Kriitikast, subjektiivselt

Ei oleks midagi lahti, kui asendada „kriitika“ lõplikult sõnaga „retseptsioon“ ehk „vastuvõtt“.

MADE LUIGA

Made Luiga: „Olen algusest peale eksinud kriitika heade tavade vastu, järjekindlat rõhutanud oma mina, see on aga ju nii ebaviisakas! “

Made Luiga: „Olen algusest peale eksinud kriitika heade tavade vastu, järjekindlat rõhutanud oma mina, see on aga ju nii ebaviisakas! “

Krõõt Tarkmeel

Olen viimastel aastatel läbi lugenud rohkem raamatuarvustusi kui kogu varasema elu jooksul. Lugesin läbi üsna kõik, mis avalikult saada oli: Vikerkaare, Sirbi, Loomingu, ERRi kultuuriportaali, päevalehtedes ilmuvad nupud ja sinna juurde ka ohtralt eriti pakse, siledal siidisel paberil kriitikakogumikke. Kusjuures tähed on sellistes raamatutes veel vanamoodsalt väikesed!

Kui mingi elunähtus hakkab inimese elus niivõrd domineerima, siis endisaegsetes terminites võib seda nimetada „pöördumiseks“. Nagu tõeline ärganu kippusin oma vastseid vaateid usuhullu järjekindlusega igal pool kuulutama. Kogu see kriitika paberil ei ole midagi, võrreldes sellega, milline kriitikatorm valitses mu peas! Küll ma juurdlesin ja leidsin vigu laita. Ometi olin ma enne päris normaalne inimene, lugesin raamatud nagu harilik surelik, mõni meeldis rohkem, mõni vähem, aga pead ma nende üle liialt ei murdnud. Muidugi olen alati tahtnud parematest raamatutest mõne teise kena inimesega vestelda, aga ega elus siis alati selliseid käepärast ole. Laias laastus võib öelda, et eredamad lugemiselamused jäävad ikka sinna noorusaastate kanti, kus raamatud tõepoolest noore nõrga hinge peale tulerauaga märke põletavad, ja nüüdsele ajale, kus iga loetud raamat hakkab eelmistega kõnelema. Ja ma ei neela neid enam, vaid loen sadakond lehekülge päevas, vahel vähem, mõni päev ei loe ridagi. Ma loen neid aeglaselt ja mul on petlik tunne, et saan suuremast osast aru.

On aga hoopis teine asi, kas rääkida raamatutest nii, nagu sulle tundus, arendada nende najal vabalt keerlevaid mõttevooge, või täie teadlikkusega kukkuda kellegi loomingut arvustama. Lugesin enne ja loen ka nüüd tekste nende autori peale mõtlemata. Kui mulle miski meeldis, siis raamat, mitte tema autor! Nüüd olen muidugi hulga kirjatükkide poolt valgustust saanud, et autori isik on ikka koledasti oluline. Igal pool hakkavad silma artiklid, kus innukalt seletatakse kirjarahva reaalsuse ja loomingu kokkupuuteid, kuni selleni välja, et prototüübid nimepidi üles loetakse. Õnneks pole mul au tunda Hemingway sõpru, kelle pealt ta oma „Ja päike tõuseb“ tegelased maha viksis. Nii et minu jaoks ei muutunud midagi. Väga kahtlen, kas mõni eesti reaalidega opereeriv kirjateos minus detektiivikire tekitaks.

Ometi on tunda, et omamaise ilukirjanduse arvustused on autori poole kaldu. See tõdemus ilmnes siis, kui tudee­risin suurel hulgal tõlketeoste kohta kirjutatud artikleid.1 Need tegelesid rohkem ikka teose kui autori kvaliteetidega. Väliskirjandusele leitakse ka justkui rohkem ja laiema diapasooniga arvustajaid, kes ei pea karisid kartes laveerima siinsetes ahastes kirjandusvetes.

Lugejast kriitikuks

Ennast ma arvustajaks ei ole pidanud, raamatutest kirjutasin blogis puhta lõbu pärast, ütlesin, mis sülg suhu tõi, ja ei tulnud pähegi midagi karta. Praegu on asjalood nii, et ma mitte ei edasta vahetut arvamust, vaid lasen selle läbi mitmesuguste kontrollfiltrite. Riiklikult rahastatud kultuuriväljaanne seab formaalsed piirid ja sisemised kammitsad. Õnneks on teravamad pliiatsid mu kirjutajapositsiooni õigesti hinnanud: Johanna Ross nimetab seda „lugemismulje kirjapanekuks“2 ning ma olen temaga täiesti päri. Minu meelest ei ole kellelgi õigust enamaks kui oma mulje edastamiseks. Isegi kui keegi on lõpetanud 57 ülikooli ja need kõik kirjandusteaduse alal, jääb ta alati üheks isikuks oma kindlate eelistustega, ei muutu maailmavaimuks, tema valduses ei ole tõde. Ka kriitik on ju eeskätt ja eelkõige ikkagi lugeja. Ja kui ta seda enam ei ole, siis häda talle!

Ega ju kõigil lugejail pea olema ega saagi olla ühesugune maitse ja hinnang. Inimesed on oma sisemiste vajaduste poolest väga erinevad – kellele sobib lohutus-, kellele ängistusraamat, kellele kurblik, kellele reibas, kellele arutu, kellele süvitsi minev, kellele selge ja kuiv, kellele müstiline. Ja kuidas peaks loomuldasa kriitiline ning klaar mõistus erapooletult hindama seda, mis tema enda vaimulaadile enim sobib, mis on talle lähedasim või seda, mis on sellest kaugel nagu Maa Kuust? Ta võib küll kõigest hingest püüda objektiivsust, kuid selge on see, et kiitust ja mõistmist jagub tal rohkem selle jaoks, mis talle enesele enim meeldib. Muidugi on meie aja ideaaliks ebateadusliku isikliku arvamuse asemel kuulutada tõdesid, mis kehtiksid kõigile ja kõikjal. Paraku ma ei jaga usku selle võimalikkusesse.

Tundsin, et hakkan libisema lugejast kriitikuks, ja tõmbasin hädapidurit. Mitte selles ei ole asi, et ei julgeks kaaskodanike loomingu kohta kurje sõnu öelda, kui põhjust näib olevat. Lõppude lõpuks ei hakka sind keegi kunagi armastama, nii ütles mulle üks pisut mornivõitu kirjandusteadlane. „Seda ma tean,“ vastasin mina. „Mul pole nende armastust üldse vaja. Ma tahan lihtsalt lugemisest rõõmu tunda.“ Ei taha lugeda raamatuid kriitilise eelhoiakuga, mõttes peas sekundaarset teksti ette valmistades. Aga veel lihtsamalt öeldes ei taha raskusi. Ometi sosistab miski sees: „Nahahoidja! Allaandja!“

Olen algusest peale eksinud kriitika heade tavade vastu, järjekindlat rõhutanud oma mina, see on aga ju nii ebaviisakas! Vahel saab toimetaja küüned vahele ja kraabib „minad“ lausetest maha, muutes kogu väljenduse kuidagi leebelt umbmääraseks. Ent ometi on mul tõrge lugeda arvustusi, mis võtavad mõne õnnetu teosehakatise ja vaatavad seda igavese ja kõikjal viibiva kohtumõistja pilguga, kellel pole arvustaja isikuga vähimatki seost. Ei teagi, kust need mõtted tema pähe said, kui need mina seest ei sündinud. Kirjanikest arvustajad on enamasti sellest trendist priid. Nad kohe ei oska oma minast lahti lasta. Vikerkaares arvustas P. I. Filimonov vene luulerühmituse Orbita väljaannet täiesti häbitult isiklikust vaatepunktist. Nimetas seda arvustuse asemel armastusavalduseks! 3 Andrus Kasemaa ütleb varjamatult välja, et talle meeldivad memuaarid, selgitab, mispärast meeldivad, ja ta jutt on aus ning huvitav lugeda.4 Paavo Matsin näeb ka teiste teostes eelkõige neid tumedaid hoovusi, mis ta endagi loomingut kannavad. Mait Vaik lahkab kaasautoreid samasuguse psühhootilise innuga nagu oma juttude tegelasi. Jne. Nii juhtus ka minuga: millegipärast leidsin muudkui aga, et arvustatavad autorid kirjutavad samadest asjadest, millest ma isegi rääkida püüan. See tegi mind rahutuks ja masendas. Kuidas ma siis kõike nii isiklikult kogen? Kus on universaalsed tõed? Minu käes nad ei ole.

Ja ei olekski midagi lahti, kui „kriitika“ asendada lõplikult sõnaga „retseptsioon“ ehk „vastuvõtt“. Vastuvõtt võib olla lahke, kuri, külm, olematu, ametlik, ülistav, kõhklev, ettevaatlik, küündimatu jpm. Mõnes seltskonnas mõnda ei sallita, mõni seltskond lihtsalt ei tõsta häält. On agressiivseid müügimehi ja vaikseid üksiklasi. Mõni autor müttab ise oma raamatut promoda, mõnel on abiks tugevad kirjastused. Mõni ootab lihtsalt, käed rüpes. Tean üht algajat autorit, kes hoidis oma luulekogu tiraaži mitu kuud kodus voodi all, sest ta ei julgenud seda poodi viia. Raamatute lähtepositsioon ei ole võrdne: mõnel autoril on aastatega kogunenud arvestatav renomee, tutvusi ja püsiaustajaid nii arvustajate kui lugejate hulgas. Mõnda raamatut esitletakse Estonia talveaias, mõnd eikusagil. Mõni raamat läheb Eesti tuurile, mõne teise autor tutvustab oma loomingut külaraamatukogus neljale kohaletulnud huvilisele. Mõni raamat pääseb teleekraanile ja vallutab müügiedetabeleid, aga Looming või Sirp sellest kirjutada ei taha. Küllap selline ongi asjade jumalast seatud kord, kuigi vildakas.

Karm, pädev, küündimatu …

Kirjandusest võiksid enam kirjutada nii tõlkijad kui ka toimetajad, kes otsesõnu elavad tekstide sees nagu kalad vees. Ega päris teadlaste artikleid ka liiga tihti ei näe, põhjusigi pole raske taibata. Kriitiku leib on kibe ja õhuke. Võib-olla peaks ajakirjandus kriitika asemel tellima ees- või järelsõnu, sest kui sellised raamatutes on, siis on need peaaegu alati hästi kirjutatud, pädevad, annavad autorist ja tema loomingust rohkem aimu kui nn kriitika. Ma ei hakka siin lühiloos täpsemalt eritlema kõiki neid arvustuselaadseid tooteid, mis varieeruvad arusaamatu sisuga toimetamata nupukesest tõsiteaduslike ülipõhjalike käsitlusteni – no näiteks Hasso Krulli arvustus Tõnis Vilu loomingule viimases Vikerkaares.5 (Siin tuleb vahelepõikena öelda, et inimene ikka areneb. Ma olen hakanud Hasso Krulli artiklitest aru saama! Varem jätsin need kõik pooleli. Nimetatud kirjutis aga täitis lisaks muudele ka põhikriteeriumi: ma tahan nüüd Vilu tekste lugeda.) Kirjanduskriitika on vähem institutsionaalne kui kunsti- või teatrivald, kus ikka vist ei ole nii, et näitleja või kunstnik leheveergudel oma kolleegi tööd ülistab või maha teeb. Kirjanikud peavad lisaks loomingule tihtipeale ka musta töö ise ära tegema ja mis siis imestada, et nad pole just kõige ühtehoidvam kogukond.

Janika Kronberg rääkis „Kirjandusministeeriumis“, et karm kriitika tuleb autorile ainult kasuks. 6 Siis autor areneb. Ma tõtt-öelda kahtlen selles. Kui autor ei taha, siis ta ei usu ja õigupoolest ta ei peagi. Sest mis tarku juhtnööre saab vastandlikest arvamustest? Nii ju tihtipeale juhtub – üks kiidab nimelt seda, mida teine laidab. Ei mingit muud teadmist kui seda, et lugejale antud teos ei ole enam sinu, vaid nende oma. Vaidlemisest pole tolku, võid ju küll öelda, et ei olnud nii! Nii ma küll ei mõelnud!

Selleks et karm kriitika aitaks autoril areneda, peaks olema sisse seatud või säilinud austus kriitika institutsiooni vastu. Napib kriitikutest autoriteete, keda valdav osa autorkonnast tunnustaks. Vähesed head kriitikud ei jõua ju ometi kõike ilmuvat vaagida. Uuenduslikud autorid hävitatakse alguses alatihti, ja hiljem, ka siis, kui nad kaanonisse vastu võetakse, jääb nende vastu valitsema mingi võõristus: näiteks E. T. A. Hoffmann, kellele tema hea maitse piiridel balansserimist mitte kõik ei suuda andeks anda. Kui tahes kõrgel kohal võivad eesti kirjandusloos olla Jaan Oks või Vaino Vahing, aga nad jäävad ikka kirjanduse äärealade esindajateks, nende tekste ei tõlgita … Siinkohal on paslik meenutada kriitika manipuleerivat rolli. Kriitika on ju ühtlasi ka majandusliku heaolu ja võimu instrument. Vähemalt varasematel aegadel on nad autoreid parnassile tõstnud või põrmu paisanud. Ka tänapäeval on kriitikuile mingi mõjuvõim jäänud, kas või sümboolne.

Autor ei suuda nagunii iial ette näha kõiki võimalikke imetõlgendusi. Keegi mulle tundmatu isik peab Facebookis Raamatusirvija-nimelist lehekülge, kuhu ta kogub kokku päris suurel hulgal raamatublogide kirjutisi.7 Aeg-ajalt ma klõpsan mõne lahti ja seal on elu ikka päris kirev. Mõned postitused on ajakirjandusväljaannete omadega samaväärsed. Kuid leidub ka väga spetsiifilisi, näiteks ainult armastusromaanidele keskendunuid.8 Mõni blogija loeb peamiselt ingliskeelset ajaviitekirjandust, mida soetab odavalt kasutatud asjade kauplustest.9 Ka põgusal sirvimisel avaneb täiesti hämmastav lugemiseelistuste, harjumuste ja arusaamade virvarr. Kriitikute peale vaikselt solvuda võib, see on igatahes lubatud. Aga mida teha lugejatega, kes loevad tekstist välja jumal teab mida? See võrdlus võiks autori honoreeritud raamatulugejate vastu ehk taltsamaks ja sallivamaks muuta.

Eks ka n-ö päris kriitika puhul olene kõik sellest mõistatuslikust „toonist“. Mõni võib täitsa teravalt sakutada, kuid see ei pahanda, vaid paneb mõtlema. Hea arvustuse harva täidetud kriteerium on käsitletava kirjatöö vastu huvi äratamine. Seda võib vabalt teha ka säravalt hukkamõistev lahmimine. „Mis seal siis nii kehva on, peaks kohe lausa uurima,“ mõtleb mõni. Ühesõnaga, autor, kui ta on tuim tükk, ei lase ennast segada. Rohkem tuimi tükke autoriteks! Kirjutage aga edasi oma kehva värki, liitun teie rõõmsate ja lootusrikaste ridadega. Alati võib ju olla, et hoopis kriitik on loll, vana kontra ja tagurlane.

Risttolmlemine kriitikapõllul

Peale küündimatuse on veel üks tendents, mis mind arvustuste juures häirib. See on pealiskaudne lahterdamine. Pruugib mõnel tähtsamal tegelinskil sõna lendu lasta, kui see levib tekstist teksti ja kleebib ennast igale poole. See on üleilmne nähtus. Hea näide on Djuna Barnesi „Öömets“, mis hiljaaegu „Loomingu Raamatukogus“ ilmus. Eluajal tegi autor kõik selleks, et mitte lesbikirjaniku lahtrisse löödud saada – ja seal ta nüüd istub, esimeses reas. Ja see T. S. Elioti eessõna käib temaga kaasas nagu naelutatult. Oleks ju hea, kui lugeja otsustaks ise, oma peaga, kui talle ei antaks nagi, mille otsa ta saab oma arvamise mütsi riputada.

Küllap on seegi igivana igatsus: olla vaba märkidest, templitest, lahterdustest. Sellist igatsust rahuldaks kõige paremini see, kui teosest keegi kunagi ridagi ei kirjutaks. Kas mitte Karl Ristikivi ei öelnud, et kirjutada võivad kõik, ärgu ainult eluajal avaldagu, siis jääb hulga tülinat olemata? Ja kuskilt teisest raamatust on meelde jäänud lause, et autorile ainus vastuvõetav kiitus on lihtne: „Mulle meeldis. Mulle meeldis väga.“ Meeldimise põhjusi eritledes on juba oht kõvasti mööda panna. Sestap tuleks autor ja tema isik üsna ära unustada, sest see ei ole üldse oluline. Oluline on ju raamat! Tekst, teos, taies, interpretatsioon, esitus, sooritus, mis iganes kunstilise ambitsiooniga produkt, mitte tema valmistaja. Autori surmast on aga asi meie visuaalses argipäevas kaugel. Kogu oma isikuga, naha ja karvadega pannakse ta müüki edendama. Vaene Sofi Oksanen peab vist terve eluaja lillade saabaste ja lilla suuga ringi käima. Rääkimata sellest, et Houellebecq peab suitsetama kaks pakki sigarette päevas, kandma vana jopet ega tohi käia juuksuris. Sa teed oma raamatu külge iseendast kollast ajakirjandust, kas tahad või ei taha.

Paraku ei saa kuidagi mööda tõsi­asjast, et juhul kui olla korraga nii autor kui ka kriitik, lähevad asjad iseäranis keeruliseks. Tahad mõne raamatu kohta sitasti öelda, omast arust õigusega, aga raamatu tagant paistavad autori kõrvad. Lausa kahed kõrvad, kriitikust kirjaniku ja kritiseeritava kirjaniku omad. Siis justkui sa ei räägikski teosest, vaid tahaksid mõõta oma rivaalile tekstipõllul. Kujuta vaid pilti, kuidas üks kartul teise kartuli luule kohta sõna võtab. Kas seda ei võiks teha siis vähemalt peet või kapsas? Mõistke seda metafoori laiemalt, olen tihtipeale mõelnud, mis juhtuks, kui teha risttolmlemist, panna arhitektid, muusikud, näitlejad, lauljad ja kes kõik veel kirjutama raamatutest ja kirjanikud näiteks sümfooniakontserdist ja sotsiaalsest kunstist. „Ära taha,“ ütles üks mu teine kirjandusteadlasest tuttav, „tulemus oleks hirmus.“ „Tulemus on ju ka praegu hirmus, siis oleks ehk vähemalt huvitav,“ arvasin vastu. Igatahes tasub proovimist. Kuidagi peab ju selles väikeses ökosüsteemis värskust ja elurõõmu alal hoidma. Ma kirjutaksin hea meelega järgmine kord mõnest filmist, etendusest või näitusest. Diletant olen ma niikuinii, aga siis oleksin selline värske, rõõmsa lapsesilmaga diletant, kes märkaks võib-olla seda, mis proffe enam ammu ei huvita. Täpselt nõndasama tulin ma ka kirjandusse – sellise vanapoolse vasikana.

Ärge mõistke mind valesti. Ma ei taha arvustusi ära keelata ega maha teha. Nendest kooruv tõde on hoopis laiem ega käi vaid ühe raamatu kohta. Seda märkab kogumikke lugedes – suures hulgas koos ei peegelda need mitte ainult kirjanduse, vaid kogu ajastu nägu. Ja just tugevate isiklike seisukohtade, omanäoliste ja põikpäiselt kaanoneid eiravate kriitikute arvustused on samaväärsed ja vahel ka väärtuslikumad kui nende aineseks olnud tekstid. Kriitika, mis tundub nii päevakajaline ja lühiealine žanr, saab tõelise mõtte ja tähenduse alles ajaga. Mida mitmekesisem on kriitika, mida erinevam, seda soodsam on kirjandus- ja üldse elukliima. Ei ole olemas ühte ja õiget tõlgendust, vaid inertsed, aeglaselt muutuvad tõlgendused, mis liiguvad nagu mandrid vahevööl. Asju hinnatakse ümber, kaanoneid muudetakse, see kõik toimub aeglaselt, sajandite jooksul, vahel ka ühe ropsuga suurte raputuste aegu. Kriitika on kultuurikaanoni üks mikro­osistest, nendest see lõpuks ehitub nagu korallidest rahu.

1 Vt Made Luiga, Kriitikast poliitikani. Rmt: Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat „Tõlkija hääl“, 2016, nr 4, lk 48–55.

2 Kadri Naanu, Pädeva põimlause ootel. Intervjuu Johanna Rossiga. – Värske Rõhk 2016, nr 47 (sügis), lk 56–65. http://va.ee/13-intervjuu/166-paedeva-poimlause-ootel-intervjuu-johanna-rossiga

3 P. I. Filimonov, Oskus elule kaotada. – Vikerkaar 2016, nr 6, lk 98–101.

4 Andrus Kasemaa, Inimene arsti juures. – Sirp 14. X 2016.

5 Hasso Krull, Tardumusse venitatud avaus. Tõnis Vilu utoopiline aeg. – Vikerkaar 2016, nr 9, lk 100–108.

6 ETV, 27. IX 2016.

7 https://www.facebook.com/Raamatusirvija/?hc_ref=SEARCH&fref=nf

8 http://lovekad.blogspot.com.ee/

9 https://looduskodu.wordpress.com/2016/09/15/lugemisaasta-2015-2016-ja-korvalepoige-veini-juurde/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht