Kaanetekst

JANEK KRAAVI

Šoti krimikirjaniku muidu klassi­kalise põnevusromaani puhul võiks nimetada kaht tunnusjoont. Tegevusliinid, juurdlejate ja salamõrtsuka teekonnad kulgevad ja ristuvad Londonis, mille kujutamise eripäraks on topograafiline täppiskirjeldus, s.t ideaalis on selle raamatu järgi võimalik Londonis liikuda, kirjandus hakkab toimima reisijuhi ja linnakaardina. Teiseks pandeemia ja karantiini troobid, mis omal moel ennetavalt, kuigi liialdatult kirjeldavad 2020. aasta märtsis-aprillis COVID-19 ülemaailmse pandeemiaga kaasnenud olukorda. Midagi väga üllatavat nende troopide tagant ei paista, kuid kuna siin on viirus äärmuslikult nakkav, siis sellest tulenevalt on sotsiaalsed piirangud, eraldatus ja hirmutunne viidud äärmusse, mida rõhutavad rikaste eraldatus, jõustruktuuride tegevus, vägivallatsejad-marodöörid ja muud üldise korraga kaasnevad probleemid. Paralleelselt tegeletakse ka sündmuse kliinilise ja teadusliku diskursusega ning selle tagant koorub välja romaani saladus, mis on lahendatud vandenõuteooria vaimus: vaktsiinitootjad manipuleerivad viirusetüvedega ja tagajärjeks on romaanis kirjeldatav Londoni epideemia, mille on lahti päästnud viirusekandjana tõhusad lapsed. Vähe on süvenetud viiruse psühholoogiliste mõjude maailma, aga muidugi ei saa süvapsühholoogiline analüüs ja peen kujundiloome olla žanriromaani eesmärk. Kuid siiski – võib-olla heidab neile tajumuutustele valgust episood, kus undeground-klubis esinenud transgressiivne kunstnik pakub rahvahulgale šokietenduse elu ja surma piiri haprusest ja uutest tähendushorisontidest.