Kiviräha muhe posthumanism

„Mälestuste“ väikesed empaatiaharjutused kutsuvad samastuma nii Hiinas masstoodetud plastikkrooni kui ka parginurgas lösutava kiviga.

AVE TAAVET

Mälestused libisevad kergesti käest ja muutuvad ajas, sestap püütakse anda neile ikka vastupidav ja raskepärane vorm. Monumendid on tehtud raskest, kestvast materjalist: marmor, graniit, pronks. Pildistamine, eriti enne digiaega, oli tõsine ettevõtmine. Inimesed püüdsid fotokujutistel välja näha võimalikult ilusad, väärikad ja terved, riietuti parimatesse rõivastesse, et kesta sellisel kujul läbi aja. Arhetüüpsed mälestusteraamatudki on kogukad, paksul paberil ja kullatud tähtedega kaanel, talletades oma lehtedel teadmisi teistsugustest aegadest.

Andrus Kiviräha „Mälestuste“ visuaal toetab traditsiooni: toekas kullakirjaline kaas, tugev sisupaber ja õhuline küljendus, mis tõstab iga pildi ja miniatuuri esile justkui vaateaknal või muuseumivitriinis. Juba raamatukaaned väärindavad sisu, annavad märku, et nende vahele on köidetud väärikate kogemused, selliste, kes on elus juba üht-teist näinud. Kivirähalikult muhe ja argiainesele keskendatud sisu lööb selle kujutluspildi aga sedamaid segi. Mida on meil õppida laternapostilt või kastanimunalt, mängujäneselt või pööningul konutavalt tirinalt? „Mälestused“ on vastuoluline teos – nagu monument kartulile või pelmeenile, obskuursus.

Asjad räägivad enda eest, aga tegelikult ikka meist endist. „Mälestuste“ jutustajad meenutavad heldimusega endisi omanikke, kes on nad soetanud, neid kandnud, kasutanud ja lõpuks hüljanud. Inimmälu on kogunenud pööningule ja muuseumidesse, toanurkadesse, kapialustesse ja riiulipealsetele. Kivirähk on kannatlikult mööda neid nurgataguseid ringi luusinud ja kuuldud lood üles tähendanud. Sealjuures on lugudesse võluvalt alles jäetud mälu olulisemad tunnusjooned: fragiilsus, ekslikkus ja subjektiivsus, aga seda ilusamad, isegi muinasjutulised on need pildid. Näiteks pargis kasvava vana tamme igatsus hobuste järele: „Valged hobused pargiteedel kaarikuid vedamas, mööda mustavat tiigivett libisemas või taevasse tõusmas, kael ette sirutatud, tiivad laiali, punane nokk õieli … Ja nende kohal pilved. Kas ma mäletan õigesti, et vanasti olid pilved teist värvi? Kollased? Jah, vist oli tõesti nii“ (lk 86).

Loomulikult ei saa sellist tohutut variatiivsust, saatuste ja kogemuste assortiid ühte vormi kokku suruda. Niisiis ongi kirjanik otsustanud miniatuuride kasuks. Polüfooniline tervik, mille moodustavad „Mälestuste“ sada minajutustajat, pakub peaaegu sotsiaalse läbilõike inimtüüpidest oma murede ja rõõmude, mälestuste ja unistustega. Lugejas, kes on nautinud Kiviräha suurvorme, võib „Mälestused“ esile kutsuda nurinat – kas vanameister pole mitte haltuurat teinud? Jah, väärikale kujundusele vaatamata paigutub raamat Kiviräha senises loometervikus pigem kergekaalu kategooriasse. Oma põhiteemadest ehk eestlaste rahvusromantilise enesekuvandi parodeerimisest, väikluse ja ahnuse pilamisest ning kultuuriloolistest rännakuist pole ta siiski loobunud. Palju on esemeid, kes kõnelevad tuttavliku häälega. On ajaloosündmusi ja kultuuriloo tegelasi, kes jutustajate kaudu taas ellu ärkavad, ning leidub ka ühiskondlikku groteski.

Ent Kivirähk on isegi satiiris empaatiline: mälestusi ühendab soov kuuluda, olla kellelegi tähenduslik ning leida oma pealisülesanne kiiresti muutuvas maailmas. Kaante vahele pandud sada lugu on justkui sada lukuauku, millest paistab seesama avar siseruum. Usutavasti vaatab igaüks pärast nende lehekülgede lõpetamist vähemalt mõnd aega ümbritsevat mateeriat teise pilguga. „Mälestused“ aitab äratada huvi ja kaastunnet meid ümbritsevate objektide vastu, panustada nende säilimisse, taaskasutamisse ja parandamisse, et lood jääksid kestma ning et mälestustele lisanduks aina uusi ja uusi kihistusi.

Anne Pikkovi joonistajaanne ja Andrus Kiviräha lobe sulg moodustavad „Mälestustes“ nostalgilis-nukra terviku. On rõõm näha raamatut, kus visuaal ja tekst on nii võrdse kaaluga. Illustratsioon jutule „King“.

Autori loal

Kaspar Viilup on „Mälestusi“ kõrvutanud Kiviräha loomingus romaaniga „Maailma otsas“, millele on samuti omane vähene sündmuslikkus ja argisuse poeesia.1 Mõlemas teoses mängitakse mõttega, et avastamisrõõm ei ole niivõrd kinni objektides, millele pilk suunata, kuivõrd vaataja mõttemaailmas ja avatuses. „Maailm ei piirdu sugugi ainult lasteaiaga, nagu meid, mänguasju, uskuma tahetakse panna – ei, maailmas on veel kaks maja ja lisaks tervelt kolm puud – üks kuusk ja kaks kaske! Ainult et meile sellest ei räägita, meid hoitakse meelega teadmatuses ning vangis,“ teatab nöörile kuivama viidud mängujänes konspiratiivselt (lk 24). Kõik on imelik, kõik on ime.

Võttestikult meenutab „Mälestused“ Xavier du Maistre’i tuntud reisikirjaparoodiat „Reis mööda minu tuba“ (1794). Peale selle, et teoses pilgatakse toonast reisikirjandusbuumi, kutsub see lugejat üles teistsugusele rännakule – muutma asukoha asemel oma perspektiivi. Kiviräha „Mälestusedki“ ei ole pelk memuaristika paroodia, vaid alternatiivne maailmatajumisviis. Fookuse nihutamine inimkeskselt maailmalt inimest ümbritsevale maailmale teeb teose kõnekaks just siin ja praegu, tarbimisühiskonna loojangul. Lisaks inimloodud mateeriale saavad paljudes peatükkides sõna ka eluslooduse esindajad: pargis kasvavad puud, linnud ja loomad. „Mälestused“ on posthumanistlik raamat, mis annab agentsuse olenditele ning asjadele, kellele me seda tavaliselt ei omista. Väikesed, vähem kui leheküljelised empaatiaharjutused kutsuvad samastuma nii Hiinas masstoodetud plastikkrooni kui ka parginurgas lösutava kiviga. Tahtmata teost üleinterpreteerida, usun siiski, et jutukestes kumav mõttelaad on kliimakriisi ja ületootmise ajastul aktuaalsem kui kunagi varem.

„Mälestustes“ on sada jutustajat saanud sada eriilmelist nägu, moodustades ometi ühe tunnetusliku terviku. Väikeste mänguliste detailidega on Anne Pikkov suutnud luua karakteri ja anda emotsioonid objektidele, millel justkui mingeid erilisi tunnusjooni ei olegi. Nii on siin oma näo saanud näiteks rasvaplekk, poolsulanud võipakk ja kadunud šampanjakork. Monokroomsed illustratsioonid mängivad eelkõige joonte ja tekstuuriga, on pisut lapselikud, kuid seejuures detailitruud. Anne Pikkovi joonistajaanne ja Kiviräha lobe sulg moodustavad „Mälestustes“ ühe nostalgilis-nukra terviku. On rõõm näha raamatut, kus visuaal ja tekst on nii võrdse kaaluga.

Lõpetuseks paar lugemissoovitust, mis ehk Kiviräha „Mälestustele“ põnevat lisa pakuvad. Nimelt on alles hiljuti eesti keelde vahendatud poola autorite kaks teost, kus samuti asjade kaudu inimhinge uuritakse. Sel suvel ilmus Loomingu Raamatukogus Marcin Wicha „Asjad, mida ma ära ei visanud“ (tlk Margus Alver), mis nii jutustajahääle muheduselt, käsitletavalt ajaperioodilt kui ka objektide argisuselt (ajaleheväljalõiked, pastapliiatsid, kokaraamatud) sobiks kahtlemata Kiviräha „Mälestuste“ kõrvale ooteks või magustoiduks. Teoses sorteerib jutustaja emast alles jäänud materiaalset pärandit ning mõtiskleb sellest lähtuvalt mikro- ja makroajaloolistel teemadel.

Teisena soovitan poolatari Olga Tokarczuki raamatut „Algus ja teised ajad“. Tema töid on viimasel ajal eesti keeles ilmunud rõõmustavalt palju ning mitmetele tema romaanidele on iseloomulikud lühikesed, miniatuure meenutavad peatükid ning perspektiivide paljusus. Eriti tõstan siinkohal esile aga just selle 2012. aastal Hendrik Lindepuu tõlkes ilmunud raamatu. „Algus ja teised ajad“ on jutustus ühe küla ajaloost selle elanike, aga ka elutu mateeria vaatepunkti kaudu. Sõna saavad teiste seas seeneniidistik, kohviveski ja ka kodutud koerad. Kohane on ehk lõpetadagi sealt pärit kohviveski tsitaadiga, mis aitab mõista, miks leiame end ikka ja jälle rääkimas asjadest: „Inimesed mõtlevad, et nad elavad palju intensiivsemalt kui loomad, kui taimed, ammugi palju intensiivsemalt kui asjad. Aga asjad kestavad, ja kestmine on palju rohkem elu kui miski muu.“2

1 Kaspar Viilup, Arvustus. Kivirähk lummab taas oma eluterve naivismiga. – ERRi kultuuriportaal 6. X 2021.

kultuur.err.ee/1608358719/arvustus-kivirahk-lummab-taas-oma-eluterve-naivismiga

2 Olga Tokarczuk, Algus ja teised ajad. Tlk Hendrik Lindepuu. H. Lindepuu, 2012, lk 30.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht