Heinsaar + Kender = Õunapuu

Ervin Õunapuu kirjeldab tihti Eesti olusid: vahel on see alternatiivreaalsus või -ajalugu, teinekord tulevikuilm, kuid alati düstoopiline ja väändunud.

PIRET PÕLDVER

Ervin Õunapuul on ilmunud varem neli teost, mille pealkirjas esineb sõnapaar „Eesti gootika“.1 Siinne on viies. „Eesti gootika“ on Grant Woodi tuntuima maali „Ameerika gootika“ pealkirja parafraas. 1930. aastal valminud maalil on kujutatud Ameerika abielupaari gooti stiilis maja ees. Sarnased pole vaid pealkirjad: eluvaevadest räsitud karmiilmeline maaelupaar satiirilisel maalil on kindel, et häda ja mure on elu lahutamatu osa, meenutades kangesti tüüpilisi Õunapuu tegelasi.2

„Eesti gootika XX“ on n-ö juubeliväljaanne, valik Õunapuu viimase 20 aasta jooksul kirjutatud juttudest. Siin kohtame häirivalt ebasümpaatseid karaktereid, vaesust, änge, vägivalda ja kurjust. Viletsust täis maailmas toimetavad tegelased on valdavalt räpased ning rumalad – Õunapuu tekstiilma halbus ja kurjus tulenebki enamasti rumalusest. Näib, et meeldivat alternatiivi sellele ei ole.

Kirjanduslik valem

Õunapuu uut jutukogu lugedes kangastus mulle selline valem: Heinsaar + Kender = Õunapuu. Valemit ühte- ja teistpidi vaagides näib endiselt, et midagi siin on.

Selle valemiga ei taha ma kindlasti kedagi pisendada: ükski looja pole kahe teise segu. Õunapuu loomingus avaldub midagi ainult talle isepärast. Ka kronoloogiliselt on see valem väär: enne oli vastus, siis tulid liidetavad. Õunapuu avaldas tekste juba kaheksakümnendatel, Kender ja Heinsaar hakkasid seda tegema hiljem. Valemi olemus peitub eelkõige selles, et Õunapuu looming on kui maagiline transgressioon, kus heinsaarelikule muinasjutuilmale lisandub kenderlik vägivald, provokatiivne tabude käsitlemine ja ebasümpaatsed tegelased. Valemi võib sõnastada ka nii: heinsaarelik + kenderlik = õunapuulik.

Õunapuu gootika on teatud mõttes äraspidine gootika. Kui üldiselt on gooti kirjandus „tumeromantiline kirjandusžanr“, kus jutustatakse „võikaid lugusid hämaratest lossidest ja kloostritest, maa-alustest katakombidest, hukatuslikest soolaugastest, painajalikest kummitustest, jahti pidavatest vampiiridest ja libahuntidest, salapärastest kuritegudest, hullunud või haiglasest inimkäitumisest“,3 siis Õunapuu loomingus on painajad ja hukatus esikohal ning puudub gootikas nii vajalik romantika. Traditsioonilises gooti kirjanduses annab romantiline lähenemine kogu kannatusele ja hirmule alternatiivi ja põhjuse, sellega transtsendentse mõõtme, võimaluse põgeneda kaunisse ideesse. Õunapuul on romantika asemel satiir. Tema sarkasm muudab rõhuasetust, tehes lugude maailma immanentseks, piiratuks ja väljapääsmatuks.

Õunapuu „Eesti gootika“ tegevustikku iseloomustavad ootamatud pöörded, sh ühe peategelase vahetumine teise vastu. Jutustaja suhtub harva tegelastesse empaatiaga, pigem on nad objektid, kelle tegevust jälgib jutustaja ajahetkes, laskumata minevikku või sügavamasse analüüsi. Õunapuu kirjeldab tihti Eesti olusid. Vahel on see alternatiivreaalsus või -ajalugu, teinekord tulevikuilm, kuid alati düstoopiline ja väändunud. Aare Pilv on sedastanud, et tegevuskohaks on „teatav ajatu lootusetu mudaauk kuskil Eestis“.4 Tihti on kehvuse ja viletsuse põhjus pime usk jumalasse ja kristlus üleüldse. Õunapuu tegelased on enamasti kas vaesest perest pärit väärkoheldud lapsed, rumalad täiskasvanud, perifeersed vanurid või vahel ka enesekesksed rikkurid – igal juhul peaaegu eranditult sügavalt õnnetud väljapääsmatus olukorras inimesed. Tema tegelased usuvad igasuguse kriitikata seda, mida esivanemad on õpetanud, ja teevad nii, nagu ikka on tehtud.

Siit jõuamegi Mehis Heinsaare loomingu juurde. Ka tema teostes hoiavad inimesed vanast ja tuttavast, iidsetest tarkustest kinni, kuid Heinsaare tekstid lähenevad kõigele vanale just nimelt romantiliselt. Kulunud esemed, vanad majad, kila-kola täis pööningud ja vanu väärtusi austavad inimesed kannavad mineviku nostalgilist aurat. Ammumöödunusse suhtutakse igatsusega ja unistavalt, tänapäev näib seevastu pealiskaudne, kiirustav, võõras. Just vana aja inimeste ja nende väärtuste kujutamine on Heinsaare ja Õunapuu ühisosa, kuid viimase puhul äraspidine. Äraspidisuse loob Õunapuu tekstides just sellega, et lisab Heinsaare ebamaistele karakteritele törtsu kenderlikkust, tema kahe jalaga maa peal tegelaste jõhkrust.

Kaur Kenderi tegelased on toored, vägivaldsed, keskendunud raha teenimisele, seda enamasti ebaseaduslikult. Kenderi fiktsionaalsest maailmast on keeruline leida hõllanduslikku romantikat. Tegelaste omavahelised suhted on pealiskaudsed, üles ehitatud põhimõttel, et tugevam jääb ellu. Kenderi tegelased on aktiivsed, liikuvad, nad on ise loonud endale võika ja vägivaldse maailma, kus tegutsevad, kuid nad ei arene, nende maailmatunnetus ei muutu – viimane on iseloomulik ka Õunapuu karakteritele. Sarnasus peitub ka suletuses. Kenderi tegelased on suletud oma väiksesse ängistavasse kuritegelikku tiiki. Kenderi loomingu sünonüümiks on viimase paari aasta jooksul muutunud sõna „transgressiivne“ ehk piire ületav: Kender kirjeldab seda, mida lugejal on ebamugav vastu võtta, isegi tunnistada, ta loob jõhkra macho-maailma, mis ühtaegu tülgastab ja meelitab. Transgressiivsed on ka Õunapuu tekstid.

Sümbioos pole siiski pelgalt kahe asja kokkupanemisel saadud omaduste või asjade hulk. Sümbioosis sünnib hoopis uus nähtus: kui tüüpilised Heinsaare romantilised tegelased kombineerida Kenderi ahtapilguliste tüüpidega, saamegi Õunapuu „kangelased“.

Õunapuu tegelased on nagu arutud ja mõistuseta eelajaloolised loomakesed, tänpäevase inimese eellased halvas mõttes. Esivanemate maailm on must, pime ja küündimatu ning inimesed, kes nende „tarkust“ edasi kannavad, rumalad, ning et vint täielikult üle keerata – enamasti ka inetud. Õunapuu sarkasm on terav – selle määrani, et lugejana kahtlen vahel, kas autor isegi oma tegelasi armastab. Tema loodud maailm on justkui kinni omaenese neuroosides.

Sõnapaar „Eesti gootika“ Ervin Õunapuu teoste pealkirjades on Grant Woodi maali „Ameerika gootika“ („American Gothic“, 1930) pealkirja parafraas.

Wikimedia Commons

Mõnest terast lähemalt

Õunapuu tekstid on omavahel suuresti sarnased. Kui lugeda neid peaaegu 400 lehekülge järjest, hakkavad need tüütama, on ettearvatavad, kulunud – tonaalsus, tunnetus ja mõte on justkui kõikjal sama. Mõne eristuvama pala siiski leiab. Näiteks 1997. aastal kirjutatud ühiskonnakriitilises loos „Inter­vjuu“ on autor kajastanud oma aega, mil vaesus tingis olukorra, kus raha eest sai osta kõike, ning oli neidki, kel raha ülemäära palju. Loo peategelaseks on naine, kes soovib Tallinna ära osta: „[M]a kavatsen alates Raekoja platsist kuni mereni kogu hoonestuse lammutada. Siis avaneb minu akendest kaunis vaade merele. Loomulikult tuleb siis ka sadam likvideerida“ (lk 45–46). „Inter­vjuu“ resoneerib Kreisi Raadio klipiga „Rikkurite turvakodu“ – mõlemas on kujutatud humoorikalt ühiskonna lõhet.

Aasta hiljem kirjutatud „Pastoraalis“ on käsitletud hirmu võõra ees ning see sobiks hästi ka viimasel ajal esil olnud teemasid parodeerima: see on lugu leidlapsest Ahmedist, kes leiab hiljem otsa oma 11aastase tütre käe läbi (too on temast rase). Samal ajal on see eestlase autoparoodia. Teose lõpu lunastus – Ahmedi mõrva uuriv konstaabel otsustab võtta tüdruku endale naiseks, sest „küla on väike, teda teatakse ja austatakse, kõik on ju oma­inimesed ja elu läheb rahulikult edasi“ (lk 25) – annab tekstile uue perspektiivi. Nemad seal võõral maal on kummalised – nagu Ahmed –, kuid ega meiegi paremad ole. See lähenemine on väga õunapuulik – paroodia- ja kriitikanooled ei anna armu kellelegi.

Loo „Kojaag“ peategelane on haavatud hundikutsikas. Varasemad arvustajad on välja toonud, et selles loos on kujutatud looma märksa humaansemana kui inimesi ükskõik millises loos. Näib, et see on sihilik, rõhutamaks, et Õunapuu tekstide inimesed on n-ö loomalikud, julmad, rumalad ja väiklased ning seda isegi võrreldes eesti folklooris kõige hirmsama kiskja hundiga. Ütlemine „inimene on inimesele hunt“ Õunapuu tekstiilmas ei kehti.

Õunapuu loob elavaid pilte ja ületab nauditavalt piire. Ta annab kõneka sissevaate ühiskonda ja kuigi valgustab seda ülemäära tugevalt ühe nurga alt, jätab pisut ruumi ka teistele nurkadele. Autori miinus on kordamine. Mõned lood on väga head, vaimukad ja teravad, teised mitte nii väga. Vahel kipub rõhk olema pigem ülirõveduste kirjeldamisel, ja ka rõvedused kipuvad korduma. Ometi näib, et Õunapuu tekstidega seostub igati ärateenitult õunapuulikkuse mõiste. Tema looming on peegel. Kas nüüd just keegi seal iseennast tahab ära tunda, aga naabri tunneb ilmselt küll.

1 „Eesti gootika“ (1999), „Eesti gootika. II. Tosin veidrat juttu“ (2004), „Meie igapäevane jää. Eesti gootika. III“ (2006), „Eesti gootika. Lauavestlused“ (2010).

2 Sellele seosele on viidanud ka Ants Juske: Gootika Eesti moodi. – Eesti Päevaleht 15. I 2000.

3 Andrus Org, Eesti ulmekirjanduse žanrid ja nende poeetika. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017.

4 Aare Pilv, Ervin Õunapuu apofaatiline humanism. – Vikerkaar 2017, nr 10-11, lk 166.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht