Lumehelbeke laseb lollakatele krae vahele

Andrus Kasemaa „Vanapoiss“ tuletab rahvuskultuuri poliitilistele kallistajatele meelde, et vaesus on suur, eestlased koledad, pidutseda pole siin midagi ja tegelikult oleme me rumalad.

VILJA KIISLER

Andrus Kasemaa on otsustanud lõpuks kuulsaks saada, ja on ka aeg – raamatuid on kirjutatud juba üksjagu, aga tõlgitud pole eriti midagi, ei sulli ega feimi, ainult üksainus Juhan Liivi auhind, peotäis retsensioone ja doktoritöö. Sõber Õnnepalu seevastu on nii kuulus, et pruugib tal uus raamat välja anda, kui kõik kohe hardunult suu sisse vahivad ja kuulavad, rääkigu ta mis tahes.

Homoromaane pole eesti kirjanduses just jalaga segada ja teab kui suurt tähelepanu pole neist peale Emil Tode „Piiririigi“ ükski pälvinud (Ivar Silla „Tantsiv linn“, ka Vahur Afanasjevi „Kosmost“ ja Jan Beltrani „La mala vidat“ võib ehk nimetada), peamiselt nõrgemapoolse kunstilise aluspõhja tõttu. Ülearu suure kunstilisusega ei hiilga ka „Vanapoiss“, aga vähemasti on see homeeriliselt naljakas ja langeb viljakale poliitilisele pinnasele. Pruugiks vaid ühel minister Helmetest selle peale valitsuse pressikonverentsil natuke pröögata, lugejamenu oleks garanteeritud. Sest poliitilises võtmes on tegemist kahe- või koguni kolmekordse homoteerulliga: homoseksuaalse elu kujutamine, aga nõnda, et igaüks näeb oma silmaga: homod on ühed jälgid tegelased – kusevad aknast alla, lähevad mustade jalgadega magama, voodipesu ei vaheta, mitte midagi peale vingumise ja virisemise teha ei viitsi –, kedagi nad ei salli, isegi iseennast mitte. Vähe sellest: nad vaenavad Eesti riiki, jälestavad rahvuslust ja eestlust iseäranis, nii et sobivad lausa igapidi eesti rahva vaenlaseks number üks. Muidugi ei salli nad naisi ka ja see võiks Helmetele iseenesest sobida, aga kindlasti mitte „Vanapoisi“ kastmes: eesti rahvuskonservatiivide misogüünia ei tulene mitte sellest, et neile naised meelelises mõttes ei meeldi, vaid hoopis sellest, et hulk emaseid lihtsalt ei tea oma kohta ja ülesannet, mis on koduspüsimine, laste sünnitamine ja mehe eest hoolitsemine. Nii et Helmed võiksid sellele raamatule kõvasti promo teha ja lõpuks kooliõpikuks soovitada: kaua sa jaurad mingisuguse ühe peremudelite pildi pärast kuskil inimeseõpetuse õpikus, las parem homod ise räägivad, kui ilge on nende elu ja kui jäle on neil seda elada.

Kunstilises mõttes korrespondeeribki „Vanapoiss“ eelkõige „Piiririigiga“, mida on üsna üksmeelselt peetud eesti esimeseks homoromaaniks (kuigi iseenesest võiks sellena märgitseda ka Maimu Bergi raamatut „Seisab üksi mäe peal“, ka mõni Ristikivi romaan võiks ehk arvesse tulla) ning mille müügi- ja tõlkeedule aitas jõudsalt kaasa stiili­puhas kunstiline teostus ühelt ja soodne ajalooline kontekst teiselt poolt. Ajaloolise murdepunkti psühholoogia sõnassepüüdmine kandnuks ka homoseksuaalse tagapõhjata, viimane lihtsalt lisas värvi ja vürtsi. Ent (pseudo-)pihtimusliku mina-vormi viljelejana on Õnnepalu kahtlemata selle palju­kõneldud uussiiruse laine silmapaistvaim täht ja lugeja on tänu minakirjanduse mõõdutundetule vohamisele juba sealmaal, et ega ta muud enam kirjanduselt ei ootagi. Nii et Kasemaa paneb Õnnepalu ette antud rada pidi minema, pöörab aga teadlikult teises, ilus-see-ei-ole-suunas.

Andrus Kasemaagi on alustanud luuletajana ja luuletajaks jäänud, kuid loonud ka kolm minavormilist proosateost. „Vanapoiss“ on kirjutatud sihilikult infantiilses, suuresti lühikeste lihtlausete vormis ja nimelt see teeb ta naljakaks. Eriti viljakas on samas-konstruktsioon, näiteks: „Milline kurbus on olla üksi ja olla vanapoiss, ja samas olla õnnelik, et ei pea naiste vingumist kuulama.“ „Olen ma kade? Jah, olen. Aga endale ka samas ei taha seda.“ Vormiliselt teenivad sama eesmärki ka teised ühe nähtuse kahele aspektile viitavad lausestikud: „Minust ei saa kunagi uhket geid. [—] Võib-olla aastatega ma lepin, et see minus on. Aga seks ikka on nauding, vastik, kole, rõve.“ „Tehku ma siis ise laps. Aga ükski naine isegi ei vaata mind. Ma peaks mõne naise ära vägistama. Aga naine saaks trauma ning lapse saaks teada, et ma vägistasin ta ema kord vaid selleks, et mul oleks laps. Et ma poleks nii üksik.“ Jne.

Lihtlausete suur hulk, võõrsõnade vältimine, ühtede ja samade mõtete varieeriv korrutamine ja lõputud sõnakordused – kui keegi viitsiks kokku lugeda, siis selgub ilmselt, et „Vanapoisi“ kõige sagedamini kasutatav omadussõna „kole“: koledad on naised ja mehed, üldse inimesed ja see inimese elu, lapsed, kui nad on paksud; peaaegu kõik kohad Eestis on koledad, linnad eriti – viitavad selgesti kogu selle nn uussiiruse paradigma parodeerimisele, sest Kasemaa varasem looming sõnavaraaher kindlasti pole. Vastupidi, iseäranis „Leskede kadunud maailm“ ja „Minu viimane raamat“ on vägagi sõnakülluslikud: tõsi, eelkõige etnograafilise väärtusega noomenite poolest. Luuletused on küll algusest peale sõna- ja vormilihtsad – ent kui lugeda neid uuesti pärast „Vanapoissi“, hakkavad needki tunduma iseenda paroodiana, mis oleks juhul, kui see ka päriselt nii oleks mõeldud, eneseiroonia kõrgem klass. Sest infantiilsuses pole autor Kasemaad kahtlustada ühtegi põhjust, see saab olla ainult roll: sõnalihtsuse ja vormiahtruse tagant paistab välja suur lugemus ja hea kirjandusetundmine.

„Vanapoisis“ on Kasemaa oma lugemuspagasi infantiilsuse võtmes pahupidi pööranud: ei saa ju ülearu tõsiselt võtta seda venelaste ootamist, XIX sajandi elu idealiseerimist – kuigi viimane sobib varasemate romaanide minevikuihalusega kokku, samuti Õnnepalu hoiakuga, et kõik suur on ammu enne meid ära olnud ja nüüd jääb oodata veel ainult katastroofi, mis paiskaks kõik segamini, ja sooviga, et juhtuks see juba ometi rutem, saaks kord mööda. Lõpuks on ju ükskõik, kust see katastroof tuleb, nii et miks mitte jälle venelased. Õnnepaluga ühine on ka kurtmine väsimuse ja tüdimuse üle: arvestades, et autor on ainult 34aastane, on see muidugi peamiselt naljakas. Jällegi: minaloogika on varasemate teoste kontekstis täiesti toimiv: kui lesed olid lesed juba väikeste tüdrukute ja noorte naistena, miks ei võiks siis üks pealtkolmekümnene homoseksuaalne mees olla vanapoiss. Nii et kui auväärsed kriitikud hakkavad Kasemaa omailma (seda omailma lehma annab lõputult lüpsta) uue raamatu valguses uuesti kokku panema, ei jää nad hädasse. Väga lahke Kasemaast.

Vanapoisiks ei tee raamatu mina­tegelast mitte (ainult) homoseksuaalsus, vaid poosetav varavanadus ja see, et ta kedagi ja midagi ei salli, eelistab üksi olla (kuigi veel ei saa, sest keha annab endast ühtelugu märku), vedeleda ja vinguda: aga vingumise puhul on ikka hea, kui keegi kuulab ja vastu õiendab, soovitavalt natuke peksab ja poliitiliselt irriteerib, saab vastu vinguda ja jõuda mitmes versioonis korratud tõdemuseni, et kõik on lollakad. See steitment võiks ajendada laiematki kaasaelamist: igaüks saab ära tunda oma sisemise vinguviiuli ja ärgu tuldagu ütlema, et leidub mõni, kelles seda pole. Äratundmisrõõmu pakub ka autorimina eneseesitlus esimese lumehelbekesena (luule taustal täiesti adekvaatne enesehinnang muidugi): jah, sünniaasta poolest on ta selleks liiga vana, laisklemise ja tööpõlgurluse apologeedina aga igapidi representatiivne. Lumehelbekeste põlvkonna elutunne (vt Karl Muru koolkond, aga ka Valdur Mikita; vrd Jaan Unduski „Eesti kirjanike ilmavaatest“, parim kirjanduskäsitus, mis meil üldse on, võime südamerahus välja surra) sobiks ka doktoritöö teemaks: kui sellist pole veel tehtud, siis küllap tehakse. Kasemaast kui esi­lumehelbekesest peab see pihta hakkama ja Kasemaani võiks see ringiga tagasi jõuda, sest „Vanapoiss“ on ju ühtlasi ka kaerahelbekese romaan. Didaktiline aspekt pressib end kohe peale: vaadake ette, lumehelbekesed, selliseks saate te kõik, isegi kui te homod pole.

Ilmselt on „Vanapoissi“ olnud erakordselt lõbus kirjutada ja seda infantiilsuse üle vindi keeramise lõbu pressib ridade vahelt valimatult välja. Kohati tuleb silme ette Hillar Kohv Viinahaualt, ainuke erinevus on see, et Kohv kuuldavasti raamatuid ei loe. Kasemaad ennast oma rõhutatult poeetilise hoiaku ja stiliseeritud kujuna vaevalt keegi haisvates sokkides ja plekiliste linadega voodis magamises kahtlustab, ja noh, aknast välja või kraanikaussi kusevad ju ka hetero­seksuaalsed mehed, mine tea, äkki kuseksid naisedki, kui saaksid. Pikapeale muutub ühe ja sama võttestiku kasutamine muidugi natuke tüütuks, teos on vormiliselt sabatu ja sarvitu, lõpeb seal­samas, kus algab ja vahepeal on ikka ka üks ja seesama, ja kuna igat liiki kordusi on palju, on teost peatüki viisi kõlvanud välja anda ka novellina („Lumehelbeke“ Vikerkaares ja „Eesti novellis 2019“). Nojah, ega tänapäeval peagi novellil enam saba ja sarvi olema, see on veel ainult üks jutt, mis on lühem kui romaan. Teatav kunstiline õigustus on Kasemaal siiski olemas: kuna tema loodud geivanapoiss ongi selline natuke metsa poole kuju, siis sobibki vormiliseks lahenduseks ühtlane joru, mida muud selline minategelane ajada saakski. Vormi poolest on see raamat siiski suuremalt jaolt lugejale pähelaskmine, ja pigem madalas kaares. Meelega muidugi.

Sisulises plaanis võiks huvitavaks kujuneda ideoloogiline ja sotsiaalpoliitiline vastuvõtt: on ju paremäärmuslased esimest korda valitsuses ja laamendavad nii, et Jüri Ratasel püsib helmevalitsuse peaministri mask veel vaevu ees. Eesti mõjukaim päevaleht Postimees tuli lõpuks kapist välja ja kinnitas oma lipukirjaks seista eesti rahvuse, keele ja kultuuri kaitsmise eest läbi aegade ning valitsuse dominantparteid EKRE ja Isamaa on rõõmust ogarad: ometi kord hakatakse õiget ajakirjandust tegema. Vastne rahvastikuminister Riina Solman taaskehtestas esimese sammuna ema ja isa politsei- ja piirivalveameti ankeetides (hüvasti, kooseluseadus ja selle rakendusaktid). Nii et poliitilistesse kallistustesse mattuv rahvuskultuur tarvitseb just hädasti üht vedelvorstist geitegelase minaromaani, mis tuletab rahvusriigi kaitsjatele varavana lapsesuuna meelde, et vaesus on suur, eestlased koledad, pidutseda pole siin midagi ja tegelikult oleme me rumalad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht