Ebaoptimaalne tund Margaret Atwoodi seltsis

Filmimees Ilmar Taska üritas teha staariintervjuud.

ENE-REET SOOVIK

Kirjandusfestivali „HeadRead“ tähtsündmuseks tõotas 31. mail kujuneda kohtumine Kanada kirjanduse suurkuju Margaret Atwoodiga. Pealtnägijate tunnistuse järgi olid möödujad kirjanikult autogramme palunud juba eelmisel päeval välikohvikus ning pühapäeva õhtul oli Harju tänava saal puupüsti rahvast täis, ajavaruga kohale tulnud inimestest istusid mitmedki suisa põrandal lava ees või tunglesid paremat vaatevõimalust otsides püstijalu tagumistes ridades. Kaamerad surisesid ja sähvisid, ootus­elevust jagus. Ent vestlustunni järel autogrammijärjekorras seisnute mõttevahetuse käigus väljendas nii üks kui teine kohalviibinu teatavat hämmingut. Mis siis oli õigupoolest toimunud?

Atwoodi kaliibriga autor on meil ju niivõrd tuntud ja tõlgitud, et suurem osa arvukatest huvilistest oli tõenäoliselt tema loominguga hästi kursis. Võib-olla mitte nii põhjalikult kui publiku seas viibinud Kanada kirjanduse spetsialist Eva Rein, kes juba mitu aastat Tartu ülikoolis Atwoodi erikursust on õpetanud, aga kindlasti piisavalt selleks, et oodata lähemat sissevaadet kirjaniku loomingusse, millest põhijoontes juba ettekujutus olemas. Paraku oli vestlust suunanud filmimees Ilmar Taska valinud teistsuguse lähenemise. Konkreetsetele teostele või kogenud autori juba üpris pikale loomekaarele keskenduva vaatenurga asemel oli intervjueerija otsustanud üldsõnalise ja ülevoolava esitluse kasuks, mille publikuks võinuks pigem olla juhuslikult teleri sisse lülitanud jutusaatevaataja, kellele tuleb selgeks teha, et inimene, keda ta näeb, on väga kuulus kirjanik, kes on kirjutanud palju raamatuid, mida on tõlgitud paljudesse keeltesse – ja kuidas tal see küll ometi nii hästi välja tuleb?

Vestluse alguses kippus Atwoodile iseloomulik napp ja vahe bon mot vestluspartneri parallelismiküllase ja ülistava sõnavoo varju jääma, hiljem võttis küsitletu ohjad rohkem enda kätte, olles küll aeg-ajalt sunnitud korrigeerima mõnd eelnevalt kõlanud naiivsemat mõtteavaldust. Atwoodi teostest leidsid mainimist vaid „Teenijanna lugu“ ja „Pime palgamõrvar“ (film! Bookeri preemia!). Õpetlikud lood sellest, mis kõik võib juhtuda, kui laste kätte anda järelevalveta tarbimiseks piiramatus koguses Poe’d, või kuidas juba „Odüsseias“ narratiivi konstrueeriti, said vestetud pigem küsimuste vormistuse kiuste kui nende tõttu. Nii ei tundunudki haruldane tund Atwoodi seltsis just kõige optimaalsema ajakasutusega ja fookusse seatuna. Kindlasti olid ülivõrdelised komplimendid külalisele mitmelgi juhul auga ära teenitud, kuid kui mõõta kohaliku mõõdupuuga, jäid need võbelema hea maitse piirimaile. Kes siis veel peale Atwoodi on maailmale nii kujukalt selgeks teinud, et Kanada ei ole Ameerika? Ning kas ei võiks kirjanikule olla komplimendiks pigem tema teoste asjatundlik ja huvitatud vaagimine kui arvamus, et tema silmad võimaldanuks teha ka näitlejakarjääri?

Võimalik, et kirjandusfestivalidel on välja kujunenud mingi tava- ja ootuspärane formaat. Näiteks formaat, mida võib-olla esindab tänavu nii Tartus „Prima vistal“ kui ka Tallinnas Soome kirjanikega vestelnud Jan Kaus, kelle vaoshoitud maneer ja asjakohased küsimused ühest küljest võimaldasid tähelepanu koondada intervjueeritavale ning lubasid tõepoolest esile tõusta nii Kjell Westö kui ka Tommi Kinnuneni eripäral autori ja inimesena, teisalt aga pakkusid publikule võrdsete ning võrdselt asjatundlike dialoogi. Võimalik ka, et ühelt maalt võib see ennast ilmselt tõestanud laad hakata tunduma liigtavalisena ja soovitakse välja käia midagi üllatuslikumat. Võimalik, et just seetõttu üritati teha tugevama erialaspetsiifikata staariintervjuu. Ent põnevuse saavutamiseks oleks pigem võinud vestlustulle paluda mõne kirjanduspädevusega loodusteadlase, kes pole meie metsades sugugi haruldane liik, nagu Sirbi teadusrubriigistki näha on olnud: kas või „MaddAddami“ triloogias tõstatatud küsimuste (nt ökokatastroof) arutelu eri lähenemisnurkade alt võinuks kujuneda värskemaks, relevantsemaks ja ohtlikumaks.