Heljo Mänd 11. II 1926 – 6. XII 2020
Aja peos on mõõdulint,
mõõdab elu samme.
Mõõdab pikkust, mõõdab raskust …
Heljo Mänd
Pärast pikka ja loominguliselt rikast elu lahkus meie seast kirjanik Heljo Mänd. Tema teoseid teavad-tunnevad ja hindavad kõrgelt nii väikesed lapsed kui ka nende vanavanemad. Mänd kuulub kirjanike hulka, kes on kirjutanud igas žanris, seda igas vanuses lugejatele, ehkki kõige enam tuntakse teda „Karu-aabitsast“ telesse läinud Mõmmi järgi.
Heljo Mänd sündis Narvas, kuid perekond kolis õige pea Võrru, kust pärinesid tulevase kirjaniku esimesed elupildid. Kooli minnes elas ta juba Tallinnas. Ta õppis aastatel 1941–1946 Tallinna Arve- ja Plaanindustehnikumis raamatupidajaks, kuid töötas sel erialal väga lühikest aega. Aastatel 1946–1947 õppis Mänd Eesti Riiklikus Teatriinstituudis, aga ei lõpetanud seda. Abielust kunstnik Roman Männiga sündis perre neli last. Nemad inspireerisid ema kirjutama lühikesi lastepäraseid värsse, esialgu kaustikusse, need polnud avaldamiseks mõeldud. Esimesed luuletused ilmusid tal 1946. aastal ajalehes Noorte Hääl Heljo Raidla nime all ning olid kirjutatud täiskasvanutele. Avaldamine innustas, kuid ei lisanud söakust, et uusi luuletusi kuhugi saata. Niisiis oli tulevane kirjanik ligi seitse aastat „sahtliluuletaja“, kuni sekkus tema abikaasa, kes õhutas Mändi minema ajalehe Säde toimetusse kirjutatut näitama. Leht avaldas mõned luuletused ja küsis lisa. Ajakirjanduses ilmunud värssidest pani Mänd Ralf Parve innustamisel kokku oma esimese luulekogu lastele „Oakene“ (1957). Edaspidi polnud haruldane, et aastas ilmus tal kaks-kolm raamatut.
Loomingu ja pereelu kõrvalt töötas Heljo Mänd aastal 1956 Sädeme toimetuses, aastatel 1958–1965 ajakirja Pioneer ja 1960–1965 ühtlasi Tähekese toimetuses, mõnda aega toimetas Nõukogude Naises lastenurka „Karumõmmi jututuba“. Vabakutseline kirjanik oli ta aastast 1965, Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1961, pikemat aega ka liidu lastekirjanduse komisjoni liige. Mänd tõlkis vene, saksa ja inglise keelest, tema eestindatud on näiteks Mihhail Lermontovi „Deemon“.
Heljo Mänd tõi 1950. aastate teisel poolel lasteluulesse sealt vahepeal kadunud mängulisuse, lapsekesksuse ja emotsionaalsuse. Ta paotas lastetoa, hiljem ka klassitoa ust ja jälgis, mida toredat seal juhtub. Tema vaates laste mängudele ning tegemistele on hellust, mõistmist ja huumorit – emalikult soe ja kodune suhtumine. Naljaga pooleks on Mänd osutanud oma loomingus veakestele ja vääratustele, ent jätnud järeldused lugeja teha. Suurematele kirjutades on autor püüdnud olla õiglane, avameelne ning mõistev selle lapse vastu, keda oli näinud tänaval, kohanud koolis ja tundnud kodus.
Kirjanik on öelnud, et perekond ja lapsed on tal esikohal, siis tuleb looming. Aega selle jaoks tuli varastada pereema tööde ja toimetuste vahelt. Küllap sealt tuli harjumus tõusta vara ja kirjutada iga päev midagi. Kui kokku saavad anne ja töökus, siis pole imestada, et Heljo Männi aktivasse kuulub sadakond lasteraamatut ja kolmkümmend täiskasvanutele kirjutatud teost. Andele ja töökusele lisandus nõudlikkus enese vastu. Teemad avardusid ja vormiuuendused-katsetused kestsid kirjaniku loomingus katkematult. Kui lapsed ning lapselapsedki juba suureks olid kasvanud, leidis Mänd aega ka täiskasvanutele kirjutada. Romaanidele lisandusid mälestusteraamatud, küll lapsepõlvest, küll kirjanikuaastatest.
Heljo Mändi on tema pika ja rikka elu jooksul palju kordi intervjueeritud. Nendest usutlustest vaatab vastu optimistlik ja tegus kirjanik, kes ei ole loorberitele puhkama jäänud, kellel on veel palju öelda ja kes soovib oma sõnaseadmisoskust veelgi paremaks lihvida. Mänd on oma loomingu kaudu osa meie kõigi lapsepõlvest. Täname südamest heldet jagajat!
Eesti Kirjanike Liit
Eesti Lastekirjanduse Keskus
Täheke
Kultuuriministeerium