Kui veidrad nad siis ikkagi on?

Novellikonkursi „Minu veider armastuslugu“ parimates töödes ei kaldu armastus ja veidrus korraga ilmnema.

MAIA TAMMJÄRV

Kuidas kirjutada XXI sajandil armastusest nõnda, et see ei mõjuks klišeena? Tõepoolest, kõik kogumiku 13 autorit on selle üle pead murdnud, püüdnud teadlikult üllatada ja jõudumööda klišeesid vältida: armastus, jah (kas pea kogu kirjandus polegi siis armastusest?), aga proovime nõnda, nagu teised tingimata ei kirjutaks. Võib küll arvata, et raamatu aluseks olnud novellikonkursile teemal „Minu veider armastuslugu“ – mille korraldasid Puändi raamatupood ning Loomingu Raamatukogu üheskoos – laekunud 128 novellist1 mitte kõik ei suutnud seda nii(gi) edukalt, kui lõpuks kaante vahele jõudnud.

Olukorras, kus lähteülesanne suunab otsejoones armastuse juurde, ilmneb klišeesse kaldumise oht eriti teravalt küllap kirjavormi valimisel, aga oleks ka kummaline, kui seda siin üldse ei oleks. Kogumikus esindab kirinovelli Art Lukase „Kiri kallimale“, mis algab (riskantsete) sõnadega „Kallis Anna! Millal viimati kirjutasin Sulle?“ (lk 19). Iiris Viirpalu on oma arvustuses välja toonud aga just selle loo (ning Paul Vasingu „Halastusseksi“) „iseäranis mõjusad süžeepöörded“.2 Kui maitse-eelistus kõrvale jätta, peab ütlema, et üllatas see lahendus pisut küll: kulminatsioonile eelnev on komponeeritud oskuslikult ja mida muud ühelt õnnestunud novellilt õieti tahta.

Sündmusi käivitada ja edasi arendada võivad teisedki ürikud või (mälu)jäädvustused: mõni foto (Jan Kausi „Leib“) või päevik (Helery Pika „Mats“), raamatud ning lapse- ja noorpõlvemajad (Katrin Tegova „Armastus pärast“) – ikka mineviku poole tõmbab sulg siin autoreid. Ka lugu, mis algab horoskoopidest ja seega justkui tulevikku vaatamisest („Berit Kaschani „Kevadine armuhoroskoop“), viib tegelase painavatele minevikuradadele ja uue kirjapandud jäädvustuse – surmakuulutuseni. On muidugi loomulik, et konkursi teema on siinseid (autoreid ja) tegelasi minevikku vaatama innustanud.

On ka teistsuguseid lahendusi. Näiteks pakub paralleelelu/-armastust Kai Kase humoorikalt irooniline „Fenkol“. Kes ei tahaks endale mõnikord paremat (või mitut) elu ette kujutada? Aga siis äkitsi tuleb jälle minevik sisse, poeetiliselt ja ootamatult, ehk lausa madis­kõivulikult. Ja irooniline hoiak pudeneb rattakummide all maanteetolmuks: „Aga vastused, vastused tõelistele küsimustele? Näiteks need karikakrad maantee ääres, miks need on nii tähtsad? Kohe selgitan, kirjeldan situatsiooni. Sõidan jalgrattaga mööda tuttavat teed. Suvi, Eesti suvi, mõni aasta tagasi, igal aastal“ (lk 144).

Selge, et minu sellekohane liigitus on tinglik, ehk ka juhuslik – liiati sisaldab hea lugu enamasti mitut lahendust või motiivide hübriidi –, ent siiski näib kogumiku lugudes enim kasutatud olevat mingisugust võimaliku/kujutletud/potentsiaalse armastusloo motiivi. Nii kohtume Marju Bakhofi „Patsiendis“ kangelannaga, kes armub oma perearsti (ja mõndagi eriarsti eest saladuseks jätab), ning Mario Pulveri „Kohvis“ tegelasega, kes oma erootilistes unelmates naabritüdrukuga aega veedab, tundes muidugi koos sellega pea kohustuslikult kaasnevat häbi. Armastus või mitte, s.t päris või mitte, tekst on tõhus.

Mingisugusele võimalikule armastusele järgneb vist ka Aliis Aalmanni „Kuu peale“ peategelane Eduard, kelle karikatuursus paisub kohati liiga jantlikuks, aga loos on siiski realiseeritud tegelaste lihtsavõitu dünaamikas sisalduv huumoripotentsiaal: „Ta armastas ka naisi. Mõni oli lihtsalt nii ilus, et ei saanud teisiti kui armuda. Mõni oli tark, mõni kandis õhulisi kleite. Eduardile meeldis, kui silm sai puhata“ (lk 47); „Eduard muretses, et Liisa teda ei märkagi. Naisel oli silmarõõme üle linna, aga keegi neist polnud päris see, mida süda ihkas. Kel oli viinaviga, kel muud aurud, kes oli lohakas, kes vaene, ülbe, hoolimatu, kaabakas või lihtsalt loll“ (lk 48).

Animaator, karikaturist ja isikupärane jutukirjanik Ave Taavet.

Erakogu

Üllatuslikum (ja armastuse teemast kaugemal) on Jan Kausi „Leiva“ lahendus, mille võiks liigitada algusest peale realiseerimata määratud armastuslooks: „Igatahes ei lasknud ma valmistada seda leiba usu, vaid pigem uskmatuse pärast. [—] Kui oleksin olnud oma meetodis jäägitult veendunud, siis ehk poleks ma leiba mehele kinkinud. See mees polnud üldse minu maitse. Või kuidas öelda. Võib-olla oli ta pigem liiga vana. [—] Aga ikkagi. Ma olin kolmkümmend viis ja vallaline, peaaegu juba kolmkümmend kuus. Sellises vanuses hakkad kasutama igasuguseid võtteid, katsetama asjadega, mis oleksid viie aasta eest pälvinud sult vaid üleoleva muige“ (lk 15).

Armastusest enamgi tekitab kogumikku silmitsedes küsimusi konkursi ülesandepüstituses sisaldunud veidruse­aspekt. Kui lugejal on küsimärk kuklas, tabab teda raamatu vältel korduvalt mõte, kui veidrad need lood lõppeks ikkagi on. Teisalt võimaldas ette antud tingimus läheneda teemale ka üllatavuse kaudu – mida paljud autorid ka kasutasid –, aga see on teadagi niigi klassikalise novelli eelduseks. Pole tarvis rõhutada, et see, mis on ühele veider, ei pruugi olla teisele (ja/s.t niikuinii on kõik subjektiivne) – liiati ei nõua konkursi tulem ehk seesinane arvustatav raamat ju enam veidruse nõude täitmist. Ootamatult kummaline oli aga täheldada, et nende väheste lugude puhul, mille sisu veidraks hindan, kerkis jällegi küsimus, kus on siin siis armastus. Millegipärast mõlemad koos ühes loos hästi ilmneda ei taha. Ehk on selleski tõdemuses midagi elulist.

Võib-olla on Loone Otsal jutus „Minu suhe saatanaga“ õnnestunud täita mõlemad tingimused. Miinuseks on siin küll liiga palju ette ära ütlev pealkiri, mistõttu jutustuse esimese poole, s.t lahenduse ja selgituseni viiv, ülesehitus ei ole õnnestunud – pealkiri ütleb välja selle (ja ütleb kohe), mida tekst täiesti olemasoleval kujul oleks saanud ka kenasti näidata. Silma torkab see teiste tekstide taustal siiski, kas või juba ajastu ja žanri valikult.

On küll mõnigi lugu, mis konkursi kummagi märksõnaga ei haaku, näiteks „kunderalikkuse eripreemiaga“ pärjatud Paul Vasingu „Halastusseks“, mis on omamoodi isegi huvitav, aga, alustades küll mõlgutusega ühepoolse armumise ebavõrdsusest, jätkab jutustaja kohe samal leheküljel tõdemusega loo ainsate tegelaste kohta: „Oliver ja Maret ei olnud armunud. Ei hetkekski, ei vähimalgi määral“ (lk 54) jne. Nõnda süveneb teksti lugedes üha enam mulje, et autor on püüdnud ühte lukku mahutada liiga palju elu jooksul pähe turgatanud mõtteid, mis omavahel kokku ei sobi. Muidu rõhutatult küüniline ja dissotsieerunud meestegelane takerdub püsivalt liiastesse klišeedesse, pajatades näiteks nooruses käest lastud armastusest: „Ta oli jumaldanud nende suhte kahepoolset süütust, seda, et neil kummalgi polnud mingit minevikku ja nad olid mõlemad teineteisele väravaks uude põnevasse maailma“ (lk 63). Jah, autori taotlus on eeltoodud tsitaadis küllap lihtne vastandus – näidata kalestunud tegelase süütut noorust –, aga juba grammatiliselt ei mõju see veenvalt.

Niisiis (selle väikese erandiga) nõustun üldjoontes žüriiga: lood, mis konkursil esile said tõstetud, kipuvadki olema kogu huvitavaimad tekstid. Nende hulka kuuluvad peale juba käsitletud juttude veel Katrin Tegova „Armastus pärast“, mis üllatas korduvalt ja tingis korduvalt äratundmisi (subjektiivne!), ning (võib-olla iseäranis) Ave Taaveti „Soojuspumpade müüja“, mille kohta võin öelda, et see on niisama sümpaatne ja tore tekst, kui Taaveti omad ikka kipuvad olema. Pole muidugi üllatav, et just need kõige paremad lood minu meelevaldsele klassifikatsioonile üldse alluda ei taha.

1 https://kultuur.err.ee/1215958/selgusid-novellikonkursi-minu-veider-armastuslugu-parimad

2 https://kultuur.err.ee/1608262806/arvustus-kui-suvi-ja-armastus-peale-tuleb

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht