Kättpidi klaasi sees

Kati Kerstna plaatidest koosnevad käed on sõna otseses mõttes mitmetahulised, need on siiralt hoolivad ja väljapeetult kriitilised.

TRIINU SOIKMETS

Kati Kerstna näitus „Aksessuaarid“ Rapla kaasaegse kunsti keskuses kuni 27. II.

Kati Kerstna näitus oli mõned päevad avatud, kui ta seal klaasiservaga kätte lõikas – tööõnnetus, mida klaasikunstnikul ikka ja jälle ette tuleb. Ainult et praegu on sellel lõikel justkui sümboolne tähendus, sest väljapanek koosnebki klaas­kätest, mis räägivad kolmeosalise loo kriisidest, väärtustest ja kokkulepetest.

Erimeelsuse lahendamine algab ühisosa meenutamisest ja päädib kompromissiga, mille kinnitamiseks surutakse kätt. Kuid kas see käesurumine on samuti vaid sümboolne rituaal või muudab ka midagi? Kas klaas saab teha olukorra läbipaistvamaks? Et küsimused ei kõlaks krüptiliselt, saagu kohe selgeks, et jutt käib kliimakriisist, loodusväärtustest ja sellesisulisest rahvusvahelisest lepingust, mis kõik on vormitud klaasplaatidest koosnevateks käepaarideks.

Käpuli. Esimene paar on asetatud maadligi, aluseks vasemal liiv ja paremal muld kui vee ja maa ekvivalendid. Klaasplaadid ise on tekstuurilt kas lainelisemat või säbrulisemat laadi, heites sel viisil täiendavaid varjundeid varjudele, mida konstruktsioon juba ise kohtvalgustuse all tekitab. Paari pealkiri „Käpuli“ osutab meie positsioonile suhtes maailma arengu ja kliimakriisiga: oleme selle ees justkui jõuetult maha surutud, ent paradoksaalselt saame just sellises asendis taas kontakti maaga, aluspinnaga, ühisosaga. Käpp kui käe stilistiline sünonüüm, millega „tuuakse inimsuhtluse iseloomustamisse kujutlus metsikusest ja jämedakoelisusest“,¹ võimaldab sama mitmekihilist mänguruumi sõna- ja seosemaailmas, võimaldab klaas seda valguse- ja varjumaailmas. Tõepoolest, käpuli asendiga assotsieeruv loomalikkus ja rohmakus on ehk see, mis viib meid tagasi maailma ja iseenda animaalse algeni ja seeläbi lähemale ka (kliima)kriisi ületamisele.

Küsimusele, kas jäämegi siis nüüd käpuli asendisse algeid uurima, võiks vastata ivolinnalikult: „Mõnikord ma komistan, mõnikord ma kukun, nii kaua, nii kaua, kui mul hing on sees, tõusen ikka üles.“ Probleemiks on aga, et praeguseks sõltub diagnoos „hing sees“ üha enam ressurssidest, mille kulutamine kurnab loodust. Võime olla eri meelt selles osas, kui palju ja mida täpselt tarbida, kuid mõeldes kas või plastipõhistele süstidele-testidele-maskidele, toasooja hinnast rääkimata, saab selgeks, et täistuuridel tootmisprotsessidest ja nende tagajärgedest on praeguses situatsioonis end üha raskem lahti ühendada. Seda ka loodushingedest vaimsetel praktikutel, kes oma eluviisi levitamiseks ja leiva teenimiseks vajavad vähemalt veebikaamerat ja internetiühendust. Ökoloogilist jalajälge saab minimeerida, ent mitte olematuks teha – eks oma lohu jätavad ju ka Kerstna käpuli käed.

Väärtused. Teine käepaar on esimese taustal siiski üles tõusnud, ripub õhus ja kehastub erimeelsuste ühisosaks ehk väärtusruumiks. Näitusel on selle ruumi vasteks Läänemaa Laelatu puisniit, mis on liigirikkuselt esimesel kohal Eestis ja Põhja-Euroopas ning teisel kohal maailmas. Ka puisniit on valatud läbikumavasse vormi, klaasplaadikesed on siin siledad, kleebitud üle piltidega 76 taimeliigist, mis on niidu ühel ruutmeetril loendatud. Sellisel kujul on puisniit vaatajale justkui „peopesale pandud“, „koju kätte“ toodud – klaaskäekujund võimaldab taas huvitavaid sõnaseoseid, mis siinkohal osutavad lähedusele ja hoitusele. Võime taas olla eri meelt selles, kas igaüks oskab liigirikkust hinnata ja kas ta peakski seda tegema – näiteks minu naabrid peavad lugu roosidest, võililledest aga mitte – kuid jällegi on tõsiasi, et mullast oleme võetud ja mullaks me saame, sellestsamast mullast kasvavad ka needsamad taimeliigid ning ühisosa on seega olemas. Pealegi ei pea teost „Väärtused“ tõlgendama üksnes puisniidu kujundi kaudu. Võime mõelda ükskõik millele, mida peame kalliks, mida kannaksime kätel õrnalt kui klaasi ning mis aitab meil üles tõusta, kui oleme kukkunud.

Nii nagu teine käepaar, on ka esimene kinnitatud lakke ja püsib koos tänu lugematule hulgale traadikestele, mis ühendavad klaasplaate nurkadesse puuritud aukude kaudu. Kui mõni traat järele annab või plaat välja langeb, kukub konstruktsioon kokku, tekib n-ö doominoefekt. Samamoodi toimib ka ökosüsteem, õigem oleks öelda – lakkab toimimast. Seega ei kujuta näitusel eluslooduse haprust mitte üksnes klaas kui materjal, vaid ka viis, kuidas see materjal ja kujutis kokku on pandud. Tähendusrikas on küllap seegi, et osa taimepiltidega plaate ei olnud näituse avamiseks veel valmis ja seepärast Kerstna neid kohapeal jõudumööda edasi meisterdas ja sellega oma kätt vigastas. Kas saaksime samal viisil ka liigirikkust kasvatada, ökosüsteemi (uuesti) üles ehitada? Milliste vigastuste hinnaga?

Kokkulepe. Kolmas osa näitusest koosneb samuti kätest, kuid mitte enam ühest paarist, vaid tervest hulgast paaridest. Ka need käed ripuvad lae all, kuid mitte kahekaupa kõrvuti, vaid vastakuti, kokkuleppe sõlmimise märgina. Käed on piisavalt väikesed, sellisel kõrgusel ja üksteisest siiski nii palju kaugemal, et neid saab kõigutada ehk veelgi kaugemale nihutada. „Kokkulepe. Ükskord Pariisis“ tähistab rahvusvahelist kliima­lepet ja esitab veel ühe retoorilise küsimuse: kui siduv ja püsiv selline lepe ikkagi on? Käte sisse on paigutatud kõigi leppele alla kirjutanud 195 riigi nimed ning retkedelt ja reisidelt taskusse nopitud vääte, kive ja teisi looduslikke leide. Kerstna on heausklik, ent mitte naiivne, ta tajub olukorra mitmekesisust, annab seda veenvalt edasi – plaatidest koosnevad käed on sõna otseses mõttes mitmetahulised –, jäädes siiralt hoolivaks ja väljapeetult kriitiliseks. Tema eesmärk on olnud kasutada klaasi kui poeetilist ja maagilist kommunikatsioonivahendit tavapärase tüütamise asemel ning selles on ta õnnestunud. Pealegi, nagu eespool öeldud, jätab näitus ruumi ka muudeks tõlgendusteks.

Kogu näitus kokku kannab pealkirja „Aksessuaarid“, mis väljendab samuti veel üht tahku meie suhtest maailmaga. Kuigi oleme selle ees käpuli, suhtume kõigesse ümbritsevasse kui asendatavatesse aksessuaaridesse – kergekäeliselt. Kerstna on varem osalenud küll rühmanäitustel, kuid Rapla isikunäitus on talle esimene – ta sai käe valgeks. Väljendites sõna „käsi“ kasutamine laiendab veelgi metafoore, mida Kati Kerstna käenäitusel võib tajuda. Kui keeleteaduses leitakse, et „käte ja laiemalt kogu keha abil vahendatavate suhtlussignaalide olemasolu ja märgi staatuse valguses tundub tõepärane oletus, et inimkeele kui suhtlusvahendi algeks ongi evolutsioonilises perspektiivis olnud kehaline tegevus“,² siis käekujundi kasutamist kunstis saab kindlasti pidada nii sõnumi edastamisel kui vastuvõtmisel tõhusaks vahendiks. Lisades siia klaasi kui meediumi oma mitmekihilisuse ja ruumilisuse, läbipaistvuse ja kumavuse, valguse- ja varjumängude pakkumise ning teiste materjalidega kombineerimise, jõuame fantaasia- ja mõtteainerikka tulemuseni. Võta kätte ja tule vaatama!

1 Ene Vainik, Emotsioonid eesti keele käeväljendites. – Keel ja Kirjandus 2010 nr 7, lk 501.

2 Samas, lk 504.