Kas mälu on kõikidel üks?

Eesti ulmekirjanduse eripäraks võib pidada asukohta utopistliku programmi ja utopistliku impulsi pingeväljal: oleme ju tunnistanud koguni kahe utoopilise programmi nurjumist.

TANEL PERN

Sajandite puhul vaieldakse ikka, millal need algavad ja millal lõpevad. Mõni sajand on sajast aastast pikem, mõni lühem: nn pikk XVI sajand kestis ligi 200 aastat (u 1450–1640), lühike XX sajand aga vaid 76 (1914–1991). Nüüdseks kätte jõudnud XXI sajandil on praegu veel potentsiaali osutuda emmaks-kummaks, kuid kahtlemata on see ootamatu ja ulmeline. Seejuures ootamatul viisil ulmeline, sest ei vasta isegi paarikümne aasta tagustele ettekujutustele sellest, milline üks õige XXI sajand olema peab.

Tagasi lapsepõlvele mõeldes meenub, et toonaste ettekujutuste järgi pidi XXI sajand saama läbinisti uudne. Uus ei olnud ju mitte üksnes saabuv sajand, vaid ka aastatuhat, maagiline arv 2000 tähistas suurt murrangut, mille järel kõik pidi olema teisiti. See „teisiti“ tähendas peamiselt kõrgeid klaasist maju, lendavaid autosid ja koolide kadumist. Nende asemele pidid tulema kas õpetamismasinad, mida kujutlesin hävituslennuki kabiinina arvukate ekraanide ja nuppudega või distantsõppena ekraani vahendusel. See kujutlus on nüüd koroonapandeemia tõttu tõeks saanud ja ilmnenud on ka puudused: suurem psüühiline koormus võrreldes tavaõppega, päeva vähesemast liigendatusest tingitud keskendumisprobleemid. Lendavad autod on samuti olemas, kuid võrdlemisi ebapraktilised; kõrghooneid on ehitatud kodulinna Tartussegi, kuid need on pigem nagu sadul sea seljas. Ulme, võiks öelda, on pannud tulevikku ennustades pika puuga mööda, kuid vahest on see hea, sest kunagises kujutluses ulmelisest tulevikust vaevalt et ulmele endale kohta oleks.

Meie ulmelises olevikus on ulmekirjandusel ometi koht olemas ja žanr ise igati elujõuline. Elab ja areneb ka eesti ulmekirjandus, mille ühe verstapostina ilmus läinud aasta lõpus kirjastuselt Viiking Raul Sulbi koostatud mahukas antoloogia „Eesti ulme XXI sajandil“. Kogumiku kaante vahele on mahutatud 23 pala 19 autorilt, saateks koostaja ülevaade eesti ulme arengujoontest selle sajandi alguses. Tekstide ja autorite valik on mitmekülgne ja esinduslik, hõlmates eri põlvkondi ja teemasid alates folkloorsetest fantaasiatest ja alternatiivajalugudest kuni teiste maailmade ja kauge tulevikuni (või siis esimese ja teise sulandustega). Kirjanduslikult tasemelt leiab igaüks antoloogiast nii väga tugevaid kui ka kehvemaid palasid, ehkki lugejate arvamused nende jagunemise osas lähevad kindlasti lahku. Seepärast ei pea ma vajalikuks oma esteetilisi hinnanguid teistele peale suruda, vaid mõtisklen eesti ulme mõiste mõne aspekti üle, kasutades stardiplatvormina antoloogiasse valitud palu ja selle järelsõna.

Utopistlik programm ja utopistlik impulss

Alustan sellest, mis endale südamelähedane – utopismist. Kui eesti ulmekirjandusel on mõni selgelt eripärane joon, siis võib selleks pidada tema asukohta utopistliku programmi ja utopistliku impulsi pingeväljas.1 Kui programmi mõistesse on koondatud süstemaatilised, teadlikud, lõpetatust järgivad utopistlikud kujutelmad ja kontseptsioonid, siis utopistlik impulss on sageli teadvustamatu ja süsteemitu, ent samal ajal kõiges leitav ning eri vormides väljenduv orienteeritus tulevikule, „lootuse printsiip“.

Eesti ulme hüpoteetiline unikaalsus sellel väljal tuleneb kultuuri ja ühiskonna ajaloolisest taustast: postsovetlik kultuur on olnud tunnistajaks koguni kahe utoopilise projekti nurjumisele: esmalt varises kokku Nõukogude Liit, mis pani paljud, kõige tuntumana Francis Fukuyama, kõnelema „ajaloo lõpust“ ja liberalismi lõplikust võidukäigust, ning siis osutus ka see võit samamoodi utoopiliseks kujutelmaks.

Taani kunstniku Vilhelm Pederseni illustratsioon Hans Christian Anderseni muinasjutule „Lumekuninganna“. Anderseni varased lood ilmusid ilma piltideta, kuid 1849. aastal avaldatud viieköitelises muinasjutukogus leidub lausa 125 Pederseni pilti. Kogumikus „Eesti ulme XXI sajandil“ pakub „Lumekuningannast“ oma tõlgenduse Indrek Hargla.

LaSylphide / Wikimedia Commons

Pettumine utopistlikes programmides, umbusk utoopia suhtes kumabki läbi ka paljude antoloogias esindatud autorite loomingust. Kõige otsesemalt on see leitav vahest Veiko Belialsi ja Joel Jansi satiirilises jutustuses „Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel“, mille tegevustik toimub igavesti Marsile teel olevas Nõukogude kosmoselaevas, kus peavad samavõrd igavest võitlust kaht erinevat progressi-ideaali esindavad leerid. Teistsuguse nurga alt, ja palju ambivalentsemalt, avaneb progressiskepsis Mann Loperi „Tänulikus Olevipojas“, kus tehnoloogiline progress on elu planeedil korra juba hävitanud.

Samal ajal väljendab ulmekirjanduse elujõud utopistliku impulsi püsimist, võib-olla isegi taas tugevnemist pärast 2000. aastate keskpaiga mõõna algupärase ulme (aga ka tõlkeulme) kirjutamises ja avaldamises, mil mitmedki seni viljakad autorid ulmest loobusid ja tooni andsid ulmevälised autorid, nt Andrus Kivirähk ja Leo Kunnas. Huvitav oleks analüüsida selle mõõna sotsiokultuurilisi tagamaid: oli selle põhjuseks pelgalt majandussurutisest tulenev keskendumine äraelamisele? Euroopa Liiduga liitumisest ja piiride avanemisest tingitud kultuurišokk? Jäägu see siiski mõneks teiseks korraks ja kellelegi teisele vastata. Ise käin kultuurisemiootilisest vaatenurgast välja oletuse, et utopistlikule impulsile on andnud uue hinguse kultuurimälu ja lugeja rolli tähtsuse kasv.

Kultuurimälu ja žanrimälu

Ulmekirjanduses on žanrimälu alati olnud väga tähtsal kohal. Mitmete tekstide XXI sajandi eesti ulme antoloogiast välja jätmise põhjusena nimetab Raul Sulbigi just nimelt varasema eesti ulmetraditsiooni mittetundmist: selle tundmine „on üks žanriulme eksistentsiks hädavajalik tunnus“.2

Selline valik on kahtlemata põhjendatud. Ulmekirjandus on olemuselt väga intertekstuaalne žanr,3 mida esindavad tekstid viitavad tagasi teistele tekstidele ning sageli eeldab nende mõistmine tutvust varasema žanrikirjandusega. Kogumiku esimene tekst, Indrek Hargla „Roos ja lumekristall“ mõjub sellest vaatepunktist lausa manifestina, sisaldades väga otseseid – liigagi puust ja punaseid – viiteid Hans Christian Anderseni „Lumekuningannale“, mida autor tänapäevasest-ulmelisest vaatepunktist tõlgendab. Sageli moodustavad teised tekstid ulmeloo reaalsuse, millest see oma ainese ammutab. Ka sellise loo näite leiab otse kogumiku algusest – Laur Krafti „Ultima Cthule“ reaalsuseks on H. P. Lovecrafti Cthulhu-mütoloogia. Nõnda eeldab isegi traditsioonikriitilise teksti loomine head ettekujutust sellest, millega võrreldes teistmoodi kirjandust tehakse.

Siiski väidan, et puhta žanrimälu tähendusloomepotentsiaal võib kiiresti ammenduda ning sellele tuginev kirjandus areneda (või lausa – manduda) postmodernistliku teooria sarnaselt pelgaks eneseleviitavaks mänguks, kui seda ei toeta kultuurimälu. Eesti ulme määratlemine eesti kultuurist mõjutatuna võib paista labane ning mõned antoloogiasse valitud palad seda arvamust ka toetavad: eestipärasus väljendub neis näiliselt juhusliku ja meelevaldsena isiku- ja paiga­nimedes, kuna teksti enese võinuks kirjutada kes tahes ja kus tahes. Ent kultuurimälu hõlmab paljut muudki: ajaloomälu, kohamälu, kirjandusmälu (Hargla kõneleb jutustuses „Raudhammas“ tammsaarelikust töörügamisest), mille kõigega kirjanikud on õppinud järjest osavamalt ringi käima.

Kultuurimälu tähtsuse suurenemise tõttu XXI sajandi ulmes ei maksa minu meelest ka ulmetraditsiooni tundmise nõuet absolutiseerida. Varasemate tekstide tundmist on mõtet ja alust eeldada ehk ulmekirjanduse kuldajastu kultuurisemiootilise terminiga kirjeldatava plahvatuse kontekstis (plahvatuse terminit kasutab ka Sulbi4), kus semiootiline süsteem ei ole veel jõudnud enese kirjeldamise ja korrastamiseni – sel juhul on tõesti ainuke viis süsteemist sotti saada seda läbinisti tundma õppida. Küpsel ja korrastatud ulmeväljal peaks aga nii lugejal kui ka kirjanikul olema võimalik lugemisalaseid ja loomingulisi valikuid teha juba olemasolevate teadmiste, mõne teejuhi traditsiooni tundmise pinnalt.

Ulmeväljal on sellisteks teejuhtideks olnud topeltrolliga koostajad-toimetajad. Kui sarjade ja kogumike koostamisega on eesti ulmes hästi – Raul Sulbi kõrval on selles vallas suuri teeneid ette näidata ka Jüri „Ulmeguru“ Kallasel, Veiko Belialsil jt –, siis tugevatest toimetajatest, kelle kätt oleks tunda mitte ainult tekstide valikus, vaid ka nende sisus, näib olevat puudus. Toimetajate puudumine annab ühtemoodi tunda nii algajate kui ka tuntuimate tippude teostes, nii keelelisel kui ka sisulisel tasandil. Seni vaid paar juttu avaldanud Kell Rajasalu huvitava ülesehituse ja suurepärase maailmaloomega „Käilakuju“ kaotab päris palju arvukate konarlike, inglise keele mõjuliste väljendite tõttu („Ei Nadežda ega keegi teine oleks saanud Antiochia-32 mõrvarist teada“; „Mis on parim, mis nüüd juhtuda saab? Ma olen miski, mille eest te hoolitsema peate, mis võtab teie ressursse. Mis on halvim?“), mitmete romaanidegi autorite Indrek Hargla ja Siim Veskimehe lood aga kannatavad autori, ütleksin, kärsituse tõttu, sest ta ei ole mallanud oma mõtteid kirjanduslikku, lugejale vastuvõetavasse vormi valada, vaid lajatab otsesõnu: feminism on paha, poliitiline korrektsus on paha.

Ideaalne toimetaja peab niisiis oskama – ja julgema – kohendada nii autori keelekasutust kui ka muid jutu elemente, seejuures mitte mingite tajutavatest kultuurilistest normidest kinnipidamise või kriitiku õrna hinge säästmise nimel, nagu ajuti kiputakse arvama,5 vaid hoopis proosalisemal põhjusel: kirjandus ei saa eksisteerida vaakumis ilma lugeja ootustega arvestamata, talle vastu tulemata.

Žanrilugeja ja kultuurilugeja

Just ulmekirjanduse lugeja ongi võib-olla eesti ulme ajaloo ja hetkeseisu käsitlustes seni teenimatult tagaplaanile jäänud. Õigemini, tähelepanu on pälvinud vaid üks osa lugejaskonnast, kirjandusväljal aktiivselt tegutsev ja kirjanikkonnaga ühisosa omav ulme-fandom. Samal ajal ei ole ulmekirjandus ise ammugi (kui see üldse on eales olnud) ainult fandom’i pärusmaa, vaid kõnetab üha laiemat lugejaskonda. Nii mitmeidki lugejaskonna kui terviku seas menukaid teoseid võib küll halvustavalt, ehkki õigusega, nimetada „juhu- või libaulmeks“,6 ent nendegi lugejaskond kattub suuresti žanriulme omaga. XXI sajandi ulmekirjanduse – nii juhu- kui ka žanriulme – üks tunnusjooni ongi minu meelest olnud järjest suurem tähelepanu fandom’i-välisele lugejale, tema maailmatajule. Žanriulme klassikaliste küsimuste kõrval – milline on uue või olematu tehnoloogia mõju inimesele? kuidas saab ta hakkama väljamõeldud maailmas? – tõusevad kesksele kohale tõelised maailmaprobleemid: terendav ökoloogiline katastroof, sotsiaalne ebavõrdsus.

Et lugejaga – mitte ainult žanriulme traditsiooni vahetult tundva fandom’i esindajaga, vaid üldisemalt oma kultuuri esindajaga – suhtlemine ei ole ainult ideaal või programmiline seisukoht, näitavad ühel või teisel moel ka antoloogiasse valitud tekstid. Ühisosa, jagatud mälu otsitakse eri kohtadest: üldisemast kirjanduslikust mälust (juba mainitud Anderseni muinasjutt Hargla „Roosis ja lumekristallis“), lähiminevikust (kommunistide kõnepruuk Belialsi ja Jansi jutustuses), rahvakultuurist ja -mütoloogiast (muinasjutt põrguskäigust Mann Loperi „Tänulikus Olevipojas“), religioonistki. Loomulikult ei pruugi sellestki vaatepunktist olemas olla ideaalselt erudeeritud, kultuuri kõigi tahkudega tuttavat lugejat, kuid sellest pole ka lugu: sarnaselt lugejaskonnaga on heterogeenne ka küps žanri­ulme. Mälu ei ole kõikidel üks.

1 Nende mõistete kohta vt Fredric Jameson, Archeologies of The Future. Verso, 2005, lk 3-4.

2 Raul Sulbi, Eesti ulme arengujooni XXI sajandil. (Järelsõna.) Rmt: Eesti ulme XXI sajandil, lk 720-721.

3 Fredric Jameson, Archeologies …, lk 2.

4 Raul Sulbi, Eesti ulme arengujooni …, lk 722.

5 Vt Tanel Pern, Kutsikate tants auhinnakatla ümber. – Sirp 27. V 2016.

6 Raul Sulbi, Eesti ulme arengujooni …, lk 724.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht