Ilukirjandustekstid eesti keele riigieksamil

Kes on harjunud ilukirjandust lugema ja selle põhjal arutlema, saab eksamil kindlasti hästi hakkama. Ülesannetes nõutakse eelkõige teksti mõistmist.

HELIN PUKSAND

Selleaastane gümnaasiumi riigieksamite periood algas 22. aprillil eesti keele riigieksamiga. 2012. aastast tuleb õpilasel teha tavapärase lõpukirjandi asemel kaheosaline eksam: ta peab hakkama saama nii lugemise kui ka kirjutamise ülesandega. Kuigi selline eksamivorm on kasutusel olnud juba seitse aastat, ei olda sageli kursis, missugune uus eksamivorm on ja mida sellel eksamil nõutakse. Ikka võib kuulda jutte, et eksamil tuleb nüüd teha grammatikaülesandeid või et kirjand on hoopis ära kaotatud. Tutvustangi siinkohal aastatel 2014–2018 eesti keele eksamil kasutatud ilukirjandustekste ja nende kohta käivaid ülesandeid. Toetun oma tutvustuses Innove kodulehe materjalidele1, samast leiab huviline nii varasemad eksamitööd kui ka eksamite lühianalüüsi.

Varem nimetati gümnaasiumi emakeele lõpukirjandit küpsuskirjandiks, mis pidi näitama abituriendi küpsust elluastumiseks. Sama peaks näitama ka riigieksam. Kuna lugemisoskus on üks olulisemaid oskusi, siis on mõistlik seda ka eesti keele eksamil kontrollida, liiati veel seepärast, et kirjanditaolist teksti inimene väljaspool kooli ei kasutagi. Lugemistekstina on eksamil valida ilukirjanduse, publitsistika ja (populaar)- teaduslike tekstide vahel ning seda võib eksaminand kasutada ka kirjutamisülesande alustekstina.

Kuna Eestis on kirjandus kui õppeaine õpilaste tunniplaanis juba V klassist saadik, on ilukirjandustekstide kasutamine eesti keele riigieksamil igati õigustatud. Kuna ilukirjanduse alla kuuluvad draama, luule ja proosa, võib eksamitöö lugemisosas ette tulla ükskõik missugune ilukirjandusliik. Seni on kõige sagedamini kasutatud proosatekste, kõige vähem aga draamakatkendeid.

Draama

Draamatekste on aastatel 2014–2018 olnud lugemisosa valikus vaid üks. 2015. aastal said eksaminandid lugeda katkendit Andrus Kiviräha näidendist „Kevadine Luts“2 ja lahendada selle põhjal ülesandeid. Katkendis kohtub Luts korporandi Peeter Aruskiga, kes alavääristab Eesti elu, ülikoole ja kirjandust ning kiidab elu Euroopas, kuhu ta isegi soovib peagi minna. Eksaminand pidi näidendist välja lugema mõlema tegelase eluhoiaku, oskama tegelasi teksti põhjal iseloomustada ning selgitama, mida peab Peeter silmas kõrgemate sihtide all. Analüüsida tuli veel ka Lutsu keelekasutuse kujundlikkust.

Eesti keele riigieksamil oli tänavu valida kaks ilukirjanduslikku teksti: kas katkend Andrus Kiviräha näidendist „Vaimude tund Koidula tänavas“ või Sveta Grigorjeva luuletus „Ma sündisin aastal 1988“ koos ülevaatega Y-põlvkonnast. Kiviräha näidendi on lavastanud A. H. Tammsaare muuseumis Priit Pedajas, fotol Tõnu Oja, Amanda Hermiine Künnapas ja Taavi Teplenkov.

Kadri Hallik

Eksamianalüüsist selgub, et keskmiselt said eksaminandid 68% maksimumtulemusest ehk 27 punkti 40st. Õpilastele valmistas kõige enam raskusi Kiviräha teksti sõnumi mõistmine, näiteks peeti Peetrit edasipüüdlikuks nooreks inimeseks, kuid Lutsu mõttetuks joodikuks. Samuti valmistas raskusi keele kujundlikkuse analüüs: ei saadud aru irooniast ega ülekantud tähendusest. Kui vaadata gümnaasiumi riiklikku õppekava, siis võime näha, et draamateksti mõistmine ja kujundlik keelekasutus on seal kenasti sees, samuti soovitatakse ühe draamaautorina lugeda Andrus Kiviräha teoseid. Seetõttu ei oleks tohtinud sellised ülesanded raskusi valmistada ning katkendi autor (ja ehk kirjutamisstiilgi) peaks olema õpilastele tuttav. Muidugi on draamateksti keerulisem lugeda kui proosateksti ja ilmselt seetõttu valiski selle variandi eksamil vaid 11% abiturientidest.

Luule

Luuleteksti kasutamine eksamil tekitab inimestes sageli kummastust – ei saa ju luulet tõlgendada samamoodi kui mõnda aimeteksti. Luuletekstidel põhinevaid ülesandeid vaadates aga näeme, et hirmuks ei ole põhjust, sest ka sealt peab õpilane üles leidma eelkõige teabe ja ehk ka oskama analüüsida keelekasutust.

Eeltoodud aastatel on luuletekste kasutatud kahel korral. 2015. aastal said eksaminandid lugeda ja ülesandeid lahendada Jürgen Rooste poeemi „Rahvaloendaja“3 põhjal, 2017. aastal aga Leelo Tungla, Kätlin Kaldmaa ja Jan Kausi luuletuste alusel, mis on ilmunud kogumikus „Raamat. Raamatule pühendatud luuletusi eesti luuletajailt“4.

Jürgen Rooste vabavärsilise poeemi valis 2015. aastal lahendamiseks 20% eksaminandidest. Näeme, et samal aastal oli eksamitöös ka Kiviräha näidendi „Kevadine Luts“ katkend, mis oli tunduvalt ebapopulaarsem. Mida siis taheti eksamil selles variandis teada? Õpilased pidid tuvastama, missuguste ühiskonnaprobleemidega rahvaloendaja oma töös kokku puutus ja kuidas rahvaloendajasse suhtuti, lisaks oli vaja analüüsida Jürgen Rooste huumorit. Tõepoolest, Rooste on „Rahvaloendajas“ kirjeldanud rahvaloendaja tööd mõnusas huumoorivõtmes ja seda on tõesti nauditav lugeda – kujutan ette eksaminandide naeruturtsatusi eksami ajal. Ehk võtab selline humoorikas tekst ka eksamipinget vähemaks? See tekst osutus siiski õpilastele keerulisemaks kui „Kevadine Luts“: keskmine tulemus oli 60% ehk 24 punkti. Eksamianalüüsist näeme sedagi, et noormeeste maksimumtulemuseks on jäänud 39 punkti, mis tähendab, et isegi edukaimad neist tegid 1-2 õigekirjaviga. Sellega, et see 1 punkt näitaks nende tüdrukutest kehvemat lugemisoskust, kindlasti nõustuda ei saa, mistõttu tasub veel kord mõelda, kas ja kuidas hinnata lugemisosas õigekeelsust.

Vaatame, mis siis valmistas õpilastele selle variandi puhul raskusi. Esmalt selgub, et paljud vastajad pidasid Jürgen Roostet ennast rahvaloendajaks. See on seda kummastavam, et tekst on kirjutatud kolmandas isikus. Keeruliseks osutus õpilastele ühiskonnaprobleemide tuvastamine: need aeti segi isiklike probleemidega, samuti toodi välja kehva ilma. Rahvaloendajasse suhtumisel ei tajutud positiivse/negatiivse suhtumise olemust: toodi välja neutraalne suhtumine, kuigi näited viitavad negatiivsele suhtumisele. Samuti jäi osa eksaminande hätta huumori tajumise ja selle tekstipõhise iseloomustamisega, kuigi tekstis on nii situatsiooni-, sõna- kui ka karakterikoomikat.

2017. aasta luulevariant on aga eelmisest üsna erinev. Nimelt tuleb lugeda kolme eri autori raamatuteemalisi luuletusi ja vastata nende põhjal küsimustele. Kahes ülesandes tuleb leida vastused kahest luuletusest ja ühes anda vastus kõigi luuletuste põhjal, luulekeelt analüüsima ega kujundeid leidma selles variandis ei pea. Õpilased peavad leidma, mille või kellega Leelo Tungal ja Kätlin Kaldmaa oma luuletustes raamatuid võrdlevad ning missuguseid omadusi nad raamatutele annavad. Jan Kausi ja Kätlin Kaldmaa luuletuste põhjal tuleb aga selgitada, millised on inimese ja kirjutatud sõna suhted ning milline koht on kirjandusel tulevikuühiskonnas. Kõigist luuletustest peavad eksaminandid leidma tõendeid, et luuletajad armastavad kirjandust.

Kuigi selle eksamivariandi valis vaid 10% vastajatest, on keskmine tulemus suhteliselt hea: maksimumtulemusest saadi keskmiselt 70% (28 punkti). Siiski jääb silma, et keegi ei ole saanud maksimumpunkte, kuna 1-2 kirjaviga on vastusesse sisse lipsanud. Igal juhul võib öelda, et luuletekstid ei olnud õpilastele rasked. Keerukamaks osutus selles variandis õpilastele Jan Kausi ja Kätlin Kaldmaa luuletuste põhjal vastamine: vastati üldiselt, ilma luuletustele viitamata. Ka tuleb analüüsist välja, et palju eksiti Jan Kausi nime kirjutamisel (nt Ian Kause, Jaan Kaos vms) ja et õpilased ei oska valida eksamitööle sobivat asjalikku stiili, vaid kirjutatakse familiaarselt „Leelo kirjutab“, „Kätlini silmad säravad“ jms.

Proosa

Proosatekste on aastatel 2014–2018 eksamil kasutada olnud neli: katkend Tõnu Õnnepalu teosest „Paradiis“5, Rein Raua novell „Kivi“6, Triin Toomesaare mõistujutt „Kolm õde ehk Teekond sinna, kuhu naistel asja pole“7 ja katkend Mihkel Muti romaanist „Eesti ümberlõikaja“8. Nagu näha, pakuvad need meie kaasaegse kirjanduse näited arutamiseks väga erinevaid teemasid.

„30 eestimaa talve olen ma näinud / ja mida kõike ma näinud olen või pole! – / olen elanud internetita maailmas / ja internetiga maailmas / olen elanud mobiiltelefonita maailmas / ja mobiiltelefoniga maailmas / tõenäoliselt on minu generatsioon / viimane kes on saanud näha mõlemat pidi / nii peegliesist kui -tagust maailma…“ Mõned read Sveta Grigorjeva luuletusest „Ma sündisin aastal 1988“.

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

2014. aastal valis Tõnu Õnnepalu „Paradiisi“ katkendiga ülesande veerand eksaminandidest. Õpilased pidid välja tooma Paradiisi tõlgendusvõimalusi, aru saama, millest oli unistanud minategelane ja mis tema unistustest ei täitunud, ning analüüsima, missuguse õppetunni minategelane Pariisis sai. Keskmine tulemus oli 26 punkti (66% maksimumist), mis oli tol aastal kõige kehvem. Taas oli raskusi autori mõttest, eriti tagamõttest arusaamisega: Paradiisiks peeti Tallinna ja Pariisi, mõistmata, et need on vaid unistuste sihtkohad, analüüsimise asemel kirjeldati või jutustati.

Rein Raua novell „Kivi“ 2016. aastal tundus õpilasi kõnetavat, kuna selle variandi valis koguni 47% eksaminandidest. Valik näib end ka õigustanud olevat, kuna keskmine tulemus oli 28 punkti (70% maksimumist). Selles eksamivariandis pidid õpilased iseloomustama peategelastest neiut ja noormeest selle järgi, mis neid vanakraamipoes paelus, mõistma, mis põhimõtete järgi poe omanik kaupa müüb, ja analüüsima, miks loobub noormees tüdrukule meeldinud sõrmuse ostmisest.

Taas osutus õpilastele keerukaimaks analüüs, kui tuli tabada kogu novelli mõte: rõhuti materiaalsusele või arvati, et tüdruk oli ahne ja soovis noormehega manipuleerida. Samuti jäädi hätta üldistamisega neiu ja noormehe iseloomustamisel. Eksaminandid on läinud kohati tekstist liiga kaugele ega ole sellest lähtunud, keskenduti ka vaid noori paeluvate esemete nimetamisele. Osa vastajaist on ajanud segamini poe omaniku põhimõtted ja ostutingimused. Kahetsusega tuleb märkida samuti seda, et mõnel gümnaasiumilõpetajal on raskusi sõnadest arusaamisega: ei mõistetud näiteks sõnade „paeluma“ ja „nentima“ tähendust, kuigi eksamil võivad õpilased vabalt kasutada õigekeelsussõnaraamatut.

Triin Toomesaare mõistujutt „Kolm õde ehk Teekond sinna, kuhu naistel asja pole“ 2017. aastal sümpatiseeris ennekõike tütarlastele: tervelt kolmandik (33%) neist valis selle variandi, noormeestest aga vaid 7% (kokku valis selle 22% eksaminandidest). Keskmine tulemus oli 27 punkti (68% maksimumist). Selles eksamivariandis tuli õpilastel osata välja tuua, missuguseid tunnuseid või kujundeid on autor kasutanud loo muinasjutulisuse rõhutamiseks.

Muinasjuttudest ja nende tunnustest räägitakse koolis juba algklassidest peale, mistõttu ei tohiks nende äratundmine õpilastele raskusi valmistada, kuid siiski jäi osa eksaminande sellega hätta. Eksaminandidel tuli ka analüüsida, kuidas mõjutavad ühiskonnas valitsevad väärtushinnangud tüdrukute minapilti ning haridusvalikut ning kuidas kujundavad lapsesaamine ja karjäär valikuvõimalustena naiste karjääri. Paraku ei mõistnud osa abituriente, et minapilt kujuneb ja haridusvalik tehakse eelkõige õppimise ajal, mitte enam täiskasvanueas, samuti ei toodud välja, kuidas mõjutavad ühiskonnas valitsevad väärtushinnangud tüdrukute minapilti. Raskeimaks osutus lapsesaamise ja karjääri valikuvõimaluste analüüsimine: nimetati lapsesaamise võimalusi, kuid jäeti need seostamata karjäärivalikuga, või toodi välja küll valikuvõimalused, kuid jäeti kirjutamata, kuidas need mõjutavad naise karjääri. Üldine viga on ka see, et unustatakse näiteid tuua või tuuakse näide elust, mitte tekstist.

2018. aastal said eksaminandid valida eksamivariandiks katkendi Mihkel Muti romaanist „Eesti ümberlõikaja“, mis osutus samuti suhteliselt populaarseks: 40% abiturientidest valis just selle, mis oli sel aastal ka enim valitud variant. Eksami keskmine tulemus ei olnud just kõige halvem – 26 punkti (65% maksimumist). Selles variandis tuli kirjeldada, kuidas minategelane endasse suhtub, analüüsida, millise tähenduse on Mihkel Mutt andnud sõnale „ümberlõikamine“, ning kirjeldada etappe, kuidas jõuab minategelane britiks muutumise mõtteni. Seejuures tuli selgitada, missugused kaks probleemi tekib minategelasel keelevahetuse käigus ning milliseid lahendusi ta neile välja pakub.

Raske on õpilastele ülesande mõistmine: osa vastajaid ei pannud tähele, et küsimus oli esitatud minategelase endasse suhtumise kohta, vaid hakkas minategelast iseloomustama. Üsna tüüpiline viga oli see, et autorit peeti minategelaseks. Raskusi valmistas veel britiks muutumise mõtte etappide määratlemine, selle asemel kirjeldati britiks saamise etappe – taas viide sellele, et ülesannet ei loeta piisavalt põhjalikult. Kui minategelase keelevahetuse käigus tekkivad probleemid leiti enamasti üles, siis jäi sageli pakkumata lahendus või pakuti mõlemale probleemile üht ja sama lahendust. Osa eksaminande ei saanud aga kogu katkendist täpselt aru: väideti, et minategelase tegevusajendiks on raske haigus.

Kokkuvõtteks

Analüüsi põhjal võib öelda, et eksamil pole vaja ilukirjandustekste karta. Kes on harjunud ilukirjandust lugema ja selle põhjal arutlema, saab kindlasti ka palju punkte. Ülesanded nõuavad eelkõige teksti mõistmist, mis ongi ju lugemise puhul kõige olulisem. Ühtlasi õpetab ilukirjanduse lugemine mõistma keele kujundlikkust ja allteksti, mida kirjandustundides kindlasti käsitletakse, kuid eksamil küll vähe küsitakse.

Kuigi tõin siin välja õpilastele raskusi valmistanud ülesanded, ei tähenda see, et korrektseid vastuseid on vähe. Kitsaskohtade teadvustamine aitab aga nii õpetajatel kui ka õpilastel edasi minna, et saavutada parem tulemus.

Sel aastal oli eesti keele riigieksamil taas kaks ilukirjanduslikku teksti: katkend Andrus Kiviräha näidendist „Vaimude tund Koidula tänavas“9 ja Sveta Grigorjeva luuletus „Ma sündisin aastal 1988“10 koos ülevaatega Y-põlvkonnast. Kui paljud need tekstid valisid ja kas nendega seotud ülesanded õnnestusid, selgub enne jaanipäeva.

Helin Puksand on Tartu ülikooli emakeeleõpetuse dotsent.

1 Vt Innove > Eksamid ja testid > Riigieksamid > Riigieksamite materjalid > Eesti keel

2 Andrus Kivirähk, Kevadine Luts. Pildikesed kahes vaatuses. – Loomingu Raamatukogu 2012, nr 1-2.

3 Jürgen Rooste, Laul jääkarudest ja teisi poeese 2007–2012. Jumalikud Ilmutused, 2012.

4 Raamat. Raamatule pühendatud luuletusi eesti luuletajailt. Koostanud Maarja Kangro. Apollo Raamatud, 2009.

5 Tõnu Õnnepalu, Paradiis. Varrak, 2009.

6 Rein Raud, Vanem. Paksem. Tigedam. Mustvalge, 2013.

7 Sugu: N, nr 1, sügis/talv 2015.

8 Mihkel Mutt, Eesti ümberlõikaja. Fabian, 2016.

9 Andrus Kivirähk, Köster. EKSA, 2018.

10 Vikerkaar 2018, nr 1-2. https://www.vikerkaar.ee/archives/22519. Luuletus on ilmunud ka kogumikus „American Beauty“ (2018).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht