Libatõed ja verivorstid

Janika Kronberg paistab idealistlikult uskuvat, et kirjanikule lubatud jälgede segamine ja vassimine pole poliitikule seisusekohane.

MARI PEEGEL

Kirjandusteadusliku publitsistika poolest tuntud Janika Kronbergi jutukogu „Seitse“ sisaldab ka ilukirjanduslikke tekste.

Võib etteruttavalt öelda, et Kronbergi teose aktuaalsus – ja ehk intrigeerivam külg – seisneb autori oskuses näidata kunstiliste valikutega, et poliitika ja ajakirjandus on praegusel alternatiiv­tõdede ajastul snitti võtnud kirjanduslikest mängudest. Ka Kronbergil põimuvad faktid ja väljamõeldised, fiktiivsed kujud ja päriselu inimesed libatõdedeks ja -lugudeks. Segadust on taotletud juba läbisegi esseid ja ilukirjanduslikke jutukesi sisaldava raamatu koostamisel, samuti on pealkirjale „Seitse“ vaatamata kaante vahel lugusid hoopis kaheksa. Enamik tekste on varem ilmunud eri väljaannetes, kuid moodustavad tänu hästi ohjes hoitud ühtsele stiilile kenasti kokku mängiva terviku.

Erinevalt poliitikutest või vandenõuteoreetikutest pole Kronbergi kirjanduslike mängude eesmärk loomulikult paheline, kuid väheke krutskilikku tõeväänamist ja isegi arvamuse kallutamist on tal „lugeja lollitamisega“ (raamatus korduvalt kasutatud väljend) kavas olnud küll. Siin tuleb meelde Kronbergi väide, et kui Mart Helme oleks jäänud kirjanikuks, oleks kõik hoopis parem: „Ta võinuks samal alal jätkata ja kõik oleks praegusest palju paremas korras, vahest oleks isegi kulka stipi peale saanud. Kuid arusaadav, et kirjanduse auditoorium on võimekale inimesele väike ja publikut napib“ (Maaleht 19. VI 2019). Kronberg paistab idealistlikult uskuvat, et kirjanikule lubatud jälgede segamine ja vassimine pole poliitikule seisusekohane.

Hämamine on aga tihti kõnekam kui tõe rääkimine, sest paljastab selle, mis on hämajale tegelikult tähtis. Kronberg on raamatusse pikkinud isiklikud okkad, alustades oma kaheti mõistetavast eesnimest kuni (teatud ringkondades kumu tekitanud) lahkumiseni kirjandusmuuseumi juhi kohalt aastal 2015. Ehk ongi „Seitse“ omalaadne autobiograafia? Kirjutab ju Kronberg raamatu lõpuloos, et: „Ma olin neid tekste avaldades ja lõpuks ühtekokku koondatuna kirjastajale loovutades ühest elust lahti lasknud“ (lk 138). Sel juhul on tegemist omaeluloolise kirjutisega, kus kujundlikkuse ja mänguga kujutatu mõistavad täiel määral lahti muukida vaid autori lähedasemad sõbrad ja vaenlased. Teised ei pruugi nii passinime kui ka pseudonüümiga või nii tegelase kui ka joonealuse märkusena nende ette ilmuvat autorit alati äragi tunda. Neile jääb kaastähenduste mõttes veidike vähem tummine tekst koos kerge väärtõlgendamise võimalusega. Seejuures ei saa öelda, et „Seitse“ oleks ka mingi Tartu kirjandusteadlaste siseringi tekst, kaugeltki mitte. Nii väikseks ei lase kirjanik oma auditooriumil nüüd ka kahaneda.

Põimiku avalugu „Nime võim“ on mõtisklus mehelt, kellele on vanemad pannud nime, mida üldjuhul kannavad teise sugupoole esindajad. Mees nimega Janika hoiab alati kaasas isikut tõendavat dokumenti ning on valmis viskuma oma identiteedi kaitsele ka triviaalses olukorras, nagu seda on raamatupoes ostu eest tasumine. Autoril on „teine“, samuti raamatuoste sooritav Janika Kronberg, naine, kellega kohtumisest tähenduslikus paigas – raamatupoes – ta fantaseerib. Seisuga 9. mai 2003 oli Eestis ka kolm meessoost Janikat. Eesnime tekitatud eksituste ja äravahetamiste komöödia on esitatud elegantse resignatsiooniga – see on vaja avaliku huvi rahuldamiseks eest ära saada, et asuda teiste, olulisemate teemadeni. Seda, et Janika Kronbergi nimeküsimus paelub ka kirjanduskauget avalikkust, näitab asjaolu, et lugu on aastal 2007 lisaks ajakirjale Akadeemia ilmunud ka uudisteportaalis Delfi.

Loo „Direktori lahkumine“ žanr on määratletud bizarro’na (joonealusest märkusest selgub, et stiilimääratluse ristiisa on Janek Kraavi, üks paljudest Kronbergi tekstidesse jõudnud kirjandusinimestest). Sürrealistlik mõistulugu see tõepoolest ka on. Eesti kultuurile olulise institutsiooni direktor lahkub ning tema testamendi järgi korraldatakse talle Nüpli järve ääres hinduistlike mõjutustega (raamatu)põletusmatus. Institutsiooni uueks direktoriks pürgib hiina filosoofiadoktor Mao Wen, kellel tuli pähe geniaalne mõte toimetada eesti vaimne pärand masintõlke abiga hiina keelde. Hiinlasele pakub ausat konkurentsi direktori matuste ainus kõneleja Professor, kes soovib eesti kultuuri päästa universalismiga, mis saavutatakse humanitaaria arutelude ümber­panemisega täppisteaduse keelde. Pilades eesti kultuuri- ja teadusilma kalduvust iga hinna eest innovatsiooni ja suurte riikide kultuuri kummardada, paljastab Kronberg oma humoristitalendi.

„Seitsme“ ainus seni avaldamata lugu „Verivorstid“ kisub aga kohati lausa jämekoomiliseks. Minajutustaja suusatab ema palvel külla ökoelu ja – nagu tähelepanelik lugeja peagi taipab – kannibalismi viljelevale koolivennale ning viib talle kingituseks „Seitsme“ eksemplari. Jutt läheb lastele ja selgub, et pererahva andekas poeg olla isa kirjelduse kohaselt „seksi nahka läinud“ ja pidanud naiseahistamiste karistuseks läbi tegema soovahetusoperatsiooni. Manivaldi suu läbi naerdakse „Verivorstides“ välja sellised moodsa ühiskonna teemad nagu sookvoodid ja -vahetus, ahistamissüüdistused jms. Ühtlasi täidab Manivald „Seitsme“ ideaalse möödalugeja rolli. Ta arutleb raamatu kaanekujundust uurides: „Aga need naiste jalad ja kaamelid? Et naine on siis nagu iha ja kaamel nagu Maroko, millest siin ka kirjutad? Pane iha ja Maroko kokku ja saadki kõrbe, kas seda sa igatsedki – kas tahad olla kõrbes? Või tahad ise luua enda ümber kõrbet?“ (lk 136). Autorit väärtõlgendused ei murra: „Kas ma jäin nende väärtõlgenduste [—] tõttu kuidagi vaesemaks? Vaevalt küll, sest tundsin, et just nende toel tekstid kasvavad ja elavad rohkem oma elu. Ja et ma võin nad rahumeeli maha jätta, nendega hüvasti jätta“ (lk 138). Ühtlasi maitses Manivaldi pakutud oma pere liha minajutustajale hästi.

„Verivorstid“ tõmbab Kronbergi jutukogule joone alla. Kellega me selles köites siis õigupoolest kohtusime? Autoriga, kes ennast peites ja alternatiivseid tõdesid pakkudes ennast siiski peita ei suuda ega tegelikult vist tahagi. Kronbergi erudeeritud konservatiivsus ja avatud rahvuslus tõusevad muu eluvahu tagant ilusti välja. Need on jooned, mis passiksid hästi ka poliitikuile. Kui see nii oleks, siis ei saaks ka neile väikest mängulisust pahaks panna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht