„Iga kordus on iga kord uus“

Kas Kris Mooril õnnestub luuletades üksluisest argipäevast välja murda ja üle loomekorduste karide hüpata?

ANNIKA AUS

Teose „Hüpe“ tagakaanel tutvustatakse Kris Moori kirjaniku ja fotograafina. Tõepoolest, avaldada on jõudnud Moor nii mõndagi: eelmisel aastal fotoraamatu „Sa oled ilus“, Eesti Teatriliidu dramaturgia aastaauhinnale nomineeritud teose „Homefucking is killing prostitution“* (2008) ning Stalkeri auhinnaga tunnustatud ulmenovellikogu „Une­nägude jumal“ (2002, André Trinity pseudonüümi all). Koos fotoraamatuga nägi eelmisel aastal ilmavalgust ka luule­debüüt „Hüpe“.

Moori loometeekonda vaadates näib, et ta otsib alles oma õiget väljundit. Otsingud ei ole kindlasti kerged, seda enam et loomemaastik on kujunenud kirjuks ja tihedaks nagu mets. Seda tunnistab ka Kris Moor luuletuses „Adekvatoorium“: heinsaar müüb absurdi / kivisildnik müüb ennast / kivirähk müüb eestlasele eestlasi [—] jne… / jne… / jne… // kõik on juba ära ja maha müüdud / mitte midagi ei ole mulle jäetud! / täiesti kohutav (lk 7). Kuidas siis sobituda (uue liigina) sellisesse segametsa?

Mulle meeldib Moori kuulutus luulekogu alguses. See mõjub ühteaegu loitsuna ja kindla seisukohana, mida kogu teosega tahetakse lugejale edasi anda: miski peab muutuma, / kordus peab muutuma! (lk 5). Neist ridadest paistab välja Moori ambitsioon olla uudne ja originaalne, mis, nagu ta ise tajub, on üsna keeruline, kui talle ei ole mitte midagi jäetud. Aga ta tegi selle hüppe! Hoovõtuks kulus aega, raske on ju turvalisest keskkonnast välja murda: igaks juhuks / viskasin maha / posu matte / kiiver pähe / turvised põlvedele / küünarnukkidele / langevari selga / siit ma tulen / julge karuna [—-] teivas käes ja / astun elegantselt / hüppelauale… (lk 40). Muutuste nimel tuleb siiski riskida: parem hüppa / ilma milletagi / siis tunned / südame alt / teist südant (lk 41).

Teoses tõdetakse, et kordusest ei ole siiski pääsu. Meil on küll vanasõna „päevad pole vennad“, mis osutab sellele, et vahel võib ka kehvemini minna. Moori väide „päevad on õed“ näib aga osutuvat lõpmatule üksluisele argipäevale: sinna ja tagasi / tulevikku / jõuame kord / uuesti ja jälle (lk 33). Kirjeldatakse sarnaseid kohtumisi, ühesuguseid jutte ja mõtteid; korduvad unenäod, suhted ja hetked: sünonüümsed suhted / anonüümsed päevad / horisontaalsed hetked (lk 21). Ometi: iga kordus on iga kord uus (lk 19). (Elu)korduste kirjeldused viitavad paradoksaalselt hoopis tiitellehel esitatule – kordus peab muutuma: täna / igal aastal / samal ajal / täpselt kell / 11.20 / helistab isa [—] ja siis ta seletab / kannatlikult uuesti [—] täna kell 11.20 / mainin kindlasti jälle: / mul on andmeid / kirjalik tõend [—] et see saabumine / toimus ikkagi / 12.20 // sest äkki sel aastal / pajatab ta mõne / pikantsema seiga (lk 14-15). Kordust peab ise püüdma muuta.

Luulekogu „Hüpe“ ei ole lihtne lugemine. Paljud luuleread on tõukunud suurtest mõtlejatest, nagu Kierkegaard, Freud, Darwin, kes toovad luulekogusse pigem magus-nukra, kohati isegi rõhuva meeleolu. Paratamatult jääb kajama, et inimese eksistents siin suures ilmas on tühine ja maailm inimese vastu ükskõikne: elu on kui moekunstnik / kes disainides surma / hellalt laipa kägistab (lk 30). Ent selles eksistentsivalus ja vaevas on siiski palju hetki, mil tuntakse rõõmu, helgust ja armastust: tahaksin õppida su keha / tundma nagu see oleks / mu enda oma [—] sind puudutades / tunneksin / mida sina tunned  / tunneksin iseennast / sinus ära – / tahaksin et [—] et armastus saaks / uuesti nõiutud / igas magusas / jällenägemisrõõmus (lk 49). Peale teemade lisavad üsna õhukesele ja minimalistliku vormiga teosele raskust pidevad intertekstuaalsed viited piiblile, muusikale, maalikunstile. Enamikku luuletusi ilmestavad Kris Moori fotod, mis loovad samuti omaette tähendusvälja luuleridade ümber.

Kris Moori luuletused jagunevad laias laastus jutustavaiks ja minimalistlikeks. Kõige põnevamana mõjuvad luuletused, kus värsikatkestus loob mitmetähenduslikkuse: kõik on see- / sama juhtub / kui päike suvitab / tänaval sind haaran / embusesse eemaldan / kingad / post-elegantselt (lk 11). Moori sõnakasutus on hea ja voolav, mõneski luuletuses leidub paeluvaid kujundeid. „Hüpet“ lugedes tekkisid iseeneslikult seosed Jürgen Rooste, Ivar Silla ning ka Kaur Riismaa luulega. Päris ühte patta Moori nendega ei paneks, kuna tema raamatus puudub mässumeelsus, ent teatud tajutav mehelik äng on nende kõigi loomingus sarnane.

Tuleb tõdeda, et Kris Moori katsetused loometeekonnal on olnud edukad. Tema teoseid seovad sarnased elemendid, samad mõtted on läbi mängitud mitmel moel, et leida uusi vaatenurki. Fotokunsti, ulme- ja draamakirjanduse kõrval on Moor kasutanud ka luulevormi õnnestunult.

* Eesti keelde võib pealkirja tõlkida kui „Kodukepp tapab prostitutsiooni“(kassettide leiutamise aegse ütluse „Hometaping is killing music“ parafraas). – Toim.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht