Müür monumendi juures – Auk monumendis

GREGOR TAUL

Anna Kaarma hiljutisel magistrinäitusel „Piirimail“ Hobusepea galeriis rippus saalis ühe tüüpilise Lasnamäe elamu betoonpaneeli jäljend. Tahveldis raamistas omakorda kunstniku Lasnamäe korteri köögiakent, kuhu 1990. aastate keskel oli lennanud kuul. Nagu autor oma magistritöös kirjutab, tabas see akent tõenäoliselt rikošetina, läbistades vaid välise klaasi: „nii polnud otsest vajadust aknaklaasi uue vastu vahetada, mistõttu jäi seda sündmust aastateks meenutama teadmata taustalooga kuuliauk“. See kujund lapsepõlvest, omamoodi ussiauk, sööbis Kaarma mällu ning sai aluseks magistritööle, kus ta käsitleb piiripealsust ehk august läbipugemise psühholoogilisi aspekte.

Pidades sel kevadsemestril EKAs kunstiajaloo loenguid mitmete teaduskondade üliõpilastele, jäi mulle silma, kui sügavalt oli mõjunud kunsti-, disaini- ja ka arhitektuuritudengitele Kumu Gordon Matta-Clarki näitus. Olin heas mõttes kade oma õpilaste peale, sest Matta-Clark, kes tõi majadesse tehtud aukude kaudu esile ehitatud keskkonna olemuse, suunas noored loojad juba varakult mõtlema selle peale, mis on nende eriala algelement, mille eemaldamisel võib jõuda tervikuni. Nii pakkusid animatsioonitudengid välja Matta-Clarki anarhitektuurist lähtuva tõlgenduse, kus animafilmi kahest peamisest piiritlejast – karakterist ja liikumisest – oli alles jäänud vaid liikumine. Nad küsisid: kas kaamerapilu tabatud liikumine võib esineda karakterina? Ühes teises seminaris, mis sattus Pariisi tabanud tulekahju aega, tõid tekstiilitudengid Matta-Clarki tegevusest inspireeritult välja paradoksi, et kui auk tekib Jumalaema kiriku mõõdus monumenti, hakatakse seda jalamaid miljarditega lappima, justkui oleks ühiskonna sotsiaalne kude ühtäkki kogu täiega lõhki kärisenud.

Äsja kaitses EKA sisearhitektuuri osakonnas magistritöö Andrea Liliana Zúñiga Lozano, kes uuris lõputöös kodusõjajärgset endiste geriljade ja tavakodanike lõimumist Colombias. Ta väidab, et „ühiskonnakanga“ siduvaks elemendiks on ennekõike suhtlemine. Seda mõtte­ahelat on juba mitu aastat järginud arhitektide liidu juhitud hea avaliku ruumi projekt, mille raames korrastatakse tühjavõitu linnakeskusi, et rahvas tuleks kokku ja neil oleks hea ja turvaline olla. Viimati valmis Villem Tomiste idee põhjal Võru keskväljak. Viibisin seal avamisjärgsel unisel pühapäeval ja mulle tundus, et kohtumispaika hindasid kõrgelt juba siis väga erinevas vanuses ja konditsioonis kodanikud. Ehkki, jah, seda, kas see ruum inimesed ka tegelikult kokku toob, on veel liiga vara öelda. Praegu võime teha esialgseid järeldusi vaid selle väljanägemise kohta, kusjuures eriti tabavalt kommenteeris seda juba avamispidustustel ERRi reporterile üks kohalik mees: „Uus väljak meenutab kolhoosiaegset vanarauahunnikut, mis töökoja taga oli. Igavesti suured rattad olid.“

See ilmekas hinnang meenutas mulle fotosid 1950. ja 1960. aastate Brüsselist, kui seal kvartalite kaupa uhkeid juugendlikke kristallpalee laadis paviljone kokku lükati, et teha ruumi korter­elamutele ja rahvusvaheliste organisatsioonide peakorteritele. Sellist julma buldooserimeetodit hakati hiljem kutsuma brüsseliseerumiseks. Brüsseli peadpööritav lõhkumine on otsapidi seotud sellega, et hiljem mõisteti kogu Euroopas, et üksikute tähtehitiste monumendiks nimetamisest pole ajalooliste keskkondade säilitamisel abi ning kasutusele tuleb võtta miljööväärtusliku ala kontseptsioon.

Praeguseks teame, et 1960ndatel kiiruga ehitatud paneelelamute eluiga jäi veel lühemaks kui XIX sajandi keskel malmtorudest ja klaasplaatidest kokku monteeritud näituse- ja tehasehoonete oma.

Šveitsi kunstiajaloolane Dario Gamboni toob oma ikonoklasmiuuringus välja, et 1960ndatel ehitatud (sotsiaal)elamute lõhkumine läänes XX sajandi lõpus meenutab paljuski kommunismimonumentide samaaegset kõrvaldamist Ida-Euroopas. Näiteks kui Lyoni külje all Vénissieux’s lammutati Demokraatia-nimeline asum (meie mõistes mikrorajoon), siis kuulutas sealne maakonna­ülem reipalt, et müüridel tuleb lasta langeda, ning linnapea lootis majade õhkulaskmisel tekkiva kõuemürina toel lavastada enneolematu muusikasõu, mis oleks pühendatud Prantsuse revolutsiooni 200. aastapäevale. Sellise üldrahvaliku eufooria saatel langesid ka Leninid, augustusid linnaruumid, mis seejärel kiiresti ja paljude arvates õigustatult uute maamärkidega plombeeriti. Paljudele endistele elanikele mõjus selline mälestuste mahatrampimine traumeerivalt, kuid paraku polnud toona võtta kedagi, kelle hääl kaitsnuks kunagisi monumentaalseid väärtuseid. Ehkki ka meie väikelinnades on tasahilju alustatud nõukogudeaegsete kortermajade lammutamisega, tuleb ehk tõdeda, et tänu suhteliselt edukale erastamisprotsessile jäid meie mägede müürid 1990ndatel lammutamata, košmaarsed tühimikud sotsiaalsesse tekstuuri tõmbamata. Seeläbi loodi tähelepanuväärsele osale ühiskonnast võimalus saavutada oma isikliku ruumi üle kontroll ja sedakaudu vabadus just nii suurte avauste loomiseks, kui süda ihales.

Kuigi, jah, aknaaugud nii Lasnamäe kui ka teiste nõukogude ajal ehitatud linnaosade elamute paneelides on siiski üsna standardse suurusega ning raamistavad inimeste väljavaate kaunis rangelt. Õigupoolest võiks aknaaukude põhjal kirjutada XX sajandi ideoloogia ajaloo, sest arutelu avauste üle on saatnud kõiki tähtsamaid kultuuri- ja poliitikasündmusi. Ühe näitena olgu siinkohal välja toodud Le Corbusier’ meenutus, mille kohaselt olevat Adolf Loos talle kunagi öelnud, et ükski endast lugupidav mees ei vaata oma korteriaknast välja – klaas olgu ideaalis matt ning vahendagu valgust, mitte pilke. Arhitektuuriteadlane Beatriz Colomina väidab sellega seoses, et ka Le Corbusier ei tahtnud, et tema projekteeritud majade elanikud jäävad läbi akna idüllilist (linna)maastikku vaatlema, nii nagu seda teeb trussikutes kirjanik Mati režissöör Veiko Õunpuu „Sügisballis“ Caspar David Friedrichi maalide vaimus. Uues linnas ei ole midagi ülevat ega romantilist, pealegi on inimene uus ja parem, tal pole põhjust piiluda ega olla piilutav.

Le Corbusier’ looming on täis vimkasid ja paradokse, mis sobivad praeguseni suurepäraselt kirjeldama meie ruumi vastuoksusi. 1931. aastal sai valmis Pariisi kesklinnas ühe kuuekorruselise hoone katusele rajatud Le Corbusier’ planeeritud miljonär Charles de Beistegui mitmekorruseline korter pidude korraldamiseks. Arhitekt uhkustas, et selles korteris pole ühtegi elektrilampi, kuid seinte taha on peidetud 4000 meetri jagu kaableid, mis panevad liikuma seinad ja katuseterrassil vaateid raamistavad hekid. Tagatipuks oli katusele paigutatud periskoop, mis tõi camera obscura’na pidutsevatele pariislastele nende kodulinna otse korterisse. Mulle tundub, et Anna Kaarma näituse betoonpaneel toimib samalaadse äraspidise linnalise alateadvuse allveelaevana, mille kuuliaugust silm jagab meeskonnale vee kohal valitsevate olude kohta infot.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht