Radikaalne ja tundlik

Sophie Thun: „Zenta Dzividzinska kuulus naiskunstnike põlvkonda, tänu kellele minu põlvkonnal on kõik võimalused teha kunsti, ja fotograafiat käsitletakse kunstina.“

MARGE MONKO

Näitus „Ma ei mäleta mitte midagi: sisenemine ZDZi hoomamatusse valdusesse“ („I Don’t Remember a Thing: Entering the Elusive Estate of ZDZ“ Riia nüüdiskunsti keskuses Kim? kuni 15. IX, kunstnik-tehnik Sophie Thun, kuraator Zane Onckule ja arhivaar Līga Goldberga. Zenta Dzividzinska fotod kuuluvad Läti kunstimuuseumi ja tulevase nüüdiskunsti muuseumi ning kunstniku erakogusse, Sophie Thuni fotod on erakogudest.

Kim?-i keskuse näitus on üks viimaste aastate tähtsamaid kunstisündmusi, vähemalt minu arvates. Viis, kuidas kunstnik Sophie Thun ja kuraator Zane Onckule on lähenenud fotograaf (fotokunstnik) Zenta Dzividzinska unustusehõlma vajunud loomingule, on radikaalne ja tundlik. Thun on kehastunud kunstnik-tehnikuks, kes suurendab fotosid Zenta Dzividzinska negatiividest. Analooglabori töö nõuab aega ja selleks argitoimetuste kõrvalt aega ja ruumi leida on keeruline, eriti siis, kui fotograafia ei ole peategevus. See asjaolu võib olla üks põhjuseid, miks Eesti fotograafia lähiajaloos peaaegu puuduvad väljapaistvad naisfotograafid.

Zane, kuidas sa avastasid Zenta Dzividzinska (1944–2011) loomingu?

Zane Onckule: Kõigepealt sain ma tuttavaks Zenta Dzividzinska kunstiajaloolasest ja -kriitikust tütre Alise Tīfentālega. Me töötasime koos, sest tema ja ta ema andsid välja fotoajakirja Foto Kvartāls: Alise oli kirjastaja ja Zenta kujundas ajakirja, minult telliti sinna artikleid. Pärast paari koostöötamise kuud kutsus Alise mind kunstnike liidu galeriisse Zenta isikunäituse avamisele. See oli 2005. aastal. Olin nähtust vaimustatud. Mäletan siiani hiiglasuuri fotosid – need ei olnud analoog-, vaid digitrükid. Viis, kuidas fotoseeria „Maja jõe ääres“ kõnetas, on eredalt meeles: fotodel oli kujutatud lihtsaid olmesituatsioone, mitte midagi erilist, kuid neis oli eriline nihestatus. Aastad läksid, Zenta suri 2011. aastal ja Alise läks õppima New Yorki. Enne seda oli meil juttu, mis saab Zenta töödest. Alise küsis ema isikunäitusele rahastust mitmest fondist. Millegipärast raha tal saada ei õnnestunud. Kui Alise tuli New Yorgist tagasi, võttis ta ema tööde korrastamise südameasjaks. Zentast mahajäänu asus kõigepealt Riia lähedal väikelinnas, siis suutis Alise leida koha Riias ning ma käisin seal tal abiks korrastamas. Ja siis komistasin internetis Sophie Thuni tööde otsa ning käiski klõps.

Üks põhjus, miks ma sellest projektist huvitatud olen, on asjaolu, et Eestis ei ole eriti tema põlvkonna naisfotograafe (-fotokunstnikke) teada. Ma keeldun uskumast, et üldse kedagi ei olnud.

Onckule: 1960ndatel ja 1970ndatel tunti Zentat kui fotograafi. 1980ndatel hakkas ta kunstikombinaadis tööle graafilise disainerina ja jättis pildistamise. Alise oli maininud, et tal ei ole peaaegu üldse lapsepõlvefotosid. Kui uurisin Zenta fotoarhiivi, siis ma leidsin mõned, kus Aliset on lapsena pildistatud. See oligi esimene kord, kui Alise ise neid nägi.

Ma nägin Sophie Thuni töid eelmisel aastal tema näitusel Secessionis. Minu arvates on väga huvitav, et arhiiviga töötab täiesti teisest kultuurikeskkonnast inimene.

Onckule: Kui ma Sophiega ühendust võtsin, teadsin, et ta elab Viinis, kuid ei teadnud, et ta on üles kasvanud Poolas. Mu esmane ettepanek ei olnud väga selge, sest tahtsin temast ja ta kunstist rohkem teada. See oli rohkem pinna sondeerimine.

Sophie Thun: Olin täiesti lummatud, et keegi pöördus minu poole sellise ettepanekuga. Mulle on alati meeldinud kunstis ja ka näituste tegemisel riske võtta. Töötasin Zenta projektiga aasta otsa ja meil oli Zanega hulganisti zoom’i-vestlusi.

Zane oskas näha Zenta ja minu tööde sarnasust, mulle avaldas muljet, kui ta ütles, et meie mõlema töödes on sees teatud vahepealne olek. Zenta tegi oma kunsti põhitöö kõrvalt, minagi teen suure osa oma kunstist sama moodi. Seeriat „Pärast sulgemist“ („After Hours“), kus ma hotellitoas armatsen iseendaga, hakkasin ainult sellepärast tegema, et minu galeristil oli mu näitusega väga kiire. Mina olin ennast aga juba teiste töödega ära lubanud. Nii töötasin päeval pildistaja ja monteerijana ning öösiti kasutasin hotellituba, mille eest mu tööandjad olid maksnud, et saaksin teha seal oma kunsti. See oli kaassõltuvuse olukord: nemad vajasid minu tehnilisi oskusi, et teha oma kunsti, ja mina ei saanud teha oma kunsti nende rahata. Hea foto tegemine nõuab palju raha, kuid seda ei saa nii hästi müüa nagu maali. Ka Zelda töötas samamoodi: temagi kasutas neid nn ajalünki, et saaks teha oma kunsti.

Kuid meie kunstikeel on väga erinev. Zenta töötas rohkem kujunditega, mina ei tööta puhaste kujunditega, minu kunstis on kujund kohaspetsiifiline, see esineb kollaaži, fotogrammina. Zenta kunst on alati küllaltki eksperimentaalne: ta mängib nurkade, solarisatsiooni ja fotogrammiga. Ta on hoidnud alles kõik negatiivid, ka need, mis ei ole kõige esinduslikumad. Nende seas on palju – nagu Alise sõnastaks – iseseisva naise kuvandit, mõnikord poseerimas, üsna tihti aga mitte. Väga palju on negatiive seeriale „Maja jõe ääres“, mis on pildistatud tema kodumajas.

Minu arvates oli ta väga radikaalne, sest ei läinud selliste fotode peale, mis oleksid talle omal ajal tunnustust toonud. Ilmselt just selle pärast ta fotograafia ka maha jättis. Just selle pärast ma kasutangi temast rääkides mõistet avangard: tema hoiak meenutab mulle mõnede sama aja Poola kunstnike hoiakut – nemadki keeldusid oma töid müümast, kuigi olid vaesed ja elasid kehvades tingimustes, kuid tegid just sellist kunsti, mis oli nende meelest õige.

Zenta kuulus naiskunstnike põlvkonda, tänu kellele minu põlvkonnal on kõik võimalused kunsti teha, ja fotograafiat käsitletakse kunstina. On selge, et Zenta nägi ennast kunstniku, mitte fotograafina. Teda ei huvitanud see, mis huvitas tema kolleege, kelle kinnis­ideeks, vähemalt minu meelest, olid kaamerad, objektiivid ja muu tehniline värk.

Aga Zenta kuulus ju ka fotoklubisse?

Onckule: Esialgu oli ta suhteliselt tuntud, aga siis ta kas lükati või astus ise kõrvale. Veel üks huvitav seik: mõnede tema fotode taha on märgitud, et need on rahvusvahelisel fotokonkursil võitnud esimese või teise koha. Ta saatis sageli oma töid konkurssidele – Jaapanisse, Brasiiliasse jm. See oli just sel ajal, kui ta ei tahtnud traditsioonilise fotograafiaga tegemist teha. Vahest ta mõtleski, et kuskil välismaal on keegi, kes saab aru, mida ta teeb.

On tähtis mõista, millised tingimused valitsesid siis Nõukogude Liidus. Kui kunstnik ei sobinud ametlikku diskursusesse, siis oli tal raske oma töid näidata või leida mõttekaaslasi. Praegu on see märksa lihtsam: maailm on avatud ja hõlpsasti võib leida kellegi, kelle tööd kõnetavad. Rahvusvahelised fotovõistlused olid ilmselt ainuke võimalus oma tööde näitamiseks.

Onckule: Mul oli Zenta näitusega ka peidetud idee: teha fotoväljapanek, mida tavaliselt Riias ei näe ja sellega avardada meie fotoseltskonda. Kunsti ja fotograafia suhe on keeruline. On mitmeid viise, kuidas õõnestada traditsioonilist arusaama fotograafiast: installatsiooni või performance’iga, aga ka liiga väikeste või üleelusuuruste fotodega. Kuid need on agressiivsed ja liiga otsesed viisid.

Thun: Mulle meeldib meie näituse feministlik lähenemine. Just selles mõttes, et siin ei ole tegemist ainult individualistliku lähenemisega: on Zenta Dzividzinska arhiiv, siis Alise Tīfentāle, Līga Goldberga rahvusraamatukogust, Zane ja mina. Kõik me oleme töötanud selle nimel, et tuua ühe naiskunstniku tööd esile, teha ta nähtavamaks.

Kas nüüd, kui te olete selle protsessi sees, on saanud selgeks, mida teha Zelda arhiiviga pärast näituse lõppu?

Onckule: Kuna oleme mittetulunduslik institutsioon, siis pole meil kuigi palju vahendeid. Oleme töötanud tema arhiiviga, kuid me pole võimelised seda nii täielikult süstematiseerima, nagu peaks. Minu arvates on kaks võimalust. Esimene on kurb, kuid vägagi realistlik: uutes karpides lähevad negatiivid ja fotod tagasi hoidlasse korrastatumana. Ma siiski loodan, et arhiiv leiab oma koha mõnes institutsioonis, näiteks rahvusraamatukogu fotoosakonnas, ning seal jätkatakse sellega edasitöötamist. Oleks tõesti kahju, kui me oleme kraapinud pisut pealispinda ja ülejäänud töö jääkski tegemata. Läti kunstimuuseum ostis kolm-neli aastat tagasi Zelda töid, 1990ndatel jõudsid mõned tema fotod Ameerikasse Rutgeri kolledži Zimmerli muuseumi. Nii et 1990ndatel oli ta ehk isegi rohkem tuntud.

Sophie, kas sa nimetad ennast selle näituse puhul Zenta tehnikuks?

Thun: Mulle meeldib viis, kuidas Zane on mind nimetanud: kunstnik-tehnik. See on huvitav ka selle poolest, et kui ma olen teiste kunstnike heaks töötanud tehnikuna, siis olen seda teinud pildistaja või ka negatiivide ilmutajana. See on esimene kord, kui teen suurendusi kellegi teise jaoks. Mu töö on kulgenud siiani peamiselt pimikus. Loomulikult on see teatud mõttes omastamine, sest ma kasutan tema töid, et teha oma kunsti. See tõstatab ka autorsuse küsimuse. Kõige õigem on öelda, et need on Zenta Dzividzinska fotod, mida Sophie Thun on tõlgendanud. Kuid siit tuleneb küsimus, kuidas neid ostjate jaoks määratleda.

Oma fotodel olen sageli ennast kasutanud, nii et foto kujutab pildistamise hetke, aga ka hetke, kui foto ilmutati ja esitati fotopaberil. See on seotud hetkede kokkusurumisega ühele fotole. Seda võtet on kasutatud ka maalis, kus ühes pildiruumis on esitatud mitu stseeni. Siin on tegemist ajaga, mis ei kulge lineaarselt, vaid nagu võrgustik. Fotodel, mille olen suurendanud tema negatiividelt, on korraga 1967. ja 2021. aasta ning ka kõik vahepealsed aastad, sest negatiividel on plekid ja kriimud. On näha, mis on kujutisega vahepeal juhtunud, ja ka seda, milline see praegu on, sest järgmistel aastatel negatiivide lagunemine jätkub.

Üks Kim?-i keskuse näituseruumidest on tehtud pimikuks. See toob töötamise (protsessi) aspekti veelgi enam esile.

Thun: See kõneleb abistavast, tagaplaanil tehtavast tööst, et kõik toimiks. Mulle meeldib väga tõsiasi, et sain Riias viibida kaks kuud jutti ja pidevalt Zenta negatiive suurendada. Praegu oleme juba näituse keskpaigas ja selle aja jooksul ei ole ma jõudnud suurendada isegi mitte üht kastitäit negatiive. Käin galeriis neljal päeval nädalas ja enda arvates olen teinud nii palju, kui olen vähegi suutnud. Olen teinud fotosid rohkem kui ühegi teise näituse tarvis. Aga see on ainult tema arhiivi tühine osa.

Onckule: Kui rääkida veel Sophie tehtud fotodest, siis on meil ootus, et ehk kollektsionäärid tunnevad nende vastu huvi. Oleme töötanud ka siinsete kunsti­kogujatega.

Sophie, tahaksin rääkida veel tegemise aspektist. Olen oma tööde puhul sellest palju mõelnud. Ühel hetkel tundsin, et kontseptuaalsusel on mu kunstipraktikas liiga suur roll. Olen tundnud suurt vajadust midagi oma kätega teha. Tegemise kaudu saab ka mõelda, kuid see on teistsugune mõtlemine. Seda on su töödes ka näha.

Thun: Ükski mu näitus ei ole valmis saanud tegemise protsessita. Ma maalisin – on üksjagu maalikunstnikke, kes kasutavad ka maalimise juures tehnikuid –, kuid ma ei maalinud kellelegi teisele, ikka endale. Kui hakkasin tegelema fotograafiaga, siis hämmastas mind, et võisin teha vaid ühe klõpsu ning keegi teine langetas minu eest otsused ja töötas minu teose valmimise heaks. Kuid minu käed on alati olnud vahetult fototegemisega seotud, see toob kaasa ka veavõimaluse. Ka Zenta oli huvitatud vigadest ega varjanud neid. Tal on negatiivid, kus võib näha, et fotoaparaat on katki olnud, kuid see räägib ka kokkuhoiust ja korraliku varustuse puudumisest.

Kuid asi on eelkõige mõtlemises, teistsuguses mõtlemises. Pimikus ei tohi olla valgust ja seetõttu tuleb mobiil ja arvuti välja lülitada. Võib kuulata muusikat, kuid ei saa lugeda raamatut või vaadata filmi ning ei ole vaja tunda ennast süüdi, et ei tee midagi, sest kogu aeg tegevus käib. Kohandad kontrastsust ja säriaega, kuid keemiline protsess on fikseeritud ja liigutused, koreograafia samuti. Ma arvan, et ka meedium, millega tegeletakse, valitakse selle järgi, kuidas tahetakse oma elu elada. Kunsti tegemiseks ei pea ilmtingimata olema tehnilisi oskusi. Kuid koroona ajal sain äkki aru, et Secessionis sain näitust teha, isolatsiooni tingimustes kontseptsiooni uuesti läbi mõelda ja uue teose produtseerida ainult selle pärast, et ma oskan seda ise teha. Laborid olid kinni, kedagi, kellelt oleks võinud tehnilist abi paluda, ei olnud.

Kunstnikud, kelle heaks töötan ja kelle eelarve seda lubab, ei saanud sel ajal teha uusi töid ja näitusi. Näitustele oodatakse alati uusi töid, kuid ei mõelda, et need tuleb enne valmis teha. Enne Riiga tulekut olin läbipõlemise äärel. Sel aastal toimus kõike hästi palju, mina ootasin Riiga tulekut, sest siinse projektiga sain endale lubada luksust töötada pimikus – see näitus on kõige muu kõrval ju ühtlasi pimikust.

Onckule: Ka mul on esmatasandi pimiku kogemus. Olen õppinud kuus aastat Andrejs Grantsi stuudios ja seal tutvustati analoogfotograafiat. Mullegi on tähtis aru saada, kuidas pimikus töö käib.

Thun: Mind on vahetevahel kutsutud üritustele, kus arutatakse analoog- ja digifotograafia ning nende erinevuste üle. Kui maalisin, siis keegi ei küsinud minult, miks kasutan õli-, mitte akrüülvärve, see polnud mingi teema.

Oojaa, tehnoloogiaga käivad alati kaasas kinnisideed, ka fotograafiaga. Vahetevahel kiputakse selles valdkonnas ennast peitma varustuse fetišismi taha, et hoiduda sisu peale mõtlemisest.

Onckule (Thunile): Kui ma mõtlen su kunstile, siis ka sina ju mõtled tehniliste aspektide peale, kuid väga läbimõeldult. Oled öelnud, et sa ei taha nautida pildistamisprotsessi, vaid tunda naudingut seda tagantjärele konstrueerides. See on ilus vastus fotograafia fetišismile.

Thun: Üks on aga selge, et Zenta ei osalenud tehnoloogia taha peitumise protsessis. Ma hindan Zenta puhul just seda, et ta tahtis teha kunsti. Loomulikult oskas ta fotoaparaadiga ringi käia, ilmutada oma negatiive ja neid ka suurendada. Tal oli see selge, kuid see ei olnud tema teoste juures peamine. Ta ei rääkinud oma tehnilisest võimekusest, nagu tegid seda tema kolleegid.

Tahaksin küsida nende tööde kohta, kus oled iseennast aktina kujutanud. Kas oled viidanud ka klassikalise maali aktistuudiumile? Kas ka Zenta on teinud selliseid autoportreesid?

Thun: Ma ei ole näinud ühtegi Zenta enda täisporteed aktina. Ta on küll pildistanud paljusid oma sõpru aktina. Tema üks tuntumaid fotosid on akt puu ees. Mis minusse puutub, siis olen alati kasutanud oma kunstis iseennast. Selle näituse tööd on tehtud vastusena – teiste seas – maalikunstile. Selle seeria teema on seksuaalsus ning ma pidin välja mõtlema, kuidas seda käsitleda: kas peaksin olema riides või mitte. Rääkisin sellest ühele sõbrale, kes on 91aastane ja ka kunstnik. Ma arutlen temaga tihti kunsti ja oma tööde üle. Ta ütles, et tema arvates tema vanemad ei olnud mitte kunagi teineteist alasti näinud, sest alasti keha oli seotud häbiga. Siis sain aru, et tuleb kujutada akti, sest ma ei tahtnud, et mu tööd paigutuksid häbi kategooriasse. Ma kannan prille, millel on ka läätsed, ja fotol on veel näha fotoaparaadi objektiiv. Fotodel on palju läätsi ja need aitavad mul näha. Minu käest on küsitud, miks mõlemad figuurid vaatavad objektiivi. Vaatamise kaudu oled ka ise vaatamise akti sees ja sindki vaadatakse. Vaataja ei ole kutsutud fotole sisenema, sest seal on kaks paari silmi, mis vaatajat vaatavad.

Onckule: Selline pilgutüüp, mida sa oma fotodel kasutad, on tõesti intensiivne. Su aktid on väikesed ja intiimsed. Suurtel fotodel oled sa alati riides. Kui mõelda Zenta fotodele, siis on ta ennast pildistanud poosides, mida peetakse inetuks. Selle näitusega tõestame, et ta oli nii ajakohane, nagu ei keegi teine tollal, ta töötas samasugusel viisil, nagu praegu tüdruk, kes paneb fotosid Instagrami, mängides diivanil läbi erinevaid poose.

Tõlkinud Reet Varblane