Kerget lugemist raskel ajal

Veiko Märka on otsekui lõbus Vanemuine, kes lõkke ääres pidurdamatult meile meie endi lugusid pajatab, küsimata sellest, kas me neid veel viitsime kuulata või ei.

ANDRUS KASEMAA

Märka uus teos on mõnus mats. Võib käänata kahte moodi: mats : matsi või mats : matsu. Kuna eestlased pidavat olema matsirahvas, siis olgu mats : matsi – see raamat on meist ja meile. Kogu teos on nagu üks suur vanaaegne eestlaste kokkutulek või nõupidamine, kus siis vaheaegadel või nõupidamiste lõpus lõkke ääres räägitakse mõnusaid lugusid. Mida naljakamaid, seda parem. Väänatakse keelt ja tähendusi, mängitakse keelega.

Märka on oikofiil, koduarmastaja. See on küll konservatismi sõnavarast laenatud sõna, aga eks Märka loodki ole kodumaised, tuttavad, meie oma inimestest, meie enda ajalugu, mis sest et vimkadega. „Eelista eestimaist“ – eks peitu selles reklaamlauseski tubli annus oikofiiliat. Miks Vares-Barbarus enda ära tappis? Miks Juhan Liiv sobis Grenzsteini juurde imehästi tööle, kuidas sündis laul „Imeline laas“ ja miks Arvo Pärt solvus uue meiliaadressi peale? Märka raamatu pealkirjaga meenub muidugi kohe Valdur Mikita „Lingvistiline mets“. Vahe on aga selles, et kui Mikita on rohkem eestlastele mee mokale määrija, siis Märka teoses on meeldida püüdmist vähem, kui üldse on. Märka lihtsalt naudib naljade rääkimist.

„Lingvistiline mats“ on juba saanud ühe eesti kirjandusteose kohta palju ja positiivset tagasisidet, saan vaid lisada oma poolehoiumõtted. Üks Märka lugu kannab pealkirja „Vorsti nimi“ – teatavasti tehtud pärast sõda Tartus inimestest vorsti. Maksujõulisematest tehti maksavorsti, lastest laste- ja doktoritest doktorivorsti. Tavalised inimesed, kes ei kuulunud ühegi nimetatud kategooria alla, proletariaat ja niisama maainimesed, neist tehtud vorstile ei osatudki nime panna. Tükk aega mõeldud, kuni keegi soovitas: pange lihtsalt „Tavaline“. Märka uue teosega on samamoodi: mõtled, mis asi see nüüd on, aga on lihtsalt hea. Ja miks mõni teos ei võigi olla lihtsalt hea? Üldiselt ma ei salli, kui kirjanduses sõbrad teevad üksteisele katet või kiidavad raamatu tagakaanel tuttava teost ülivõrdes. Mina ei ole Märkaga kohtunud ega elu seeski teda näinud.

„Lingvistiline mats“ on vahetu, siiras, heatahtlik. Naljad on maitsekad, nimehuumor töötab ning keelt väänatakse nii, et keegi haiget ei saa ja miskit halba ei sünni. Selles mõttes väga tubli, ning mis peamine: on saadud hakkama ilma seksita. Kui teistel müüb seks, siis Märka „Lingivistilise matsi“ puhul müüb lihtne headus, ehedus. Kedagi ei solvata ja keegi end solvatuna tundma ei pea.

Veiko Märka meistrimärk on heatahtlik huumor.

Ave Maria Mõistlik / Wikimedia Commons

Märka on üldse mõnusa sulega, temas on helgust ja peenust, tajun seda igas tema teoses, mis seni kätte on juhtunud. Märkal on oma stiil, oma keel ja meel. Suhteliselt noore lugejana, kes pole veel jõudnud kõiki Eestis ilmunud raamatuid läbi lugeda ega alati kätt pulsil hoida, olen Märka ande puhul alles avastaja rollis. Olen küll teadlik, et Märka on kunagi Pikrile kaastöid saatnud, aga ei aima, mis jälgi ta veel eesti huumorilukku on jätnud.

Juhtusin nägema läinud aastal välja tulnud „Eesti rahvusatlast“ – mahukat ja kallist projekti, mille kohta ütleksin küll, et mitte atlas, vaid kaartide näitus, sest kui hakkan uurima oma tähtsaid kohti, armsaid paiku nagu Kokora või Savastvere, siis ei loe paljudelt kaartidelt midagi välja. Kribu! Kuid rahvusatlases on ka Veiko Märka naljakaart, XXI sajandi Eesti tunnuslausete kaart. Paide koha peal on näiteks tunnuslauseks: „Tunne end viienda kuningana“. Põltsamaa on saanud tunnuslauseks „Paneme peeti“. „Tapa…, aga ära parem piina“. „Kunda – 10 000 aastat tsemenditolmu“. Peeter Allik on kaardi illustreerinud. Tänapäeval on saanud tähtsaks mõiste „sisuloomine“. Märka on nüüd „Lingvistilise matsiga“ loonud oma kaardile sisu juurde. Tuleb veel vaid interaktiivne kaart teha, ruutkoodid peale ja voilà! Niisugune kaart pakuks ka nutipõlvkonnale uurimist ja lusti. Kes lugeda ei viitsi, saaks võimaluse neid kuulata pikkadel autosõitudel näiteks.

Muidugi pole selles teoses vaid paigalood, palju on ka teada-tuntud eesti kirjanikke, heliloojaid jne. Lisaks lood miilitsatest, Aleksei Semjonovitši elu ja tegevus jpm. (Kes muide on Aleksei Semjonovitš?!) Kui piibel koondab 66 eraldi raamatut, siis Märka „Lingvistilisest matsist“ leiab kümme eri stiili ja sisuga vihikukest. Üks mu lemmikuid on „Lood Eesti kultuuritegelastest“, mis algab muidugi Kristjan Jaak Petersoniga. Kohe alguses plahvatab uudispomm: Petersonil olevat olnud kolm poega. Mõnigi lugu on paljulubavalt tõepärane, justkui tõestisündinud, siis aga keerab ikka metsa poole – samasugune kimbatus tabab mind ka Daniil Harmsi lugude puhul vene kirjanduse suurkujudest. Märka raamatus saavad hääle näiteks August Gailit, Lydia Koidula, Juhan Liiv, A. H. Tammsaare. Uuema aja kirjanikest on sees Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Kauksi Ülle, Andrus Kivirähk, Jürgen Rooste jt.

Aga näiteid ka. „Juhuslik kohtumine“: „Sammus kord Sulev Nõmmik mööda kõnniteed ja nägi, et teisel pool tänavat tuleb vastu Ervin Abel. „Nagunii läheb jooma ja hoorama,“ mõtles Nõmmik. „Võib-olla koguni raha peale kaarte mängima. Parasiit sihuke!“ „Ise oled parasiit!“ mõtles Abel“ (lk 37). Harms mis Harms!

Mingi tänava loos (lk 61) saavad kokku Olavi Ruitlane ja Peeter Sauter. Sauter on koju minemas, küsib Ruitlaselt, mis tänav see on. Ruitlane vastab Mingi tänav. Sauter arvab, et Ruitlane teda narrib, ja mõtleb juba vastajat kiviga visata, Ruitlane põgeneb. Sellest naljast peale Ruitlane ja Sauter („need kaks literaati“) tere enam teineteisele ei ütle. Kõlab nagu piibujutt. Loo sugemed on realistlikud, tegelased on realistlikud, elust enesest. Äkki juhtuski kõik nii? Ega neid literaate tea.

Meenub tõestisündinud 2000ndate lugu Hiiumaalt: purjus mees äratatakse Kärdla bussipeatuses politseinike poolt üles ja küsitakse mis nimi on. Rändur, vastab mees. No rändur jah, näeme, et rändur, aga mis te nimi on. Mu nimi on Rändur, vastab pingil sirakil napsivend. Politseinikud juba saavad pahaseks, et tuleb siin narrima ja politseinike aega viitma, vaatavad isikudokumenti, ongi Ränduri-nimeline mees. Peale sõnade mitmetähenduslikkuse on nimed kindlasti üks lõputu naljaallikas. Öeldakse muidugi, et narri meest, mitte nime, et nimedega naljategemine on kõige mannetum asi, aga Märka „Lingvistilises matsis“ on nimenalju õnneks vähe ja kõik väga maitsekad.

Erilised lühilühilood, nagu Märka tabavalt sõnastab, on näiteks keelemäng „Aia tee“ peatusega Tallinnas: Aia peatuses peab aia-aia tegema, kõrvalolijaid näpistama või tutistama või üldse kuidagi „aia!“ tegema. Mingi peatus pole aga saanud minginimelise looma järgi, vaid teemeistrid ei osanud arvatavasti muud nime välja mõelda. Üldse ei imesta, kui mõni neist Märka vaimusünnitistest ka folkloori läheb ja rahvaluulearhiiv need naljad kord rahvaloomingu pähe kokku korjab – nii nagu Arvo Pärdi „Ukuaru valssi“ on juba peetud rahva loominguks. Ka „Eesti ruleti“ väljamõtlemine väärib märkimist. Kui Vene ruletis lükatakse relva trumlisse üks kuul, siis Eesti ruletis on trummel üldse tühi ja revolver käib niikaua käest kätte, kuni keegi igavuse kätte ära sureb.

Vaimukas on „Kasside 10 käsku“. Samuti silt KGB uksel: „Enne koputamist siseneda“. Ainult „Paula rulaad“ on piiripealne, sest Paula rulaadi tegemiseks on vaja inimeste kehaosi ning kogu retsept meenutab väljavõtet „Inimsööjate kokaraamatust“. Tegijail juhtub, ka parimatel naljameestel ja artistidel tuleb libastumisi! Märka on teinud lihtsa triki, vahetanud retseptis toiduainete nimetused mingi teise sõna vastu – vahel see töötab, aga vahel võib nali jääda üpris tömbiks. Seevastu raamatu kaheksas osa „Epitaafid“ on üle prahi. Olen lugenud Edgar Lee Mastersi „Spoon Riveri koolnuid“. Märka epitaafides on irooniat, surija imestust oma surma üle.

Tõsi on see, mille toob välja Marju Bakhoff: Märka lugusid tuleb targalt doseerida (ERR 7. X). Korraga tõesti palju ei jõua, tekste on liiga palju koos. Tooraine on korralik ja igast vihikukesest, kui natuke veel vaeva näha, saaks koos mõjusate illustratsioonidega kümme omaette raamatukest välja anda.

Keele saab suust pikalt välja ajada, aga võib proovida ka keele sõlme minekut. Osavamad suudavadki keelele mitu sõlme peale teha. Veiko Märka „Lingvistilisest matsist“ leiab palju selliseid keele sõlmeajamise harjutusi. Kes lõbusat naerugaasi oma tuppa tahab lasta, see avagu vaid Märka uus teos ja lugegu! Märka kehastub otsekui mingiks lõbusaks Vanemuiseks, kes lõkke ääres pidurdamatult meile meie endi lugusid pajatab, küsimata sellest, kas me neid veel viitsime kuulata või ei. Aga keda veel oma koju oodata, kui mitte sellist lustakat habemikku, eriti nüüd, mil põhjapoolkerale on jälle laskumas talve pikk vari?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht