Kultuur 2020 – Kunstnikutasu on filosoofiline küsimus

Kunstiinstitutsioonide eelarve koostamist tuleks alustada kunstnikutasust, mitte jätta see kõige viimaseks, kui teised vajalikud augud on täidetud.

REET VARBLANE

Kui näitlejale või orkestrandile ei tule pähe, et ta peaks oma tööd tasuta tegema, siis kunstniku puhul on näituse tegemine olnud kas tema eralõbu, millele ta pahatihti veel peale maksab, või siis investeering tulevikku, sümboolse kapitali kasvatamine, mis meie olematu kunstituruga väikses kultuuriruumis kipubki jääma igavesti sümboolseks kapitaliks, mille vastu keegi huvi ei tunne. Kunstnik aga tõmbab püksirihma või seelikuvärvlit koomale ning hakkab järgmise investeeringu tarvis raha koguma. Võimalus teha näitus on ikka olnud sülle kukkunud kingitus, iseäranis siis, kui selle korraldab kunstimuuseum või ka kunstnike liit. Nõukogude ajal jäi vabakutselisena ellu kevad- ja sügisnäituste, harvade isiku- või grupiväljapanekute ja ka kohalike ülevaatenäituste ostude tõttu. Esinemisvõimalusi, aga ka kunstnikke oli märksa vähem, arstiabi oli tasuta, ravikindlustust ei olnud tollal kellelgi.

2016. aasta kultuurieelarve prioriteet on kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumtöötasu tõus. See puudutab riigi-, riigiosalusega eraõiguslike siht- või avalik-õiguslike asutuste töötajaid ega aita kaasa kunstniku tasustamisele näituse korraldamise või seal esinemise korral. Keskmise palga kasv toob küll kaasa suureneva toetuse loomeliitudele, mis tähendab loovisiku seaduse alusel makstava tasu suurenemist. Sellest aastast makstakse ka viiele kunstnikule ja viiele kirjanikule kolme aasta jooksul keskmist palka. Loodetavasti on see jätkusuutlik projekt ning selle toetuse tagajärjel sünnib nii mõnigi uhke kunsti- või kirjandusteos. Aga see, nagu ka kultuurkapitali stipendiumid ei taga ei sotsiaalseid garantiisid ning veel vähem kunstnike õiglast tasustamist näituseinstitutsioonis tehtava töö eest. Tegu on siiski otsustava sammuga valdkonnakeskselt rahastamiselt indiviidipõhise suunas. Ning see samm võiks olla ajend, et panna näitusi korraldavad institutsioonid kunstniku tasustamisse teisiti suhtuma.

Ei saa öelda, et Eestis ei oleks kunstitöötajate töötingimusi ja nende õiglast tasustamist avalikult käsitletud. Viimastel aastatel on see teema mitmel korral kõne all olnud ja seda rohujuuretasandil, kunstitöötajate, eelkõige teoreetikute, kuraatorite ja kriitikute algatusel. Nüüd on Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus küsimuse taas otsustavalt tõstatanud: 18. I uudiskirjas on avaldatud Erik Krikortzi Rootsi näituseasutuste poliitika käsitlus, 25. I meie näitusepaikade juhtide küsitluse tulemus ning 4. II Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse projektijuhi Kadri Laasi ülevaade, milliseid lepinguid ja millistel tingimustel saab näituseasutus kunstnikuga sõlmida (http://www.cca.ee/uudiskirjad/279-jaanuar-2016-uudiskirjad).

Krikortzi käsitluses on paar ka meile väga olulist momenti. 1971. aastal Rootsis välja töötatud kokkulepe oli tähtis samm, sest see täitis kunstipoliitika ühte tähtsamat põhimõtet: kunstnikule tuleb tema töö eest maksta. See kokkulepe aga ei toiminud, sest jäi üldjuhul suusõnaliseks ning lõppes pahatihti kunstnikele ebasoodsalt. Nii nõudis kunstnike keskorganisatsioon 2005. aastal selle ülevaatamist ja 2009. aastal hakkas kehtima MU ehk siis osaluse- ja näitusetasu kokkulepe. MU-lepe sisaldab kolme olulist ideed: asutus peab iga näitusel osaleva kunstnikuga läbi rääkima töötingimused ja sõlmima kirjaliku lepingu, asutus peab maksma näitusetasu ehk eksponeeritud teose eest üüriraha ning asutus peab maksma osalustasu, mis katab peamiselt kunstniku töö näituse tarvis enne selle avamist, selle ajal ja ka pärast seda. Isegi nii demokraatliku maa nagu Rootsi puhul täitsid lepingut vaid vähesed asutused ja nemadki jäid tavaliselt miinimumtasu juurde. Läbimurret võib näha 2014. aastast, kui parlamendis esitati MU-kokkuleppe kohta järelepärimine. Kultuuri- ja demokraatiaminister Alice Bah Kuhnket vastas sellele, et visuaalkunstnike töötingimused on valitsuse prioriteetide seas keskse tähtsusega. Samal ajal ilmus ka Rootsi kunstnike keskorganisatsiooni esinaise Katarina Jönsson Norlingi ja disainerite liidu esimehe Johan Wingestadi artikkel, kus nad küsivad, miks valitsus peaks rahastama institutsioone, kus kunstnikele ei ole tagatud õiglased töötingimused ja kus kasutatakse kunstnike tasuta tööjõudu.

Meie kunstiasutuste juhid on probleemist teadlikud ja pooldavad kunstnike töö tasustamist, kuid kipuvad näituses kui sellises nägema siiski ikka veel kunstniku investeeringut tulevikku. Kumu direktori abi Triin Tulgiste tõdeb, et kuna muuseumi näituseprogrammi rahastus sõltub muuseumi piletitulust, on näitustele kulutatav summa piiratud. Aga nad toetavad kunstnikku nii-öelda kaudsetel viisidel: produktsiooni, kontaktide ja kunstnikku tutvustavate materjalide abil. Tartu Kunstimaja galeristi Indrek Grigori hoiak, et enamik Tartu Kunstimaja näitusi ei ole Tartu Kunstnike Liidu korraldatud, vaid kunstnikud kasutavad galeriid kui vaba ruumi, võib tunduda lausa arrogantne, kui mitte arvestada sealse liidu väga nukrat majanduslikku seisu. Kui aga Tartu liit korraldab ise näituse (seda pidavat väga harva juhtuma?), siis makstakse ka kunstnikele ja kuraatoritele tasu. Kõige selgem poliitika on Tartu Kunstimuuseumil. Direktor Rael Artel: „Kui tegu on kunstnikule kuuluva teosega või uue tööga, siis töötame võlaõiguslike lepingute raames. Sel aastal soovime kasutusse võtta litsentsilepingud teoste puhul, mis kuuluvad kunstnikule ja mida fikseeritud perioodil eksponeerime. Kui tegemist on uue tööga, siis rakendame käsunduslepinguid.“ Näitusel tehtava töö tasustamisel on Artel ebalevam ja tõdeb täielikku sõltumist kultuurkapitalist: „Kui kulkast tuleb projektitaotlusele positiivne vastus, saame kulud katta, kui mitte, siis pole allikat, et maksta. Kui eraldatakse pool summast, siis tuleb vähemaga läbi ajada. Me respekteerime kunstniku otsust näitusel mitte osaleda, kui ta pole rahul talle makstava tasu või selle puudumisega. Me ei saa kunstnikke sundida tasuta töötama, kuid omalt poolt üritame ikka teha kõik, et midagigi maksta.“

Ka kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre ja muuseuminõunik Mirjam Rääbis on teemaga kursis ja veendunud, et kunstnikele tuleb töö eest maksta, aga see eeldab „laiapõhjalist kunstivaldkonna seest tulnud ja ühiskonnas läbi räägitud kokkulepet“ (Mirjam Rääbis). Sellise kokkuleppe sõlmimine eeldab aga institutsioonilt praeguse rahastamise juures otsustavat valikut ehk keskendumist kindlatele nähtustele ja kunstnikele. See tähendab kunstielu mitmekesisuse kaotamist ja koomaletõmbamist, vahest ka sisuliselt õigustatud efektsest kujundusest, kataloogist jne loobumist. Soomre, kes enne nõunikuna tööleasumist oli üks selle temaatika ülalhoidjaist, toob alarahastatuse jt igaveste probleemide kõrval või isegi ees välja olulise momendi: „Muidugi on eraldi filosoofiline küsimus, kas kunstnikutasu ei peakski tulema kõige esimesena tegevuskuludest, sest kunstnik alustab tööd ammu enne, kui produktsioonitaotlus kulkasse esitatakse.“ Seega tuleks alustada eelarve koostamist kunstnikutasust, mitte jätta see kõige viimaseks, kui teised vajalikud augud on täidetud.

Kommunaalkulude eest maksmisest pole siiski pääsu, oma töötajate palgadki tuleb tagada, enamasti ka näitusetööde transport. Ning kuna programmi „Kultuur 2020“ esimene kunsti puudutav punkt on meie kunstielu rahvusvahelistumine, siis ega head väliskunsti ja -kunstnikku siia ei saa, kui ei maksa – ka kunstnikutasu. Kas tõesti taas nii, et oma kunstnik mõistab näituseprojekti haledat rahalist olukorda ja investeerib taas tulevikku, sest kontaktid väliskunstnikuga on tagatud, ning kui veel mõni tähtis väliskuraator satub näitust vaatama, võib sümboolne kapitalgi kasvada?

Ega ometi jälle nokk kinni, saba lahti olukord? Ei tea, kas meie oma MU riigikokku jõudmine midagi muudaks?