal läbi viia ökosüsteemi kandevõime piiri kontrollimise eksperimendi. Kas pöördepunkt on käes ja katastroofistsenaarium käivitunud? Ehk teab kultuuriminister öelda? Või on veel raamatukoguvõrgu hävingust mingi pääsetee?

Reorganiseerimine mitmeotstarbelisteks kultuurimajadeks ei tundu paraku perspektiivikas tee. Liiga vähe ja liiga hilja. Rahvusraamatukogul see kindlasti õnnestub: ikkagi asutus kasvava pealinna südames, parlamendi antud seadus tegevuse tagatiseks. Ülikoolide raamatukogudel on oma võimalus ja nišš olemas, akadeemilist koosseisu taastoodavad ülikoolid oma asupaikades nähtavas tulevikus ikka edasi. Omavalitsustel samu lootusi pole.

Kas hääbuda või teiseneda?

Hea näide on siin oma raamatukogu pikalt hoolitsuseta jätnud Eesti suuruselt teine omavalitsus Tartu. Viimastel volikogu valimistel sai lubadus rajada „südalinna kultuurikeskus“, mis peaks lahendama korraga raamatukogu, riikliku kunstimuuseumi ja rahvakultuuri harrastuslike eluavalduste ruumimure, küll valijate suure toetuse, kuid reaalsuse ja faktidega see plaan kokku ei käi. Nimelt on Tartus kultuuritegevuse tarbeks rajatud juba niigi rohkem köetavat pinda, kui arvult stagneerunud elanikkond seda koormata jõuab. Kultuuri­pakkumine ületab nõudlust tunduvalt ja see on loojaid traumeeriv olukord, mis sest, et alati ei ole loodu kvaliteeti publikumenuga õige mõõta. Eriti jabur tundub uue kultuurikeskuse vajadust põhjendada väitega, et praeguste pindade rendihind olevat liiga kõrge. Kuidas uusehitise ruutmeeter ausas arvestuses saaks odavam tulla?

Kehtivad kultuuripoliitika põhialused aastani 2020 ei heida raamatu­kogude tulevikule lootusrikast valgust. Järgmisel korral saaks ehk paremini. Kriisis süsteem vajab ulatuslikku transformeerimist ja eeskujusid pole vaja kaugelt otsida. Kui Nokia kummikuvabrikust võis saada tehnoloogiahiid, siis miks ei võiks raamatukogudki elujõulisena uuesti sündida?

Et jutu lõpp oleks lohutav, pakun välja paar võimalust, mille võiks läbi arutada ja arvutada ning seejärel sõna ka lihaks teha. Raamatulaenutus kui põhiteenus saab lihtsalt õppida netikaubandusega kaasnenud pöördest postimajanduses. Funktsioneeriv tellimiskeskkond veebis on enam-vähem olemas, sinna juurde on aga vaja korralikku logistikakeskust ja kulleriteenuse ja pakiautomaatide varal töötavat jaotussüsteemi. Neti­kaubanduse kasv tekitab aina juurde uusi paki­automaate kõigil inimeste alalistel liikumis­teedel ja sellesse süsteemi 10 miljoni raamatu lisamine aastas oleks tõusulainega vähe­kulukas kaasaminek. Kulude katteallikas oleks mõistagi mõne majakese, mida kallis kütta ja kus sortiment lahja, sulgemine, kuid lugeja ju võidaks!

Teisalt, kui tahta raamatukogu­hoonetesse lisaelu sisse puhuda, kas poleks siis loogiline püüda sinna tuua ka raamatulaenutusele lähim äriline tegevus, milleks on raamatukaubandus? Mõistagi pole suure turukontsentratsiooniga raamatumüügiketid sellest huvitatud ja tõkkeid tekitavad Euroopa konkurentsireeglid nn keelatud riigiabini välja. Keegi ei saa aga keelata valitsust Euroopa Liidust endale erandit hankimast rahvuskultuuriliselt elutähtsal põhjusel. Ühtlasi oleks see mõjuga regionaalpoliitika, mille puudumise tõttu raamatupoed on niikuinii alles jäänud vaid suuremates linnades. Liigsete vahendajate võimalik väljalõikamine tarneahelast oleks lõpptarbija võit ja mine tea, ehk ka tootja (kirjastaja) ja autori võit.

Ma juba kuulen kõrvus poliitilist kuldlauset, et „praegu puudub poliitiline valmisolek teema arutelu algatamiseks“, kuid selleta juhtub ka järgmisel kultuuripoliitika perioodil aastani 2030 seesama, mis on juhtunud viimasel kümnendil. Ja seda raamatukogud üle ei elaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht