Provokatiivne, kuid lõdvavõitu

Kui vaadata näitust värske pilguga ja peast visata kuraatoritekst, siis ei räägigi see ehk koletistest, plahvatustest, kehast ja kodust, vaid tänapäeva inimese unustatud tunnetest.

GREGOR TAUL

Näitus „Sisse, sisse – uks on lahti!“ Kumus kuni 29. III. Kuraator Triin Tulgiste, kujundaja Arthur Arula, graafiline disainer Tuuli Aule ning kunstnikud Edith Karlson, Mary Reid Kelley ja Eva Mustonen.

Triin Tulgiste kuraatorinäitus „Sisse, sisse – uks on lahti! Edith Karlson, Mary Reid Kelley, Eva Mustonen“ on tähenduslik verstapost eesti skulptuuris, sest esmakordselt esinevad siinsete näituseasutuste hierarhia kõrgeimal püünel Edith Karlson ja Eva Mustonen. Eks muuseumi valik ole subjektiivne, kuid paratamatult ka normatiivne ning on selge, et kõik atsakad vormiloojad sellesse saali nii laialt eksponeerima ei pääse. Eks leidu neidki, kes ei tahagi sel viisil töötada ja etableeruda, aga töötama peab, sest muidu tikuvad pähe rahutust tekitavad kujutelmad. Kuigi, jah, näituse kuraatoritekstist tuleb välja, et kõikvõimalikud neuroosid on nii ehk naa praeguse aja inimese pärisosa. Diagnoosidele aitavad valgust heita ka kunstnikud. Selleks, et valgusvihk oleks mitmekesisem ja kirkam, esineb näitusel Eesti autorite kõrval ka nende põlvkonnakaaslane Mary Reid Kelley Ameerika Ühendriikidest.

Täielik usaldus ja semiootiline kahurvägi. Näituse pealkiri pärineb teleseriaali „Õnne 13“ tegelaselt kingsepp Johanneselt, kes tervitab nende sõnadega kõiki oma ukse taha jõudnud külalisi. Kuraatori sõnul on selline tingimusteta usaldus tänapäeval ootamatult poliitiline seisukohavõtt. Kes üldse julgeb siseneda ruumi, kus mõni võõras teda agaralt ees ootab? Ei tea, tundub kahtlane. Igal juhul just sellise olukorra on kuraator püüdnud kunstimuuseumi juubeli raames luua. Esimene teos, Eva Mustoneni installatsioon „Kui ma tunnen kellestki puudust, kas see näeks sedaviisi välja“ (2013–2014) sobib suurepäraselt näitust avama. Näitusekülastaja usaldagu end lahkesti lilledesse mattuva kunstiteose rüppe, ehkki garantiid psüühiliste tagajärgede osas ei pakuta. Usun, et selline mängulisus tuleb muuseumile kasuks. Kui kuraatoritekstil veel peatuda, siis loen sealt, et kolme kunstnikku ühendab jutustav loomeviis ning näitusel on nende teosed esitatud „lõdvalt seotud jutukogumina“, kus märksõnadeks on „koletis“, „keha“, „kodu“ ja „plahvatus“. Pean tunnistama, et kui seriaalist „Õnne 13“ laenatud lause mõjub haaravalt ja provokatiivselt, siis ülejäänud kuraatoritekst ehmatavalt ludrilt ja tekitab näituse koostamisprintsiipide kohta küsimusi. Kuna tegemist on kuraatorinäitusega, pööran nendele küsimustele allpool üksjagu tähelepanu, kuid püüan sama palju puudutada kunstiteoseid.

Eelkirjeldatud Mustoneni helgele teosele järgneb Karlsoni palju minoorsem installatsioon „Õed“ kolossaalsete madude, Kumu arhitektuuri matkivate sammaste ja krüptiliste seinamaalingutega. Ennekõike pakub see ruum suure ja kehalise vorminaudingu, mida võiks küll kirjeldada ka ükskõik millises kirjelduskeeles, kuigi mitte sedavõrd adekvaatselt. Teisest vaatepunktist kinnitab installatsioon järjekordselt, miks meeldib kriitikutele Karlsoni loomingust kirjutada: ta opereerib lahkelt, meisterlikult ja suurejooneliselt kujunditega, mis kujutavad endast semiootilisi kullaauke. Näiteks, mis puudutab madusid, siis neile on pühendatud sümboolikaleksikonides kõige mahukamad sissekanded. Maod ja ussid on kummitanud inimesi aegade hämarusest, sest oma eriskummalise kehakujuga on nad justkui inimese vastand. Usse seostatakse kontrollimatute, teadvustamatute ja ka spirituaalsete motiividega. Kuna maod erinevad põhjalikult ka enamikust teistest loomadest, on paljudes kultuurides peetud madusid inimesele kummalisel kombel lähedasteks ja seetõttu ka väärikateks olendideks. Sugugi ei üllata, et madu on mütoloogias sageli loomise sümbol ja isegi inimhinge arhetüüp. Ühe sõnaga, maod kuuluvad igasuguste kosmiliste draamade keskmesse.

Mary Reid Kelley ja Patrick Kelley. Rupskid. Üks õudne lugu. Videokaader, 2016.

Pressifoto

Unustatud naised ja ontlik perekond. Karlsoni vahendatav kosmiline draama jätkub nurgasaalis, kuhu ta on paigutanud tontlikud kujud oma 2013. aasta Tallinna Linnagalerii näituselt „Draama on sinu peas II“. Praeguseks juba viieosaliseks kasvanud näitusesari on ikka ja jälle keerelnud fundamentaalsete küsimuste ümber, olgu siis selleks sünd, elu, surm, lapsed või hirmud. Kumu näitusel on skulptuurid asetatud dialoogi Mary Reid Kelley kahe videoteosega, mis pärinevad kunstniku nn Minotauruse triloogiast. Olgu öeldud, et Reid Kelley on oma karjääri jooksul loonud kümmekond kelmikat videoteost, kus ta on põiminud luule, animatsiooni, joonistuse, skulptuuri, kehakunsti ja näitlemise. Neis ülimalt isikupärastes, pisut sürrealistlikes ja äärmiselt humoorikates filmides domineerib saksa ekspressionismile omane miljöö. Vana-Kreeka kõrval on tegevuspaikadeks veel näiteks XIX sajandi Pariis ja Esimese maailmasõja aegne sõjatanner Belgia. Reid Kelley on neis kõigis välja toonud unustatud lood naistest ja naiste positsioonist. Minotauruse müüt on oma detailirikkuses nähtavasti väga tugevalt autorit inspireerinud ning käivitanud tema fantaasia ning uurija uudishimu ja käsitöölise meistrikire. Siinkohal ei hakka ma kogu lugu ümber jutustama, kuigi tegelikult võiks, kuna näitusel ei ole seda tehtud.

Üldse tundub mulle, et Reid Kelleyt ja tema teoseid tulnuks näitusel põhjalikumalt tutvustada, sest tema esmapilgul võõristust tekitavad visuaalid, dramaatiliselt poeetiline ja homofoonidest kubisev inglise keel (videotel ei ole eestikeelseid subtiitreid) ei pruugi vaatajale just apetiitselt mõjuda. Sellest on kahju, sest kui ületada mõningased takistused ja eelarvamused, avanevad need erakordselt vaimukatena. Oma isikunäitustel esitab Reid Kelley oma videoid ruumiinstallatsioonina, mille juurde kuuluvad loomisprotsessis kasutatud joonistused, kavandid, portreed jms. Kahju, et neid töid Kumus ei eksponeerita, sest objektide vahendusel oleks saanud ehk hõlpsamini rajada silla kolme autori loomingu ühendamiseks.

Edith Karlsoni installatsioonid „Viimnepäev“ (2017) ja „Four Letter World“ ehk „Neljatäheline maailm“ (2019) on kokku pandud kunstniku keha tükkidest ja loovad seeläbi võimsa metafoori tervikliku inimese konstrueerimise võimalikkusest ja võimatusest. Need juhatavad vaataja omakorda Reid Kelley samalaadsel teemal videoni „Rupskid. Üks õudne lugu“ (2016), kus üks noor naine, kes on äsja sooritanud enesetapu, lebab lahkamislaual ja vaidleb oma südame, aju, maksa ja teiste kehaosadega selle üle, kes on surmas süüdi. Kas pole mitte nii, et ehkki lääne inimestele meeldib arvata, et liberaalses ühiskonnas võib ükskõik millest rääkida, siis teatud küsimused, nagu näiteks enesetapp, on siiski tabu? Tabude olemasolu näib kinnitavat Eva Mustoneni kiibakas lamp, mis ei valgusta, vaid hoopis varjutab ja ohustab seda, mis kupli läheduses toimub.

Näituse kõige veetlevam ja paremini eksponeeritud teos on Edith Karlsoni „Pere“ (2019), mis kujutab endast dinosauruse peadega ontlikku perekonda, kusjuures ühe pereliikme süles on nukumaja, mille sees pesitseb veelgi laitmatum pere. Kõik on ideaalne, kui totaalselt viltu vajunud laelampi mitte tähele panna. Huvitav ja mõnevõrra kurbki, et see tõeliselt nauditav teos mõjub Karlsoni ülejäänud tõsiselt juhtmeid kokku tõmbava loomingu taustal üllatavalt plakatlikult ja lihtsakoeliselt: kellelgi pole õigust väita, milline peab olema tõeline perekond. Kuigi, kes ütleb, et Karlsoni ülejäänud looming pole samamoodi üksüheselt selge? Dinosaurus tähendab ehk seda, madu teist, vorm kolmandat?

Edith Karlson. Draama on sinu peas II. Installatsioon. 2013.

Pressifoto

Telgid ja tekstid. Eva Mustoneni „Eva aia“ keskmes on neli puitkarkassiga minimalistlikku telki, mille sees ja ümber eksponeerib ta kümmekonda oma tähtteost. Tegemist on seega omamoodi retrospektiiviga: „Eva aed“ kujutab autori (senist) elukaart, kus on esindatud nii metsikuvõitu teismeeale pühendatud diskosaal, võitluslik maskuliinsete munade ruum, pühamulaadne naise ruum ning kreatiivsete toimingute amneesialadu, mis küla arhitektuuri tippteosena sisaldab nii päevikulehekülgi, hea nahka kui ka sõkaldest teri eraldavat sõela. Tõepoolest, telk on pigem nomaadi ja (palve)ränduri ajutine peatuspaik kui kellegi kodu ning seetõttu on seal taevased sfäärid rohkem avatud kui tavapärases majas. Telgist – või pitsist kuudist, nagu autor seda nimetab – on vaid mõni samm templi- ja mandalaarhitektuurini.

Telkide ja kunstiteoste kõrval mängivad tähtsat rolli päevikukirjutised majakeste seintel ja tugisammastel. Tekstid on varjamatult autobiograafilised, ehkki võrdusmärki kunstiteoste ja autori vahele tõmmata on ennatlik. Siin tuleb aga esile põhimõtteline erinevus kolme looja vahel. Kui Karlson ja Reid Kelley lahkavad inimolemise teemat kõrgemal – mitte tingimata paremal ja üllamal – abstraktsuse astmel, võttes lahata ego konstrueerimise diskursiivsed taustsüsteemid kõige laiemas mõttes, siis Mustoneni minauuringud on sootuks minakesksemad. See ei ole etteheide kunstnikule, sest ta ajab oma asja tähelepanuväärselt viljakalt, küll on aga minu arvates asetatud Mustoneni teosed antud näitusel mõnevõrra ebaausasse konteksti, kus need peavad tähendusloomes osalema hoopis teises registris kõnelevate Reid Kelley ja Karlsoni teostega.

Kui samas liinis jätkata, siis on näituse üks peamisi nõrkusi teineteise kõrvale asetatud teoste ebaühtlane dialoog. Kui Karlsoni ja Reid Kelley oponeerimine otsasaalides on olnud kindla peale minek – midagi otseselt silma ei riiva, kuid ka tähendusplahvatus jääb toimumata –, siis Karlsoni ja Mustoneni taieste kohtumine on märksa problemaatilisem. Halvimal juhul saab kunstiteostest siin suisa dekoratsioon. Karlsoni tulekahju kujutavad skulptuurid („The End“ ehk „Lõpp“, 2019) mõjuvad keset Mustoneni hütte nii sisult kui ka vormilt jaburavõitu ja pinnapealselt. Iseenesest pole selles võimalikus absurdihuumoris midagi halba, kuid minu arust on kuidagi nadi, kui tõsiseltvõetavus ühe näituse ja isegi ruumi raames nii kõvasti kõigub. Hoopis krüptiliseks jääb kahe kunstniku dialoog näituse viimases, armastusteemalises saalis. Mustoneni „My Head is So Strong“ ehk „Mu pea on nii kõva“ (2019) esindab näitusel vaata et ainsana tõelist „Õnne 13“ esteetikat, kuid Karlsoni portselanist Cupidode vägikaikavedu „Parim paar“ (2019) näib sammuvat teises suunas.

Kokkuvõttes jääb mind kummitama kogu see Õnne tänava temaatika ja näituse rõhutatult koduste vahenditega A2-lehele kritseldatud plakat „Sisse, sisse – uks on lahti!“. Tahaks öelda, et see plakat on piinlik, kuid selle teeb põnevaks just asjaolu, et see on teadlikult pisut häbiväärsena loodud. Sellega seoses meenutan üht isiklikku lugu. Mõne aja eest tähistati minu poja lasteaias kadripäeva. Viisin lapse kostümeeritult lasteaeda. Kui ta kõiki oma sõpru laua taga üleni valges istumas nägi, läks ta ühtäkki näost ära ja keeldus lasteaeda jäämast. Tema kohkumise põhjus selgus hiljem: uus olukord oli olnud talle talumatult piinlik. Naersin kõhutäie ja mõtlesin, et on ikka lastel peen psüühika. Nüüd mõtlen, kas mitte suured inimesed ei ole lasknud liiga kergekäeliselt süül, häbil ja piinlikkusel oma igapäevaelust kaduda. Missugustest mehhanismidest üleüldse räägime? Kui nii mõelda ja näitusele veel kord värske pilguga vaadata, siis ei olegi ehk valik koletistest, plahvatustest, kehast ja kodust, vaid üks põhjalik uurimus nüüdisaja inimese unustatud tunnetest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht