Yxus Ensemble’i ja Šostakovitši kohtumine

Kuidas on, kui umbes 90 mängijale kirjutatud muusika tuleb ette kanda kuuekesi?

LIISI LAANEMETS

Eesti Kontserdi sarja „Pihtimused. Šostakovitš“ avakontsert 18. IX Kultuurikatlas. Yxus Ensemble: Harry Traksmanni (viiul), Juta Õunapuu-Mocanita (viiul), Kaija Lukas (vioola), Leho Karin (tšello), Marrit Gerretz-Traksmann (klaver), Madis Metsamart, Vambola Krigul, Petri Piiparinen (löökpillid).

Eesti Kontserdi uues sarjas „Pihtimused. Šostakovitš“ lubatakse mitme kontserdi­hooaja jooksul järjest kuulajateni tuua kõik Dmitri Šostakovitši keelpillikvartetid. Šostakovitši-huvilistele on see kindlasti meelepärane plaan. Sarja esimese kontserdiga tähistati helilooja 110. sünniaastapäeva, mis oli 12. IX. Suurepärase vene kultuuri tundja Mihhail Lotmani sissejuhatus kontserdile oli idee poolest paljulubav, ent olin eeldanud rohkem kultuuriloolist tausta ning vähem muusikaloolist ümberjutustust. Pealegi leiab kavalehelt viimase Evelin Kõrvitsa sulest juba niigi.

Yxus Ensemble’i antud sarja avakontserdil kõlasid Šostakovitši viimane keelpillikvartett ja viimane sümfoonia. Olgu kohe öeldud, et suurepärases esituses!

Keelpillikvarteti nr 15 (es-moll, op. 144) kõikide osade tempo on adagio ning esimese osa kohta on helilooja öelnud: seda tuleb mängida nii, et publik igavuse tõttu saalist lahkub. Õnneks esitas Yxus seda vägagi kaasahaaravalt ja lahkumise mõtet pähe ei tulnud. Kui Harry Traksmanni, Juta Õunapuu-Mocanita ja Leho Karini nimi tähendavad juba tuntud muusikalist kvaliteeti, siis Kaija Lukas vioolal oli positiivne üllatus – särav ja jõuline kõla koos tooni sügavuse ning mõtestatud esitusega! Seekord domineerisidki kvartetis madalamad pillid ehk tšello ja vioola. Needsamad madalamad pillid olid viiulitega võrreldes ka intonatsiooniliselt ebaühtlasemad. Kvarteti puhul võlus suurepärane koosmäng: kui muusikaliselt tunduvad Yxuse liikmed kandvat erinevaid ideid (see tuli välja näiteks „Serenaadi“, teose teise osa alguses, kus kõik interpreedid esitavad järgemööda sama muusikalise materjali), siis üheshingamine andis lummava tulemuse.

Kontserdi teises pooles kõlas Šostakovitši sümfoonia nr 15 (A-duur, op. 141) Viktor Derevjanko seades viiulile (Harry Traksman), tšellole (Leho Karin), klaverile-tšelestale (Marrit Gerretz-Traksmann) ja löökpillidele (Madis Metsamart, Vambola Krigul, Petri Piiparinen). Kui välja arvata löökpilliarsenal, siis on helilooja viimane sümfoonia originaalis kirjutatud, võrreldes paljude eelmistega, traditsioonilisele romantismiaegsele orkestrile ja lisatud orkestreeringusse palju kammerlikuma koosseisuga lõike. Derevjanko seades on esindatud algpartituuris kirjas löökpillid, tšelesta ja keelpillid, puuduvad puhkpillid oma kõlatämbritega ning lisatud on klaver. Viimane hoidiski kogu teost ühenduslülina koos ning kandis muusikalist mõtet. Kahtlemata oli seadet huvitav kuulata, ent kui kõrvus kõlab originaalteos, tekib küsimus selle õigustatusest. Pillirühmade balanss oli paigast ära: piano’s kõlas kõik suurepäraselt tasakaalus ja ka üksikud pillid olid kuulda, forte’s mängisid aga löökpillid üle viiuli ja tšello ning kohati ka klaveri, nii et publik sai osa pigem löökpillipartiist kui kogu teosest. Seade partituuri järgi on teise osa largo’s kõigil pillidel kirjas forte fortissimo, mis esitatigi vastavalt juhendile, ent kuna viiuli ja tšello ff on detsibellide mõttes ilmselgelt nõrgem kui klaveri või timpani ff, siis oleksid interpreedid võinud omavahel dünaamilisi skaalasid vähe sõbralikumalt sobitada. Harjumatu oli kuulda ka algselt puhkpillide esituses kõlama pidanud partiisid instrumentide vahel jaotatuna – teosest jäi veidi alasti mulje.

Kui umbes 90 mängijale kirjutatud muusikaline materjal tuleb ette kanda kuuekesi, siis partiides just hõlpu ei anta, ent Yxus Ensemble’i esituses kõlasid kõik käigud ja passaažid hästi.

Ainus, mis sel kontserdil tõsiselt häiris, oli välismüra. Kultuurikatla katelde saal on külgepidi fuajeega seotud ning seetõttu tegelikult avatud ruum, kuhu suubuvad mitme korruse käigud, uksed ja trepikojad. Seega ei pruugi see saal olla vaikne juba loomuldasa ja teeb nõudlikuma kuulaja ettevaatlikuks. Kui kava esimese teose ajal oli tunne, nagu sõidaks teisel pool seina keegi kivipõrandal kokku kogutud ostukärude rongiga, mis tekitab vaikset, aga üsna järjekindlat kõrinat (jäi arusaamatuks, mis see tegelikult oli), siis kontserdi teiseks pooleks oli see heli kadunud, küll aga asendunud paukuvate uste, kõpsuvate kingade ja koliseva plekiga. Kontserdi korraldaja ja ruumide rendileandja omavaheline kooskõlastamatus rikkus paraku hõrguks kujuneda võinud muusikaelamuse.