Luule

Leelo Tungal, Aapo Ilves, Arne Merilai

 

 

Leelo Tungal

TOOMINGAVILU

Toomingavilu on vana sõna –

sellest saab ju aru, et toomingate õitsemise ajal peabki olema

jahe,

muidu läheks kevad juba liiga magusaks kätte,

nii magusaks, et kasutaks lausa teist rahvakeelset sõna –

läila!

Olgu siis pealegi varakevadel õhk magusat valu täis,

aga varbad külmad –

toomingavilu tuletab meelde,

et oled maapealne olevus,

kes siis veel?

Kuuskümmend kilo lendlevat hingelist

toomingate vahel ajaks iseendalegi naeru peale!

 

Olgu siis pealegi toomingavilu,

aga sirelid?

Jah, nüüd juba õitsevad sirelid, sirelid,

ja ikka on nii külm, et kinnasteta välja ei lähe!

Kui see niiviisi jätkub, siis tuleb maasikalegi minna,

mantel seljas ja nahkkindad käes…

Kas pole solvav:

sirelid õitsevad jääkülmal ajal,

noorus möödus sügaval sotsialismiajal?!

 

Üks ja seesama ööbik

ilutseb illegaalselt toomingapuhmaste peidus

ja teeb suuri sõnu,

õppimata poole sajandi jooksul

midagi uut –

ja on nagu õige mees pealegi

tänavuseski toomingavilus!

 

***

Kirjandusteadlasi pole enam ollagi –

nendest on saanud uurijad,

nii et kirjanik elab nagu süüalune,

kelle teod on valvsa uurimise all:

ega see ikka õige asi ole,

kui kodanik hakkab heast peast –

eelarvele ja tagajärgedele mõtlemata –

luuletama!

 

”Paluks kergemat karistust, uurija!“

mõtleb luuletaja, piiludes lugeja poole:

mine tea, äkki hakkab advokaadiks?

Viimane laiutab käsi

ja mõtleb oma mõtteid:

ega temagi ole eilne –

ammugi teada,

et tegelikult

otsustab asja üle ameerikalik vandekohus,

kollased lehed käes.

Klantsivad, kollased lehed –

tules ei põle, klosetist alla ei lähe,

muudkui loe ja imesta

ja kooguta kohtuotsuse peale…

Otsus on enamasti asjatundmatu

ja ajalik,

aga edasikaebamisele ei kuulu,

nii et süüalusel

tasub uskuda iseenese igavikulisusse

või olla nii igav,

et uurija uinuks

ja vandekohus unustaks… 

 

 

Aapo Ilves

LAS MA SOSISTA

 

sõs ku süküs

om muutumah

talves

tuust et suvõaig

lõunahe lindäs

sino ümbre seo käe’

tenopalves

et peät keväjät viil

esihindäh

 

tolle palvega

kitta saa luuja

tuusama jo

sinno kiä lõi

kuigi pelgä

et meelest

läät är ku

kõrra nädälih

sinno nää-õi

 

las ma sosista

ilosat juttu

vast om süämest

tuud sisse ei näe

hõõru sälgä

ku lasõt

säält puttu

no vast lasõt

mul hää’ omma’ käe’

 

 

om jo maailmah

kõgõ nii kipõ

mille om

tuust jo arvo

saa-õi

selle pelgä

et meelest läät är mul

ku ma täämbä

su henge saa-õi

 

las ma lunasta

vällä naa’ patu’

olku tettü

vai elo

viil tuu

tiidä olõ-i

ütte viil satu

ku kisk kipra

ja koolõtas puu’

 

kiä viil tüküs

su tarre kesk talve

kiä viil tulõ

ku ümbre om üü

kiä tuu tulõ

nõst käe’

nii ku palves

sasis hiussit

võtt vallale vüü

 

lupa hummõl

sust joonista pildi

miä jääs alalõ

är ku ma lää

ku ol’t kappi

är käknü

mu pilli

ja ku jälki

taah kevväi om käeh

 

 

 

 

  Arne Merilai

VÕLUFLÖÖT

 

kas akadeemias

akadeemiat loetakse

midagi ühe võrgutava

raamatu kohta

 

nafta asjus

teeb müügimees

selget vahet

mis on savi

 

publikule meeldida

vastumeelsus

ometi lubab

priipääse

 

ei ole tarvis

leivapalukest

käest kiskuda

tuju pärast

 

nõuab ainult

natukene

näitlemist enne ja

aplausi ajal

 

mõrumeel väsib

peale tükkivalt

uhkelt pirtsutab

järjekorras

 

suurlinn on koht

kus heidetakse

inime välja

et sisse mässida

 

tuleks essee

kirjutada mis

põhineb pikal

jälgimispraktikal

 

nagu kõivu

termiidipesa

mida ei usuta

ega loeta

 

oma isudes

teisi ei kõlba

süüdistada

kuigi kaua

 

99

osa sülge

kulub ära

sisetarbeks

 

1 pross on

loomulik kadu

mis ei jäta

päris kuivale

 

see lause

esindab sümpaatiat

talle järgnev

melanhooliat

 

sama salm

väljendab respekti

aga lõpeb

eskapismiga

 

tunne tundeks

hääbub või tääbub

mõistus ei taipa

tuhkagi vältida

 

hea on teha

seda mis ütelda

ülejäänu las

kallerdab kunati