Vello Vinn ja tema vastupeegeldused

Vello Vinna teoste mõistmisel ei piisa ainult nende vormi ja joonte adumisest, vaid tuleb süüvida protsessidesse, mis aitavad mõista nähtava sügavamaid tähendusi.

RAGNE KANGRO

Näitus „Vello Vinn. Vastupeegeldused“ Kumus kuni 9. VIII. Kuraator Elnara Taidre, kunstnikud Vello Vinn, Kiwa, Mihkel Kleis, Krista Mölder, Brit Pavelson, Lilli-Krõõt Repnau ja Kristina Õllek, kujundajad Raul Kalvo ja Helen Oja, graafiline disainer Külli Kaats, illustratsioonide seina kujundaja Brit Pavelson.

Näitus „Umbluu. Aeg ja ruum. Vello Vinn feat. Kiwa“. Tartu Kunstimajas 20. II – 15. III, kuraator Andra Orn ja külalisesineja Kiwa.

Vello Vinn lõpetas kunstiinstituudi 1968. aastal klaasikunstnikuna, loometöös on ta valdavalt pühendunud graafikale, kasutades oskuslikult oforti, kuivnõela, söövitust ja kõrgtrükki. Ta on pälvinud auhindu nii välismaal kui ka Eestis, 2015. aastal Kristjan Raua preemia. Vello Vinn saavutas isepärase stiili juba 1960ndate keskpaigas: trükiplaadi kordamisega tekitatud peegeldused on detailirohked ja mõjuvad sürrealistlikult. Tema kunsti võib vaadata omamüütilise visioonina, mis viib vaatajad utoopilisse, mitte küll alati ideaalsesse, maailma ja toob selle abil nähtavale ühiskonna kitsaskohad.

Sürreaal-futuristlik maailm. Kumu kolmanda korruse näitusesaali sisenemisel tekib kammitsetud, isegi ahistatud tunne, kuid silm kohaneb kunstniku omamaailmaga kiiresti. Elnara Taidre kureeritud väljapaneku põhiosa moodustavad Vello Vinna ofordi- ja kõrgtrükitehnikas tööd, mis looklevad spetsiaalselt selleks näituseks kujundatud siksakilistel seintel. Sellise kujundusega on vaatajale loodud iga töö juures selle vaatlemiseks eraldi ruum. Ka seinte taga leiab vaataja esteetilist naudingut pakkuvaid graafiliste teostega sopikesi. Nii pannakse külastaja sisenema nurgatagustesse ja väljuma ehk mitte just kõige tavapärasemat rada pidi. Kui üldine hea tava on jätta näitusesaali ruumi ja õhku, siis seekord ei ole kujundajad Raul Kalvo ja Helen Oja seda teinud. Kohe tekitab see tunde, nagu siseneks Vello Vinna teostesse, imepeenetest joontest koosnevatest vastupeegelduvatesse maailmadesse. Väljapaneku taustal kostab industriaalset atmosfääri loov muusika ja tekitab omamoodi futuristliku, kohati isegi postapokalüptilise õhkkonna. Heli harmoneerub eriti hästi Vinna teoste elementidega, mis kujutavad inimese ja tehnoloogia ning inimese ja aja suhet.

Vello Vinn on äärmiselt viljakas kunstnik: estampgraafika kõrval on ta kujundanud plakateid, postkaarte, vinüülplaadiümbriseid, raamatuillustratsioone ja väikegraafikat. Kumu näituse suurtel stendidel on väljas ka visandid, mille põhjal saab jälgida, kui palju on kunstnikul võtnud aega töö kavandamisprotsess. Ta on joonistanud igast kompositsioonielemendist visandi ja siis hiljem teoseks kokku sobitanud.

Kiwa. vinn_scratch_remix_projekt. Analoog-scratch, digitrükk, 2017–2020. Autori loal

Pressifoto

Vello Vinna teostest on leida ajatuid, aga ka praegusaegseid momente, näiteks oforditehnikas töö „Vahetus“ (1977), kus on kujutatud lugematul hulgal inimesi sisenemas tehast meenutavasse kompleksi ja sealt väljumas. Inimeste suid, silmi ja juukseid asendavad hammasrattad ning igaühe juures on kell kui sümbol, mis aina tiksub. Sellega on ka nelikümmend aastat hiljem lihtne samastuda: edukus on võrdeline efektiivsuse ja kiirusega ning meil kõigil on oma halastamatu kell, mille järgi tuleb elada. Seda tüüpi graafilistest lehtedest nähtub kunstniku keskkonnakriitilisus ja teravmeelsus, mis osutab bulgakovlikult ühiskonna absurdsusele.

Päevakajaliste teemadega on kooskõlas ka mitmed teised tööd, näiteks kõrgtrükis plakat „Mets ei tohi metsistuda“, mis sisaldab pealkirja üleskutse kõrval veel üldisemat sõnumit: mets on kõigi jaoks. Teosel on kujutatud filigraanne mets, kus puude vahelt paistavad bensiinitanklad ja maskiga mehe pea ning sügavale maasse kaevunud juurtega kännud. Sellelt plakatilt paistab mure Eesti metsade pärast: kellele kuulub mets ja kui palju seda raiuda või hävitada tohib.

Tähendusloome ja vormimängud. Näitusel on eksponeeritud ka 1986. aasta saate „Pildi sisse minek“ kokkuvõte. Vello Vinn kirjeldab seal tabavalt ja paraja huumoriannusega näiteks teose „Lugemissaal“ (1981–1982) detaile. Ka kõige väiksemadki detailid pakuvad suurt avastamisrõõmu, nüansside tabamiseks ei piisa vaid teose ühekordsest vaatamisest. Just selles saateklipis saab aimu, kui palju on kunstnik ennast töödesse pannud, kandnud üle oma vaimukust, teravmeelsust ja fantaasiaküllust.

Vello Vinna teoste mõistmisel ei piisa ainult nende vormi ja joonte adumisest, vaid tuleb püüda süüvida protsessidesse, mis aitavad mõista nähtava sügavamaid tähendusi. Vello Vinna kunsti lahtimõtestamisel tuleks kasutada ikonoloogilist vaatamisviisi, kui kasutada Erwin Panofsky mõistet, sest Vinna sürrealistlikud tööd käsitlevad nähtava ja nähtamatu, reaalse ja sürreaalse suhet.

Kuid ka igal elemendil on mitu tähendust, mida kunstnik ja tema teose vastuvõtja ilmselt mõistavad täiesti erinevalt. Kunstnik on oma väljendusviisi kirjeldanud kui sür-sümbolismi, pöörates just tähelepanu asjade sümboolsetele tähendustele.

Tema teosed on täis tuhandeid elemente, neid võib vaadelda eraldi, pilditerviku osadena. Iga graafiline töö on kui maailm maailmas, igal elemendil oma roll selles elu suures absurditeatris.

Pealkiri „Vastupeegeldused“ on hästi valitud, sest kunstnik on tõepoolest kasutanud oma töödes sama trükiplaati mitmel korral, luues nii korduse ja peegelduse efekti. Vinna teostes kujutatu peegeldub omakorda vaataja silma võrkkestale, loob tema ajus subjektiivse tähendusvälja ja mõtteliselt peegeldub tagasi teosele. Selline kahekõne toimub mitu korda, leides üha uusi kokkupuutepunkte.

Ka kunstnik Kiwa kirjeldas seoses Tartu Kunstimaja „Vello Vinn feat. Kiwa“ näitusega, kuidas Vinna teosed läbi joonte rütmide, võngete, pulsside ja korduste aktiveerivad vaataja neuronite võrgustikud ning mängivad tajude modelleerimisega.

Kuidas suhestuda Vello Vinnaga? Vello Vinna kõrval on Kumu näitusel eksponeeritud ka noorema põlvkonna kunstnike töid, mis on tehtud spetsiaalselt selle näituse tarvis. Kõige põnevam on Kiwa ja Ragnar Neljandi installatsioon peeglitega väikesest kambrist, kus seinal mängib videoks teisendatud Vello Vinna raamatuillustratsioon Aino Perviku raamatule „Umbluu“. Staatilise teose ülekandmine videosse näitab, kui hästi sobivad Vinna kineetilised, lõppematut liikumist markeerivad graafilised lehed videoinstallatsiooniks. Ka teiste kunstnike teosed annavad väljapanekule kõlajõudu, osutades Vinna päevakajalisusele. Näiteks Mihkel Kleisi geomeetrilised abstraktsioonid ja ready-made-maalid, Brit Pavelsoni sõnadele ja kordusele rõhuv risograaftrükis, Krista Möldri viirastuslikud fotolahendused Vinna töödest valguskastis lentikulaartrükis või Lili-Krõõt Repnau arhitektoonikat rõhutavad graafilised teosed. Kristina Õllek on panustanud omanäolise mereuuringuid ja seal kasutatavat robootikat käsitleva installatsiooniga.

Kui külastaja jõuab ükskord saalist välja, on tal tunne, nagu oleks käinud teises, veidi psühhedeelses, kuid tuttavlike elementidega paralleelmaailmas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht