Igavene õhtuoode

Jaan Rannapi „Koolilood“ sobisid õhtuooteks hästi: lugu või paar korraga, siin pole juttugi mingist lõpmatust süvenemisest, pigem üürikestest satsidest … ja nende igavikupikkusest summast.

ANTI SAAR

Maailmaga toimetulemise huvides kasvatab täiskasvanu endale varakult selga korraliku soomuse, kontrollib oma emotsionaalset ja meelelist vastuvõtlikkust ega lase uuel infol end niisama lihtsalt rööpast välja viia. Siiski tuleb ka temal ette ilmutusliku abituse hetki. Silmilt langeb kae ja vikat käib südame alt läbi – ta on kokku puutunud millegi suurega, aimab, et jääb seda hetke endaga kaasas kandma, annab sellele kiiresti nime ja paigutab käepärasesse mälupessa: seal ja siis juhtus minuga niisugune asi.

Lapse- ja noorukiea suurte kohtumiste, tutvuste, ja kiindumustega kipub olema teisiti. Need osutuvad tihtipeale suureks tagantjärele, neid ei tähista enamasti mingid ajalis-ruumilised koordinaadid, nende aset leidmise ainukordses hetkes justkui ei oldagi kohal. Või õigemini, vastupidi, just ollaksegi kohal, aga nii tõeliselt ja teadvustamatult, nagu ollakse kohal omaenese sünni juures – ilma kõrvalise pilguta iseendale, mis sündmust täheldaks ja tähistaks. Ja siis, millalgi, selle pilgu tekkides, on tutvus, sõprus või armastus juba nagu alati olnud ja selle tähistamata jäänud sünni asemel tähistatakse tagantjärele sünnipäevi, kohtumise või pulma-aastapäevi jne.

Ma olen kümneaastane

Tahan selle kohmaka sissejuhatuse kaudu kobamisi läheneda asjaoludele, kuidas ma puutusin kokku Jaan Rannapi „Koolilugudega“, kuidas ma neist sõna otseses mõttes seestusin ja kuidas need mitmeks aastaks, võib-olla siiamaani minu kujutlusilma ja mõttelaadi mõjutama jäid.

Peamine intriig „Koolilugude“ lugemise juures seisneb järgmises: ma suudan täpselt paika panna selle raamatu saamise hetke, oma esmatutvuse nende lugude ainelise vormiga, aga siis, kohe järgmisel hetkel on see vorm ühes sisuga mu mälus juba täielikult lahustunud, vormist välja langenud, kapsaks loetud, lehed supipritsmeid täis, kaaned räsitud ja selg määritud. Lood on üksteisega kokku kasvanud, sündmused, tegelased ja tegevuspaigad leidnud referentsi üksteise sees ja minu enda koolielus, ma tunnen ennast nendes nagu kodus ning midagi uut ei oleks neis nagu kunagi olnudki. Mismoodi see juhtus?

Algus on tõesti päevselge ja kindel, vahest kindlam kui ühegi teise raamatuga: me tuleme linnast, Tartust, mina ja ema, meie helesinine Žiguli 06 on pargitud Poe tänava plaadipoe ette. Ma olen kümneaastane. Praegu tundub mulle, et võin ise olla ostnud mõne plaadi, ja see on ka väga tõenäoline, sest üsna kindlasti just tolle suve „peediraha“ eest ostsin ma kaubamajast mono-plaadimängija ning Meloodia 1990. aasta väljalaskeid on mul praegugi riiulis. Aga võis olla ka teisiti, igatahes on kindel, et emaga raamatupoes ma kaasas ei käinud, raamat ilmub minu kätte alles autos, üle ema õla: „Näe, vaata, kuidas sulle tundub.“ Tsitaat pole muidugi täpne, aga enam-vähem peab olema, mingit soovitust raamatuga kaasa ei anta (mäletaksin seda, nagu mäletan mitme muu raamatu puhul). Tähendab, ema pole neid lugusid lugenud – kuigi võiks olla, sest kogumikku kuuluvad Salu Juhani lood on ilmunud parasjagu tema tirtsueas, Agu Sihvka omad veidi hiljem, muude kogumike palu on ükshaaval avaldatud Nooruses. Miks ema neid lugenud pole? Võib-olla sellepärast, et need on puhtakujulised poistekad, võib-olla ka sellepärast, et lugude tegevustik toimub maal, mis talle, endisele linnatüdrukule oli võõras ja ebahuvitav. Mina olen täiuslik mudellugeja mõlemat tingimust arvesse võttes.

Niisiis, ema annab mulle suure ja paksu raamatu, mille rõõmsavärvilisel kaanel on raivojärvilikus fondis pealkiri ja fragment Edgar Valteri joonistatud koomiksist, Sihvkast ja Kiilikesest punases kummipaadis. Valteri pildid on omaette teema, kindel garantii, et raamat mulle meeldib (koguni niivõrd, et kui oma lemmiklektüürile tagasi mõtlen, on suurem osa sellest just tema illustreeritud). Sõidame maale, kodu poole, ja ma hakkan uut raamatut sirvima. Küllap alustangi koomiksitest, mis on Agu Sihvka lugudele teaser’ina lisatud. See pole kindel ega ka kuidagi tuvastatav, sest nagu öeldud, ma ei mäleta ühegi kooliloo esmakordset lugemist. Mäletan ainult, et loen neid üle, ikka ja uuesti, naudin dialooge ja nalju, mis on mulle juba pähe kulunud, elan kaasa juba ammu teada arengutele ja lahendustele. Ja miks ei peakski olema raamatutega sama lugu nagu hea muusikaga, mis harva juba esimesel kuulamisel kõrvust niidab?

Köögiraamat

Siin tuleb rõhutada, et jutt ei ole lugemiskordadest, mida lahutaksid aastatepikkused pausid, mis tooksid nähtavale eri kihistused, Agu Sihvka kantseleikeele taotletud totruse, Salu Juhani lugude õpetliku iroonia, viimaks veel stilistilisi tunnuseid nagu läbitunnetatud lauserütm, sõnastuse ökonoomsus, õhustikku loovad kirjeldused ja musikaalne kompositsioon. Ei, seda kõike näen ma praegu, kui olen raamatu tõesti mitmekümneks aastaks kõrvale pannud, aga mitte siis, tolles maniakaalse ja katkematu ülelugemise faasis, mis kestis aastaid – vähemalt mu 16. või 17. eluaastani. Jah, see polnud minu jaoks midagi säärast nagu Vinteuil’ fraas noorel Marcelil, vaid pigem nagu tänaste varateismeliste igapäevane Nublu (pun intended).

Ruumiliste koordinaatidega on olukord lihtsam ja selgem. „Koolilood“ kuuluvad köögiraamatute korpusse, jagades seda staatust kümmekonna muu, samuti toiduplekilise ja algusest peale kapsaks loetud raamatuga, mis rohkem või vähem seletataval kombel meie suure köögi suurde seinakappi kuulusid: „Maailma viljad“, hulk kokaraamatuid, sh suur retušeeritud fotodega album (kust vaadati ainult toidupilte), Kodu-Anttila ja Hobby Halli kataloogid (kust algul vaadati mänguasju, hiljem pesumodelle), Jüri Parijõe „Jutte“, Wilhelm Buschi „Lugusid“, Ole Lund Kirkegaardi „Kummi-Tarzan ja teised“ jt. Köögiraamatud ei sattunud kunagi mujale: ei kempsu, kus olid Miki-Hiire koomiksid, ajalehed ja millegipärast ka Klaus-Peter Wolfi „Rock’n’roll ja ridamaja“, ei elutuppa, mille sektsioonkapil ilutsesid „100 autot“, olümpiaraamatud ja „Loomade elu“, ei voodi kõrvale, kus olid pikemad lood ja vahelduv valik, ega näiteks ka vanaema poole, kus polnud palju lasteraamatuid, aga need, mis olid, said ribadeks loetud (Lutsu „Kevade“, Tšukovski „Imepuu“ ja Jean Websteri „Pikakoivaline isa“).

Kirjanduse jagunemisel eri olukordadesse ja keskkondadesse oli kindlasti oma loogika ning omad raamatud olid kindlasti ka nt hambaarsti järjekorras ja suvisel perepuhkusel lugemiseks. Aga suuremalt jaolt, usun, oli see „funktsionaalne lugemisvara“ siiski sattumuslik – elasime alles kategooriate-eelses pärisnimede ja -asjade maailmas. Kui järele mõtlen, hakkan kahtlema selleski, kas „Koolilood“ tõesti kordagi me suurest köögist ei väljunud. Pole võimatu, et võtsin raamatu vahel endaga kaasa – kooli, trenni, karja või kalale –, ja koguni tema kotist välja võtmise liigutus on mulle praegu kuidagi tuttav, nagu käe sisse kulunud, ehkki käsi ise on kasvanud ja raamat selle võrra kahanenud – ei ole enam too tohutu tellis, mis kunagi.

Nii või teisiti, „Koolilood“ oli põhiliselt köögiraamat, mida lugesin kohe pärast koolist koju jõudmist oma improviseeritud või ülessoendatud õhtuoote kõrvale: rinnutsi laual, taldrik ees, raamat taldriku taga vakstul, suu automaatselt praekartuleid näsimas või kiirnuudleid luristamas, käsi kahvlit tõstmas ja lehekülgi pööramas, aknatagune hämardumas – jälle nii järsku!

Igavene ebaküpsus

Jah, „Koolilood“ sobisid õhtuooteks hästi: lugu või paar korraga, siin pole juttugi mingist lõpmatust süvenemisest, pigem kümne-viieteistkümne minuti pikkustest satsidest … ja nende igavikupikkusest summast. Ma olin alati poole peal, ei alustanud seda raamatut kunagi ega ka lõpetanud. Selgub, et ma pole seda kunagi päriselt läbi lugenudki. Kui sirvin oma 30 aasta vanust eksemplari, leian asitõendeid supi-, sousti- või kurat teab mille plekkide näol paljude lugude juurest, mitmete juurest puuduvad need aga sootuks. Võtan sisukorra lahti ja avastan nüüd, palju aastaid hiljem, et mitu lugu „Pagunite“ osast on mulle täiesti võõrad! Tõenäoliselt ma siiski lugesin neid korra või paar, kuid nad jäid juhututvusteks, ei saanud minult teist võimalust, ei saanud sõbraks, kellega päevast päeva ühe laua taga istuda, ilma ebamugavustundeta vaikida või vanade naljade üle naerda.

Neid nüüd sihipäraselt lugedes ma ka aiman, miks meie sõprusest asja ei saanud. Ma näen seda juba nende lugude algusest ja Rannapi puhul algused enamasti ei peta: ta lood on filigraanselt komponeeritud, helistik ja tempo juba esimese lausega antud ja sellest üldiselt kõrvale ei kalduta. Tunnistan, ma olin püsimatu laps, ja kui lugu algas adagio’s, võis ta minust lugemata jäädagi. Võrdleme kaht lugu, millest esimene on mul enam-vähem peas, teine aga oli seniajani lugemata. „Rakett“ algab nii: „Suurel vahetunnil kutsus Lepa Arno Soodla Hendriku kõrvale. „Kuule, kas see on õige jutt, et sa ehitad raketti?“ Hendrik vaatas kahele poole – ega kedagi ole kuulatamas? – ja tunnistas: „Oli küll niisugune plaan. Pidin jah selle raketiasja ette võtma. Hulk materjali juba kogutud““ (lk 206). Novell „Hingesõber“, mis tuleb otse selle järel, algab nõnda: „Õieti peaksin ma sellest east väljas olema, mõtleb Viki. Merisead, kilpkonnad, elus asi on parim asi – see kõik peaks ju käima koos noorema põlvkonnaga. Õieti oleks ta sellele naisele pidanud „ei, tänan!“ ütlema“ (lk 211).

Olgu, teine lugu on üks neist vähestest, mille peategelaseks on tüdruk, ja tüdrukute asjad mind kümnesena väga ei huvitanud, aga ikkagi: ka mitme muu jutu lugemine pidi jääma liialt elliptilise, liialt nõudliku alguse taha. Nende lugude psühholoogiline kude on peenem ja kirjum, neis räägitakse aust, usaldusest, häbist ja kiindumustest, ja võib-olla ei olnud ma toona, oma tabamatuks jääva esimese lugemisringi aegu nende teemade jaoks lihtsalt piisavalt küps. Igatahes paistab, et hiljem, kui juba olin, õnnestus mul neid ometi eirata, jääda mõnevõrra sirgjoonelisemate lugude juurde, milles pinge koguneb ja laheneb harilikult iseteadlike tahtmiste ja tegelikkuse järkjärgulise lahknemise ja hilisema paratamatu kollisiooniga. Mulle tundub, et sellist määrangut võiks isegi üldistada: „Koolilood“ on valdavalt lood vaatemängulistest äpardumistest.

Suured äpardujad

Musteräparduja on muidugi Agu Sihvka ning aruande vorm, mille Rannap on tema tempudest jutustamiseks valinud, tundub olevat ideaalne, omas žanris algupärane ja ületamatu. Iga kord on minategelane millegagi hakkama saanud, tal tuleb „kõik ausalt ära rääkida“ ja tõendada, et ta tegutses parimate kavatsustega. Noore lugeja samastumine protagonistiga on sajaprotsendiliselt tagatud: pole võimalik mitte kaasa elada poisikesele, keda täiskasvanud süüdistavad. Paturegister omakorda on ajastuomaselt loosunglik ja jabur: „Kuidas ma rikkusin aukülalise ülikonna“, „Kuidas ma soodustasin gripiviiruse levikut“, „Kuidas ma rikkusin internaadi öörahu“, „Kuidas ma häbistasin kooli nime“ jne. Agu Sihvkal ei õnnestu end kordagi süüst puhtaks pesta, kuid iga lugeja on valmis seda temaga jagama – niivõrd sümpaatsed on pahategude tagamaad: puhas tegutsemis­tahe, uljus ja uudishimu.

Laste kohanematus täiskasvanute nõudmistega on lastekirjanduse levinumaid motiive. Kui palju on lugusid, mis ainult sellest vastuolust toituvadki! Aga kui palju on neid, mis suudavad seda teha ilma odavate nippideta, nagu täiskasvanute naeruvääristamine või laste fantaasia maandamine suurtele ligipääsmatutesse paralleelmaailmadesse? Võib-olla ongi see tänapäeval keerulisem, aga võib-olla ka mitte. See, kas lastelt oodatakse suureks saamist kunagisega võrreldes varem või hiljem, on omaette teema. Aga kindlasti on tänapäeva autoritel siin midagi Jaan Rannapilt õppida.

Salu Juhani lugudes ega mujal Rannap säärast ühtset võtet ei tarvita. Need lood on enamasti ka keerukamad, psühholoogiliselt ja emotsionaalselt rikkamad. Aga peategelaste pürgimused ja kujutlusvõime lähevad neiski ühtepuhku tegelikkusega pahuksisse. Ning lõpp on sageli „õnnetu“ või kõige paremas mõttes õpetlik. Tamme Priidut üritatakse ümber kasvatada, kuid lõpuks tuleb riiukukele siiski korraldada seltsimehelik kambakas („Musta lamba matused“); kombekate ja kohatute tegude kvantifitseerimine päädib graafikuga, millest joonistub välja sõna „JAMA“ („Kultuuri ja käitumise võistlus“); treening­meetodite salajas hoidmine toob pioneerirühmale sõpruskohtumisel kaotuse („Salu Juhan hüppab kaugust“), jazz-orkester läheb välja efekti peale ja teenib leige aplausi („Oma orkester“) jne.

Nende nurjumislugude seas on mitmeid väikseid pärleid, mille lõpp on pikalt ette teada (ehkki eeltoodud põhjustel pole minul õigust seda hinnata), kuid mida võiksin praegugi lugeda üle ja üle. Nende mõju on kas uskumatult elutruus sisekõnes („Kaotus poolakale“), groteski toetavas impressionistlikus õhkkonnas („Unistajad“), kirjelduste detailsuses („Visaduse proov“) vms.

Mõnus on lugeda novelle, mille saba ja sarved on autoril algusest peale selgelt silme ees, milles aga samal ajal (ja muud aega kirjanikul polegi) on tunda niivõrd palju kirjutamislusti, milles on nii palju ootamatuid vihjeid ja naljakaid võrdlusi, nii palju dialoogikatkeid, mis võiksid lõppeda nii või pisut teisiti – novelle, mis tõmbavad lugeja otseteed kirjutamise olevikku.

Spordilood

Lõpetuseks tahan eraldi peatuda spordilugudel, mis ilmusid raamatuna „Kukepoks“ 1979. aastal, kuid on täies koosseisus üle kantud ka „Koolilugude“ uustrükki (tollesse „minu omasse“). Mulle kui mitmekülgsele, võrdlemisi keskpärasele, aga see-eest väga pühendunud spordimehele olid need tohutuks innustuseks. Ja ennekõike olid nad innustuseks mulle kui spordimehele, kel oli elav kujutlusvõime ja kelle sportlikku pingutust toetas ümberkehastumisvõime telerist, raadiost ja olümpiaraamatutest tuttavateks tippsportlasteks. See kulges vähimagi pingutuseta – just nagu Rannapi kangelastel: korvpallipoiss Villel, kuulitõukajal Hannesel ja teistel. Koolilugude psühholoogiline realism on läbivalt veenev, kuid mulle näib, et psüühilised seisundid nagu iha, trots, hirm, häbi jne saavutavad kirjeldustes suurima nüansseerituse ja sügavuse just „Kukepoksi“ palades.

Rannapi kirjutamislaadi iseloomustades pruukisin eespool korraks muusika­sõnavara – mitte juhuslikult, sest tean autorit pärinevat muusikute suguvõsast. Samuti tean, et ta on nooruses olnud silmapaistev kergejõustiklane. Ja ilmselgelt on ta kirjanikuametis mängu pannud mõlemal huvialal omandatu. Nõnda tundub mulle nüüd just neile sporditeemalistele lugudele mõeldes, et hea tulemuse eeldused langevad kokku: ka korraliku novelli sünniks on vaja treenitust, keskendumisvõimet, nõtkust ja hoogu. Ning ennekõike tugevat tervist. Soovin seda austatud laureaadile veel pikkadeks aastateks.

Armastatud laste- ja noortekirjaniku Jaan Rannapi sulest pärineb enam kui 40 teost. Nende hulgas leidub nii humoorikaid jutustusi koolielust kui ka haaravaid loomalugusid ja seiklusjutte. Rannap on töötanud lasteajakirjade ja -lehtede toimetajana, kõige pikemalt ajakirjas Täheke. Ta on tõlkinud lasteraamatuid vene keelest ning tema enda teoseid on tõlgitud 20 keelde. Jaan Rannap pälvis eile, 4. veebruaril Eesti Kultuurkapitali kirjanduse valdkonna elutööpreemia.

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht