Müür monumendi juures – „Ma olen monument. Ma olen inimene.“

GREGOR TAUL

Robert Venturi, Denise Scott Browni ja Steven Izenouri raamatut „Õppides Las Vegasest“ (1972) peetakse postmodernistliku arhitektuuriteooria ja ühtlasi kogu visuaalkultuuri üheks võtme­tekstiks. Ehkki autorite globaliseerumis­kaugeid seisukohti võib tänapäeval pidada aegunuks, esindab nende pilti ja teksti sünteesiv raamat midagi ajastuüleselt üldinimlikku. Teos hiilgab ja õrritab oma koomiksilike joonistustega, millest nii mõnigi on leidnud väärika koha paljude ülikoolide arhitektuuriajaloo loengute raudvaras. Ühes sellises skeemis jagavad autorid autoteeäärsed ostukohad kaheks: partideks ja dekoreeritud saradeks (decorated shed). Pardi puhul on tegemist pardikujulise majaga, kus müüakse pardiga seotud tooteid. Vorm vastab sellisel juhul äärmuslikul kombel funktsioonile. Modernismijärgset ruumikultuuri kuulutavad Venturi, Scott Brown ja Izenouri vastandavad pardile dekoreeritud sara, mille puhul müügisaali ruumilahenduseks on kõige lihtsamalt konstrueeritud kuur, mida see-eest kaunistab vastavalt vajadusele kujundatud fassaad või reklaamtahvel. Dekoreeritud sara viitab seeläbi post­modernismi ühele kandvale ideedele, mille järgi vorm ei tulene ilmtingimata sisust (ja vastupidi).

Robert Venturi, Denise Scott Browni ja Steven Izenouri raamatut „Õppides Las Vegasest“ (1972) peetakse postmodernistliku arhitektuuriteooria ja ühtlasi kogu visuaalkultuuri üheks võtmetekstiks. Illustratsioon „Soovitus monumendiks“ kujutab dekoreeritud sara, mille kohal kõrgub plinkiv reklaamtahvel hüüdlausega „I Am a Monument!“.

Archdaily.com

Ühel teisel illustratsioonil, mis kannab pildiallkirja „Soovitus monumendiks“, kujutavad autorid dekoreeritud sara, mille kohal kõrgub plinkiv reklaamtahvel hüüdlausega „I Am a Monument!“ („Ma olen monument!“). Seegi pilt on kujunenud paljude ruumiprofessionaalide iselaadi kiindumusobjektiks. Põhja-Ameerika arhitektuuriajaloolane Aron Vinegar, kes on sellest karikatuurist inspireerituna kirjutanud samanimelise monograafia (2008), püüab näidata, et tegemist pole pelgalt lingvistilise pöörde kaasnähtusega arhitektuuris, vaid siin on eos palju enamat kui mõtteharjutus representatsiooni toimimise üle. Vinegari kohati suisa apokalüptiline arutluskäik keskendub tähistaevale Las Vegase kohal ning võtab appi filosoofia ajaloo kahurväe. Jätaksin suured sõnad siinkohal kõrvale ja kutsun lihtsalt arutlema olukorra üle, kus keegi kirjutab suurte tähtedega seinale, et ta on monument. Tegemist on esteetilise ja poliitilise kategooriaga, millega apelleeritakse ajale (ma olen teie mälu asendaja), aga ka ruumile (ma olen igavesti suur). Midagi sellist kogesin viimati laulupeol, kui pulti astus kultuuriminister Tõnis Lukas ja teatas, et ta on nüüd monument. Mõistagi oli see kõne piinlik, sest vähemalt praegu veel ei ole monumentaalsusesoov meie kultuuriruumis keskne nähtus. Jah, muidugi see võrgutab paljusid ja selle järele tuntakse iha, kuid me ei ole kaugeltki nii fantaasiavaesed ega sümbolitruud, kui Lasnamäega ähvardav poliitik seda arvab.

Ent kultuuriminister ei ole kuiva sümbolisidususe loomisel ainuke. Igasugust monumentaalset jama jagub praegusel ajal igale poole. Viimati häiris mind tõsiselt linnapea Mihhail Kõlvarti soolo Tallinna peatänava projekti peatamisel. Kohe seejärel saime teada, et kummalisel kombel valiti kilulinna peaarhitektiks antikangelaseks kujunenud Ignar Fjuk. Mis toimub? Mida nende monumendistunud minadega peale hakata? Kuidas üleüldse suhelda ja väidelda kivist inimestega? Ajalugu näib välja pakkuvat kahte põhilist toimimisviisi. Esiteks, töö või sõnaõiguseta jäetud rõhutud inimesed suunduvad barrikaadidele. Ülejäänud, kes otseselt lahingusse ei lähe, püüavad kõigest väest kutsuda pooli üles inimlikkusele ja luua selle põhjal ühist keelt, mille abil asjaajamisega edasi liikuda. Kui mõtlen tagasi loengutele ja seminaridele, mida mul möödunud õppeaastal oli võimalik Tallinna ja Tartu kõrgkoolide tudengitele anda, siis ilmselt võin neile kõigile anda tagantjärele ühe jonnakalt manifesteeriva koondnimetuse „Ma olen inimene.“ Ja nii me püüamegi hommikust õhtuni timmida oma väiteid parema avaliku ruumi, sidusama ühiskonna ja jätku­suutliku keskkonna kaitseks, kippudes samal ajal unustama, et kes iganes seda maailma kujundab, loob alatasa endale ka uue ettekujutuse inimesest ja tema loomusest. Kusjuures seda ei tee mitte ainult filosoofid ja valitsejad poliitilise spektri eri otstes, vaid nii on aegade hämarusest alates käitunud ka iga korralik arhitektuuri-, disaini- või monumenditeoreetik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht